Avaleht Eesti Päästev lahendus: omandada AS-i Eesti Vabariik enamusosalus

Päästev lahendus: omandada AS-i Eesti Vabariik enamusosalus

Umbrohtu kitkudes tuleb välja kiskuda ta juur. Sest siis on kindel, et vähemalt sama umbrohutaim enam kultuurtaimede elujõudu ei kurna. 

Sama põhimõte kehtib igas eluvaldkonnas. Seal tuleb välja kiskuda kurja juur. 

Kurja juur tuleb välja kiskuda ka Eesti riigi hädade kõrvaldamiseks. Sest vaid siis on edu loota.

Esimene tähtis küsimus: kes või mis on kurja juur Eesti Vabariigi puhul? Kus see juur asub?

Selleks juureks on peetud poliitikuid, kõrgeid ametnikke, mõjukaid majandus- ja rahandustegelasi, kes justkui oma kitsastes huvides rikuvad Eesti Vabariigi põhiseadust. Sestap on nõutud, et asutaks uuesti järgima Eesti Vabariigi põhiseadust. Siis saavat (nõudjate kindla veendumuse kohaselt) asjad Eesti riigis kohe korda. Seda nõuet on korduvalt põhjendatud viitega põhiseaduspunktile, mis ütleb, et rahvas on kõrgeima võimu kandja. 

Need nõudjad pole aga siiani taibanud, et sõna „kandja” ei tähista eesti keeles valdajat. Sõnal „kandja” on eesti keeles kaks peamist tähendust: 1) nagu koormaeesel (või muu koormat oma turjal vedaja), 2) nagu viirusekandja. 

Eesti Vabariigi põhiseaduses pole kuskil öeldud, et võim kuulub rahvale, või et rahvas ongi võimu allikas. Seega on vähemalt põhiseaduse seda punkti, mis käsitleb võimu, järgitud siiani täpselt ja veatult. 

AS Eesti Vabariik polegi nali

Järgmine küsimus: kellele kuulub siis Eesti riigis võim tegelikult?

Vaat sellele küsimusele me põhiseadusest enam vastust ei leia. Vastuse saamiseks peame astuma süsteemist välja, vaatlema seda väljastpoolt. Nagu matemaatikud ja füüsikud juba ammu teavad, saabki mingist asjast või nähtusest kõige parema ülevaate siis, kui vaadelda seda järgmiselt tasandilt ehk järgmisest dimensioonist. Ise asja keskel olles seda ülevaadet juba naljalt ei saa. 

„Et see oleks paremini arusaadav, kujutlege end vaatamas alla kahemõõtmelisse maailma, kus teie silme ette juhtuvad parajasti kaks asümmeetrilist kujundit (joon. 43). Kahemõõtmelises maailmas elavatele lapiklastele valmistaksid need kaks kujundit niisama tõsist peamurdmist nagu Kantile tema kõrvad ja nende peegelkujutised. Kuidas saavad kaks kujundit olla teineteisega niivõrd sarnased ja samal ajal siiski teineteisele pealeasetamatud? Meile, kes me elame 3-ruumis, ei ole see üldse mingi probleem. Need kujundid ongi täpselt ühesugused. Ainult seetõttu, et vaesed lapiklased on vangis oma kahemõõtmelises ruumis ja näevad asju üksnes läbi oma kahemõõtmeliste eukleidiliste ruumiprillide, ei saa nad näha, et kujundid on tegelikult teineteisele pealeasetatavad,” kirjutas kõrvaltvaataja-fenomeni kirjeldades 20. sajandi nimekas USA teadusajakirjanik ja -kirjanik Martin Gardner oma ühes tuntumas raamatus „Parem-vasak maailm” (inglise k. „The Ambidextrous Universe”), mis 1972. aastal ilmus ka eesti keeles.

Kõrvaltvaatajale tundub ajuti, et Eesti riigi põhieesmärk on ajada tulusat äri, mitte aga tagada eestluse igikestev hüvang. Seetõttu ongi naljahambad (ja mitte ainult!) aeg-ajalt võrrelnud Eesti riiki äriettevõttega, nimetanud seda Aktsiaseltsiks Eesti Vabariik. Sellest kõnekujundist on leitud lohutust, kui on soov võimureid arvustades end välja elada. Kuid tõsiselt pole seda võetud kunagi.

Tänavu hilistalvel aga olukord muutus. Ilmus välja kindel tõend selle kohta, et Eesti Vabariigi nimeline aktsiaselts on täiesti olemas. Tal on oma postiaadress. Ta on registreeritud nagu iga teinegi äriettevõte. Muidugi mitte Eestis, vaid ikka välismaal, nimetuse „Republic of Estonia” all. Sellealase kviitungi avaldas tänavu hilistalvel „Facebookis” üks mu tuttav. Temagi oli oma avastusest väga jahmunud. Sest ettevõtteid lihtsalt niisama mingi riigi järgi ju ei nimetata. See pole lihtsalt lubatud.

Säilitagem sellest teada saades rahu. Võtkem lihtsalt teadmiseks, et selline ettevõte on olemas. Seejärel aga meenutagem, et iga äriettevõtte põhieesmärgiks on teenida kasumit. See ongi tema olemasolu peamine õigustus. (Kui tegu pole muidugi rahapesu- või varakantimisettevõttega; aga jutt käib ikkagi ettevõtte kui sellise eesmärgist.) 

Ja kohe tekib kaks järgmist küsimust: 1) mis on Eesti Vabariigi nimelise aktsiaseltsi eesmärk? 2) mil määral see kattub Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud eesmärgiga?

Juba nende küsimuste üle juureldeski saame pildi palju selgemaks. Sest kui tegu on tõepoolest äriettevõttega, siis on enesestmõistetav, et igapäevaelus rakendatakse vaid neid põhiseaduspunkte, mis parajasti aitavad saada kasumit. 

Süvariiklasteks peetavad mõjukad Eesti tegelased on sel juhul vaid selle ettevõtte töötajad, seega käsutäitjad, mitte omanikud. Tõsi, neile makstakse nende töö eest korralikult (vähemalt Eesti oludes korralikult; mujal võib neile makstav summa olla kommiraha), kuid neil on ettevõtte tegevussuundade ja -viiside osas parimalgi juhul ainult nõuandeõigus. Lõpliku otsuse teeb ikkagi omanik. Ehk siis aktsiate kontrollpaki omanik. 

Kas Eesti Vabariigi nimelisel aktsiaseltsil on omanikke rohkem kui üks, ma ei tea. Lihtsalt lähtun eeldusest, et vastutuse hajutamiseks ja kandepinna laiendamiseks on suurosanik kaasanud ka väiksemaid vendi.

Edu pant: väärtusta asjatundjaid!

Kui keegi soovib muuta olukorda Eesti Vabariigis nii, et asutaks punktipealt täitma
Eesti Vabariigi põhiseadust, siis esimese asjana tuleb omandada samanimelise aktsiaseltsi enamusosalus. Järgmise asjana aga leida igale tööpostile asjatundlikud inimesed.

Juhul, kui praegune omanik kohustab pärast oma enamusosalusest loobumist seniseid töötajaid (=süvariiklasi) ettevõttes edasi töötama, kas või mõni aeg, on asi veel hästi. Sest siis jõuab uus omanik välja õpetada oma töötajad, kes võtavad tööjärje sujuvalt üle. (Lähtugem siinkohal eeldusest, et uus omanik on läbinisti eestimeelne ja mehitab töökohad samasuguse meelsusega inimestega.)

Aga mis saab siis, kui ei kohusta? Mis saab siis, kui eelmine omanik annab oma töötajaile käsu lahkuda ettevõttest päevapealt? 

Vastus on päevselge: siis oleks Eesti Vabariik päevapealt kraavis. Sest hetkeseisuga puudub nõudjatel vajaminev kaader. Lihtsalt pole kuskilt võtta piisaval hulgal asjatundlikke inimesi, kes suudaks tööjärje kohe üle võtta. Arvestagem asjaoluga, et lisaks pugejatele ja karjeristidele leidub süvariiklaste hulgas täiesti arvestataval hulgal ka oma ala asjatundjaid. Iseküsimus muidugi, et eestluse vastu tegutsedes ei paista nende asjatundlikkus pahatihti silma, kuid on ometi täiesti olemas. Süvariik on nad üles ostnud, pakkudes vastutasuks ebakõlbeliste tegude eest neile eneseteostusvõimalust ja head sissetulekut.

Seevastu vastaspoolel on asjatundjate-küsimuses lood päris kehvad. Sest vastaspoole põhiaur on läinud ikkagi süvariigi arvustamisele, mitte enesearendamisele ega koostööle. Tõsi, peaaegu alati on see kriitika olnud vägagi asjakohane. Kuid see ei muuda asja olemust: senine elukutseline kriitik ei suuda päevapealt võtta tööjärge üle, kui on vaja olukorda hallata, küsimusi lahendada, tegutseda konstruktiivselt.

Süvariiklaste tugevus seisneb selleski, et järgitakse põhimõtet „omasid tuleb hoida”. Seevastu vastaspool seda põhimõtet pahatihti ei järgi. Seal pannakse omadele jalg taha meeleldi, kadestatakse endast võimekamaid, levitatakse nende kohta kõige pöörasemaid väljamõeldisi. Saan seda kinnitada täie vastutusega, vajadusel kas või valedetektori all. Sest olen olnud Eesti rahvuslaste sidemees alates 2006. aasta detsembrist, kui Paides toimunud rahvuslaste ümarlaual mind sellesse rolli valiti. 

Selles rollis on mul tulnud korduvalt lepitada omavahel rahvuslaste rühmitusi ja ka võtmekujusid. Seepärast tunnengi neid võtmekujusid isiklikult, tean nende tugevaid ja nõrku külgi. 

Arvasin lihtsameelselt, et kui loobun sellest rollist, siis saan vabaks ka kõigest sellega kaasnevast. 2009. aastal loobusingi. Teatasin sellest toona avalikult ja mitmel pool. Aga võta näpust! Selgus, et samamoodi nagu pole olemas endisi luurajaid, pole olemas ka endisi rahvuslaste sidemehi. Rahvuslaste lepitajaks, kokkuviijaks, kooskõlastajaks, silujaks, ühesõnaga: sidemeheks tuli mul olla edasi. Ja kogeda kõike sellega kaasnevat. Sealhulgas ka reetmist, laimamist, kaudset ja otsest vastutegutsemist. Osa mu „kalleid aatekaaslasi” on levitanud mu kohta nii pööraseid kuulujutte, et saan neist varsti kokku panna juba lausa raamatu. 

„Reeta saab sind ainult sõber. Vaenlane ei saa sind reeta kuidagi ega kunagi,” on öelnud Nõmme Raadio saadetes korduvalt Margus Lepa. Ja olles selle elutarkuse paikapidavust kogenud korduvalt ka ise, saan täie vastutusega öelda: senikaua kui süvariiklaste vastasleer ei õpi omasid hoidma ja väärtustama, pole ka edu loota. 

Sest ükski riik ei toimi inimesteta. See kehtib ühtlasi nii Eesti Vabariigi nimelise aktsiaseltsi kohta kui ka selle riigi kohta, mida oma vaimusilmas näevad need, kes siiralt ootavad-loodavad-nõuavad, et Eesti Vabariigi põhiseadust asutaks viimaks ometi täitma.

Selguse huvides ütlen kohe: ma pole nõus olema ei koormaeesel ega malaariasääsk (kes on ju samamoodi malaariaviiruse kandja nagu rahvas on me põhiseaduses kõrgeima võimu kandja). Kui selle põhjendatust taipab ka süvariigi vastasleer, siis olen käsi. Muidu mitte.

Lõpetuseks soovitan aga mõtiskleda selle üle, kas süvariiklaste ambitsioonika vastasleeri sisetülid ja sagedane küündimatus ajavad Eesti Vabariigi nimelise aktsiaseltsi praeguse omaniku muigama muulgi ajal kui naljakuul…

Tõnu Kalvet  

1 kommentaar

  1. Kõrgeima võimu kandja on rahvas ja tõlgendada, interpreteerida pole siin midagi. Eesti Vabariik loodi 1918 aastal, kordan veelkord, Eesti Vabariik. Praegune vabariik on 1918 aastal loodud vabariigi õigusjärglane, punkt. Erinevaid asju ei saa omavahel segamini ajada.

Kommentaarid on suletud.

Exit mobile version