Mees, kes iPhone’i disainis, aitab Sam Altmanil selle maha matta.
Sa ei kanna seda uut tehisintellektil põhinevat seadet – see kannab sind.
John Mac Ghlionn
Sam Altman ei aja ainult sinu tööd taga. Ta tahab su telefoni – ja võib-olla ka su hinge.
OpenAI kulutas just 6,5 miljardit dollarit salapärase riistvara idufirma omandamiseks, mille asutas Jony Ive, disainer, kes tegi iPhone’ist selle, mis see täna on. Sa ei pruugi tema nime teada, aga sa hoiad tema tööd iga päev oma kätes.
Kui mõelda iPhone’ile, tuleb meelde Steve Jobs – kõrge kaelusega kampsun, ego, karisma. Aga tegelik disainer oli Ive. Ta muutis metalli ja klaasi ihaldusobjektiks. Ta andis tehnoloogiale hinge.
Nüüd on ta tagasi – aga mitte Apple’is. OpenAI-s.
Ja see peaks meid panema tähele panema ja tähele panema. Sest see pole lihtsalt järjekordne disaininipp või futuristlik mänguasi tehnikahuvilistele. OpenAI eesmärk on luua esimene tõeline tehisintellektil põhinev seade – seade, mis mitte ainult ei täienda teie nutitelefoni, vaid ka asendab selle. See ei reageeri ainult teie häälele – see kuulab ka siis, kui olete vait. See ei oota käske – see juba teab, mida sa tahad.
Eesmärk on selge: iPhone kaotada. Liidese kaotamine. Vabane ekraanist. Ehita viimane masin, mida sa kunagi kasutad.
See, mida OpenAI arendab, ei ole telefon. See on intelligentne süsteem – kantav, võib-olla isegi implanteeritav –, mis elab koos teiega. Sinu peal. Sinus. Ilma rakenduste poeta, sest see on rakendus ise. See sosistab mälestusi, mõõdab vererõhku, analüüsib mikroekspressioone, tuvastab emotsionaalseid seisundeid, jälgib kõnemustreid ja annab vastuseid enne, kui küsimuse esitad.
See pole mingi edasijõudnud Siri – see on palju intiimsem. See ei otsi sinu sisendit, vaid sinu mustreid: hingamist, rühti, pulssi. See teab, mis sind stressi tekitab, mis sind rahustab, kellele sa kirjutad ja mida sa varjad.
See pole otsingumootor – see on sinu uus närvisüsteem. Sa ei pea seda aktiveerima – see on lihtsalt olemas. Sa unustad selle olemasolu. Aga see kuulab alati. Alati õppiv. Ole alati ennetav.
Kujutage ette midagi, mis paneb Google’i vanana ja Apple’i aeglasena paistma.
See on see, mida 6,5 miljardi dollari eest osteti.
Altman ei palganud Ive’i midagi “lahedat” ehitama. Aga luua midagi vastupandamatut. Sest see on Ive’i supervõime: panna invasiivne tehnoloogia paistma kunstina. Nagu oleksid otsustanud seda ise teha. Keegi ei ostnud iPhone’i – nad liitusid kultusega.
Ja Altman ehitab nüüd uut.
Kui soovite, et inimesed aktsepteeriksid tehisintellekti alalist jälgimist, ei saa te seda esitleda pahaendelise NSA musta kastina. See peab toimima nagu võluvägi: siledad servad, pehme kuma, valge keraamika. Avalikkuse jaoks piisavalt elegantne. Petlikult kahjutu – „lihtsalt uus AirPod”. Tegelikult: kõigi aegade kõige intiimsem kuulamisseade.
See ei puuduta ainult riistvara. See puudutab käitumuslikke andmeid. Tõelisest intiimsusest – mitte kaamerate või mikrofonide, vaid läheduse kaudu. Sujuv ja pidev lähedus. Digitaalne olend, kes sulle kaisus on. Ja kui see on olemas, siis sa usaldad seda. Sest see toimib. Ja kuna see meelitab sind.
See teeb sind targemaks, organiseeritumaks, efektiivsemaks, rahulikumaks. Ja see ongi konks: see pole jälitustegevus – kui see aitab.
OpenAI ei taha disainiga piirduda. Eesmärk ei ole lihtsalt luua tehisintellekti, vaid olla väravaks reaalsusesse. Liidese juhtimiseks. Mitte brauseri ega klaviatuuri kaudu. Aga läbi millegi palju lähemal asuva.
See võib olla viimane rakendus – liides, mis asendab kõik teised. Sest kui tehisintellekti kaaslane juba kord teie kõrvas elab, teie keelest aru saab ja reaalajas reageerib… miks te peaks enam kunagi Google’ist otsima?
Miks telefoni lukust lahti teha, kui seade juba teab su mõtteid? Selles asi ongi: mitte ainult parema seadme ehitamine, vaid kognitiivse tuleviku omamine.
Ja hirmutav – või geniaalne – asi on see, et inimesed võtavad selle omaks. Rõõmsameelne. Sest see tuleb kasuks. See aitab kirjutamisel, magamisel, planeerimisel, meelespidamisel ja haiguste avastamisel.
Sellest saab eksternaliseeritud teadvus – ja see tundub täiesti loomulik. See ongi tehisintellekti intiimsuse ahvatlus: see toimib. Ja kui see toimib, on see asendamatu. Nagu elekter. Või hapnik.
