5. oktoobril tähistame koos muu maailmaga õpetajatepäeva. Kui meie allakäigutrepile tõugatud riigis leidub veel midagi tõeliselt inspireerivat, siis on see meie õpetajaskond, kes vaatamata tohutule pingele ning tagasihoidlikele palkadele suudab veel pakkuda kvaliteetset haridust. Kaua, sellele ei oska vastata ka kõige läbinägelikum analüütik.
Kool ei peaks olema koht, mille arvelt üritatakse teenida poliitikas plusspunkte, ent kahjuks pole see veenvaks argumendiks ministeeriumile ega haridusametnikele. Õhinapõhine ettevalmistamatu üleminek eestikeelsele haridusele, kus kaotajaks ähvardavad jääda eelkõige vene rahvusest inimestega asustatud piirkondades elavad eestlased; sooneutraalsuse juurutamine, mis paneb poisid tööõpetuse tunnis kuduma ja tüdrukud puutööd nikerdama; ideologiseeritud ainekäsitlus loodusteadustes ning woke tõekspidamiste pealesurumine õpetajaskonnale ning kooliperele – need on komistuskivid, mille vastu kogenematumad pedagoogid varba löövad, kogenumad aga asjad pakivad ning pensionipõlve pidama siirduvad. Ning nii peamegi tõdema, et viimaste aastate õhinapõhine poliitika mõjutab otseselt hariduse kvaliteeti, kindlustamata õpetajatele tulemuslikuks tööks vajalikku stabiilset keskkonda.
Õpetajad vajavad lugupidavat ja toetavat suhtumist.
Aastaid räägime õpetajate palkadest, ent kui läheb tasunumbrite kasvatamiseks, saavad priske noosi ministeeriumide võhiklikud ametnikud, mitte päev päeva kõrval lastele haridust andvad tööle pühendunud pedagoogid. “Raha pole ega tule,” kiitlevad elukutselised poliitmängurid, vaevumata maksudele juurde keevitades selgitama, kuhu lisatulu kaob, et sellest õpetajate õiglaseks tasustamiseks sentigi ei pudene.
Õpetajaskond vananeb, kuid asendust pole piisavalt peale kasvamas, sest kõrgkooli lõpetanud potentsiaalsed koolipapad lähevad kaasa väljakutsetega, mis tõotavad vähem närvikulu, kui koolis armastusega oma ainet õpetades ning muidugi ka kopsakamat palka, kui pedagoogidele isegi kaunimas unenäos viirastub. Ja nii otsivad direktorid täitmata kohtadele terve suve uusi innovaatilisi pedagooge, ent sügiseks on kohad ikka täitmata ja algav kooliaasta tõotab tulla eelmistest veelgi keerulisem. Aga koolijuhid ei tohi nuriseda, sest kui väga palju kehvi olusid ja poliitikute saamatust sarjad, võid riigipoolsetest toetustest suu puhtaks pühkida või halvemal juhul leitakse, et kooli, millest saanud kohaliku kogukonna keskus, pole hoopiski tarvis, sest lapsed võivad nõuda tarkust ka viiekümne kilomeeri kaugusel asuva linna riigigümnaasiumis, sest miks me siis muidu neid ehitame.
Riigipoolne närune suhtumine pole aga ainus, mis õpetajaid ametist loobuma sunnib. Üha enam süveneb koolides olukord, kus õpilane võib õpetajale halvasti öelda, koguni rängalt solvata ja pedagoog peab kõik alla neelama, sest lapsi ei tohi traumeerida. Kui aga vanematele nende võsukese üleannetusi kurta, võib sealt järgneda veel märksa jõulisem tiraad rumala ja mõistmatu õpetaja aadressil, kes kaasaegsest kasvatusest mõhkugi ei jaga. Pole siis imestada, kui meie kool teadmistest tühjaks jookseb ning isegi tavapärane lugemis ning kirjutamisoskus on muutumas vaid andekamate pärusmaaks.
Kes lööb koolile hingekella?
Meil tuleb küsida, kust võtavad oma ametile ausalt ja kompromissitult truuks jäänud pedagoogid jõu vastu pidada. Saladus peitub küllap selles, et õpetaja amet on pigem kutsumus, võimalus eneseteostuseks ning rahuldust pakkuvaks loominguks, mida ei suuda nullida isegi ministeeriumi, ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste kantseliidist kubisevad sisutud käsulauad, kuidas hariduse andmine kohalikus koolis peaks toimuma. Pedagoogid on selleks piisavalt tasakaalukad ja mõistvad, et poliitilisi epistleid mitte liiga tõsiselt võtta, kuni mõõt saab täis ja ideoloogilistest mallidest, mida viimastel aastatel vorbitakse, villand. Siis võib Eesti koolile tõepoolest hingekella lüüa.
Kool püsib, kuni usume tarkuse jõudu.
Sotsiaalmeedia turusein ja interneti värdkeele pealetung hävitavad hariduse põhialuseid, pannes noori üha kindlamalt uskuma, et aastaid koolipinki nühkida on täiesti mõttetu, kuna tasub vaid nutitelefon haarata ja kogu maailma teaduse arsenal on sinu käsutuses. Ometi pole see nii, sest hariduse põhieesmärk pole mitte faktide mehhaaniline kordamine, vaid oskus neid seostada ning seostest parimaid lahendusi leida. Just seda õpetatakse meile koolis, nagu ka inimlikku suhtlemist, empaatiat, oskust armastada, mis teebki kahel jala kulgevast isendist inimese. Siin pole õpetaja eeskujule võrdväärset alternatiivi.
Õpetajaamet, kui selle juures hingega püsida, pole kergete killast, ent rahuldus ja rõõm, mida see annab, on kirjeldamatu ning inspireeriv. Olgu tänasel õpetajate pidupäeval pedagoogide südameis rõõm pühendumisest oma tänuväärsele kutsetööle! Õpetajast algab meie riigi ja rahva edulugu, vormuvad homsed võidud või siis kaotused. Kool on ühtaegu iidne ja tänapäevane ning kuni oskame seda väärtustada, suudame tulla välja kõigist kriisidest.
Kummardus Teile, kes kannate auga õpetaja nime!
Kool ei peaks olema koht, mille arvelt üritatakse teenida poliitikas plusspunkte, ent kahjuks pole see veenvaks argumendiks ministeeriumile ega haridusametnikele. Õhinapõhine ettevalmistamatu üleminek eestikeelsele haridusele, kus kaotajaks ähvardavad jääda eelkõige vene rahvusest inimestega asustatud piirkondades elavad eestlased; sooneutraalsuse juurutamine, mis paneb poisid tööõpetuse tunnis kuduma ja tüdrukud puutööd nikerdama; ideologiseeritud ainekäsitlus loodusteadustes ning woke tõekspidamiste pealesurumine õpetajaskonnale ning kooliperele – need on komistuskivid, mille vastu kogenematumad pedagoogid varba löövad, kogenumad aga asjad pakivad ning pensionipõlve pidama siirduvad. Ning nii peamegi tõdema, et viimaste aastate õhinapõhine poliitika mõjutab otseselt hariduse kvaliteeti, kindlustamata õpetajatele tulemuslikuks tööks vajalikku stabiilset keskkonda.
Õpetajad vajavad lugupidavat ja toetavat suhtumist.
Aastaid räägime õpetajate palkadest, ent kui läheb tasunumbrite kasvatamiseks, saavad priske noosi ministeeriumide võhiklikud ametnikud, mitte päev päeva kõrval lastele haridust andvad tööle pühendunud pedagoogid. “Raha pole ega tule,” kiitlevad elukutselised poliitmängurid, vaevumata maksudele juurde keevitades selgitama, kuhu lisatulu kaob, et sellest õpetajate õiglaseks tasustamiseks sentigi ei pudene.
Õpetajaskond vananeb, kuid asendust pole piisavalt peale kasvamas, sest kõrgkooli lõpetanud potentsiaalsed koolipapad lähevad kaasa väljakutsetega, mis tõotavad vähem närvikulu, kui koolis armastusega oma ainet õpetades ning muidugi ka kopsakamat palka, kui pedagoogidele isegi kaunimas unenäos viirastub. Ja nii otsivad direktorid täitmata kohtadele terve suve uusi innovaatilisi pedagooge, ent sügiseks on kohad ikka täitmata ja algav kooliaasta tõotab tulla eelmistest veelgi keerulisem. Aga koolijuhid ei tohi nuriseda, sest kui väga palju kehvi olusid ja poliitikute saamatust sarjad, võid riigipoolsetest toetustest suu puhtaks pühkida või halvemal juhul leitakse, et kooli, millest saanud kohaliku kogukonna keskus, pole hoopiski tarvis, sest lapsed võivad nõuda tarkust ka viiekümne kilomeeri kaugusel asuva linna riigigümnaasiumis, sest miks me siis muidu neid ehitame.
Riigipoolne närune suhtumine pole aga ainus, mis õpetajaid ametist loobuma sunnib. Üha enam süveneb koolides olukord, kus õpilane võib õpetajale halvasti öelda, koguni rängalt solvata ja pedagoog peab kõik alla neelama, sest lapsi ei tohi traumeerida. Kui aga vanematele nende võsukese üleannetusi kurta, võib sealt järgneda veel märksa jõulisem tiraad rumala ja mõistmatu õpetaja aadressil, kes kaasaegsest kasvatusest mõhkugi ei jaga. Pole siis imestada, kui meie kool teadmistest tühjaks jookseb ning isegi tavapärane lugemis ning kirjutamisoskus on muutumas vaid andekamate pärusmaaks.
Kes lööb koolile hingekella?
Meil tuleb küsida, kust võtavad oma ametile ausalt ja kompromissitult truuks jäänud pedagoogid jõu vastu pidada. Saladus peitub küllap selles, et õpetaja amet on pigem kutsumus, võimalus eneseteostuseks ning rahuldust pakkuvaks loominguks, mida ei suuda nullida isegi ministeeriumi, ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste kantseliidist kubisevad sisutud käsulauad, kuidas hariduse andmine kohalikus koolis peaks toimuma. Pedagoogid on selleks piisavalt tasakaalukad ja mõistvad, et poliitilisi epistleid mitte liiga tõsiselt võtta, kuni mõõt saab täis ja ideoloogilistest mallidest, mida viimastel aastatel vorbitakse, villand. Siis võib Eesti koolile tõepoolest hingekella lüüa.
Kool püsib, kuni usume tarkuse jõudu.
Sotsiaalmeedia turusein ja interneti värdkeele pealetung hävitavad hariduse põhialuseid, pannes noori üha kindlamalt uskuma, et aastaid koolipinki nühkida on täiesti mõttetu, kuna tasub vaid nutitelefon haarata ja kogu maailma teaduse arsenal on sinu käsutuses. Ometi pole see nii, sest hariduse põhieesmärk pole mitte faktide mehhaaniline kordamine, vaid oskus neid seostada ning seostest parimaid lahendusi leida. Just seda õpetatakse meile koolis, nagu ka inimlikku suhtlemist, empaatiat, oskust armastada, mis teebki kahel jala kulgevast isendist inimese. Siin pole õpetaja eeskujule võrdväärset alternatiivi.
Õpetajaamet, kui selle juures hingega püsida, pole kergete killast, ent rahuldus ja rõõm, mida see annab, on kirjeldamatu ning inspireeriv. Olgu tänasel õpetajate pidupäeval pedagoogide südameis rõõm pühendumisest oma tänuväärsele kutsetööle! Õpetajast algab meie riigi ja rahva edulugu, vormuvad homsed võidud või siis kaotused. Kool on ühtaegu iidne ja tänapäevane ning kuni oskame seda väärtustada, suudame tulla välja kõigist kriisidest.
Kummardus Teile, kes kannate auga õpetaja nime!
Vsevolod Jürgenson