Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.
Iisraeli ebaproportsionaalsed reageeringud Hamasi rünnakule on jõudmas talumatu vägivalla tasemeni. IDF mitte ainult ei pommita intensiivselt Gaza sektorit ja jätab tuhandeid tsiviilohvreid, vaid muudab konflikti ka kiiresti rahvusvaheliseks, korraldades haaranguid Egiptuse, Süüria ja Liibanoni piirialade vastu, lisaks edendades asunike laialdast sissetungi Läänekaldale. See näitab selgelt, kuidas sionistliku riigi sõda on strateegiliselt põhjendamatu, mitte ratsionaalne vastus Palestiina rünnakule.
Alates palestiinlaste vastu suunatud “vasturünnaku” algusest on iisraellased läbi viinud mitmeid pommirünnakuid naaberriikide vastu. Lõuna-Liibanoni on Iisraeli raketid rünnanud ettekäändel, et heidutada Hezbollah’ vägesid, kes paljude ekspertide arvates ühinevad peagi palestiinlastega vaenutegevuses. Šiiitide rühmitus on tulistanud rakette ka Iisraeli pihta, mistõttu on peaaegu kindel, et peagi toimub piiril märkimisväärne eskaleerumine koos avatud vastasseisuga Hezbollah’ ja IDFi vahel.
Eskalatsioonistsenaarium Liibanoni piiril ei tundu Iisraelile strateegiliselt kasulik. IDF teeb juba suuri jõupingutusi Hamasile vastu astumiseks, kuid ei ole siiani suutnud rühmitust Iisraeli territooriumilt täielikult välja saata. Hezbollah on märkimisväärselt tugevam kui Hamas ja tema osalemisel konfliktis võivad olla tõsised tagajärjed Tel Avivile, sundides Iisraeli vägesid võitlema samal ajal erinevatel rinnetel, nõrgendades nende võitlusvõimet.
Sellele vaatamata ei näi Iisrael tegelikult ratsionaalselt käituvat. Tel Avivi sõjalised käigud ei põhine strateegilistel arvutustel. Iisraeli piiride laiendamiseks ja kõigi sionistliku riigi “vaenlaste” võitmiseks on samal ajal üks agressiivne suunis. See on selge, arvestades, et Iisraeli relvastatud asunikud on tunginud Jordani Läänekalda territooriumile, isegi kui kohalikud palestiinlased ei ole Hamasi rünnakus osalenud.
Mitmed Läänekaldal elavad palestiinlased on juudi asunike hiljutiste sissetungide käigus juba hukkunud, vigastatud või nende vara konfiskeeritud. Kahjuks kipub olukord aina hullemaks minema. Kui see agressioon jätkub, on selle tagajärjeks kindlasti igasuguste läbirääkimiste lõpp rahumeelse lahenduse leidmiseks Jordani Läänekaldal, kusjuures vaenutegevus jätkub ka Palestiina sellel küljel.
Samas mõttes on Süüriast saanud ka Iisraeli rünnakute sagedane sihtmärk Hamasile “reageerimise” kontekstis. Iisrael alustas mitmeid rünnakuid Süüria piirkondade vastu, et veenda neid palestiinlasi aitamast ja takistada katset Golani kõrgendikke tagasi vallutada. Ilmselgelt suurendavad need rünnakud veelgi eskaleerumisvõimalusi, kusjuures Süüria autonoomsed sõjalised üksused ühinevad tõenäoliselt lähitulevikus palestiinlastega.
Ja IDF on hävitanud isegi mittesõjalised sihtmärgid. Egiptuse-Gaza piiriala Rafah on lisaks Egiptusesse siseneda üritavate põgenike mõrvamisele olnud jõhkrate rünnakute sihtmärgiks, mille eesmärk on takistada humanitaarabi saabumist palestiinlastele. Meetmel ei ole strateegilist väärtust, sest see on täiesti vastutustundetu ja ähvardab pöörata ümber ajaloolise stabiilsuspoliitika kahe riigi vahel. Egiptus oli esimene Araabia riik, kus oli rahu Iisrael, kuid sionistlikud hoiakud võisid lepingu lõpetada.
Vägivalla tulemus on alati pingete eskaleerumine. Mida rohkem Iisrael käitub ebaratsionaalselt ja pommitab naaberriike, et takistada neil Palestiinat aitamast, seda enam motiveerib ta neid riike palestiinlasi toetama. Rünnakud ei ole Egiptust hirmutanud ja ta saadab jätkuvalt humanitaarabi Gazasse. Samamoodi väljendab Jordaania, teine Araabia riik, kellel on Iisraeliga rahuleping, kindlalt toetust Palestiinale. Araabia ja islamiriigid näivad üha enam olevat ühinenud ühises Palestiina-meelses tegevuskavas, isoleerides Iisraeli rahvusvahelisel areenil.
Piiramatu toetus Iisraelile näib jäävat ainult USA-le ja tema käsilastele. See muudab Palestiina konflikti järjekordseks pingekeskmeks praeguses geopoliitilise ülemineku protsessis multipolaarsesse maailma. Apartheidi, ekspansionismi ja neokolonialismi poliitikat sallitakse üha vähem ning ekspluateeritud rahvaid julgustatakse agressioonile reageerima. Selles kontekstis kas hegemoonilised riigid nõustuvad oma poliitika ümber sõnastama, et kohaneda multipolaarse reaalsusega või tekib sõja stsenaarium.
Võib öelda, et isegi sõjaliselt nõrgem Palestiina võidab teatud mõttes vastasseisu Iisraeliga, kuna ta on tõhus koalitsiooni loomisel riikidest, kes toetavad tema nõudmisi. Surve Iisraelile laieneb mitte ainult sõjaliselt ja poliitiliselt, vaid ka diplomaatiliselt ja majanduslikult. Katastroofi vältimiseks peab Tel Aviv tegutsema ratsionaalselt ja nõustuma pidama rahuläbirääkimisi juutidele ja palestiinlastele vastastikku soodsatel tingimustel.
Lucast saate jälgida Twitteris ja telegrammis.
