Reformierakond on Eesti omariikluse ja rahvusriigi surmavaenlane. Kui me tõesti tahame sellist Eestit, mida kirjeldab kehtiv põhiseadus, mitte aga vaesunud, slaavistunud ja internatsionaalset liiduvabariiki, siis peame tegema kõik endastoleneva, et tuua valijad mõistusele ja panna nad mõistma, millised tagajärjed on nende valikutel, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Reformierakond on oma praeguse poliitilise kursiga Eesti omariikluse ja rahvusriigi – nii nagu kehtivas põhiseaduses seda mõistetakse – surmavaenlane. Sest kõige ohtlikum vaenlane ei ole tingimata mõni agressiivne välisvaenlane, vaid see, kes lammutab ja õõnestab seestpoolt.
Kõige rahvusriigi-vaenulikum erakond
Juhtiva valitsuserakonnana vastutab Reformierakond otseselt üle Eesti rulluva enneolematu immigratsioonilaine eest, mis on juba märgatavalt vähendanud eestlaste osakaalu Eestis, meie põlises kodus. Kõik see, mida on alates Nõukogude Liidu lagunemisest ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest püütud põlisrahva püsimise huvides ära teha, on sisuliselt mõne kuuga tühistatud.
Reformierakond on kogu aeg toetanud avatud uste poliitikat, olgu ida või lääne suunal. Nüüd viivad nad Putini abiga ellu Eesti mastaapset internatsionaliseerimist (mille üle saab Kremlis olla vaid väga hea meel). Korduvalt massilise sisserände eest hoiatanud ajaloolase ja poliitiku Jaak Valge (EKRE) sõnul näib Eesti olevat ainus riik maailmas, kus on hakatud põgenikke põlistama. Ta osutab, et reformierakondlasest sotsiaalkaitseministri Signe Riisalu kinnitusel vajame kümnete tuhandete Ukraina põgenike siiajätmist oma riigi funktsioneerimiseks (!).
Ahned, oma rahvast mittehoolivad ettevõtjad ja indoktrineeritud tühisüdamed võivad selle poliitika edu üle rõõmustada, aga need, kes armastavad Eestit, on kurvad, sest nende elukeskkond, nende kodumaa muutub jäädavalt.
Kõige suveräänsusvaenulikum erakond
Reformierakond peab ennast kõige euroopameelsemaks jõuks – see tähendab, et nad seisavad kindlameelselt Eesti muutmise eest ebademokraatliku keskvõimu korraldusi kuulekalt järgivaks liiduvabariigiks. Kas omaaegsed Nõukogude liiduvabariigid olid suveräänsed? Muidugi mitte.
Jah, Eesti NSV-l oli oma lipp, vapp ja hümn, isegi oma välisministeerium (!), ent puudus suveräänne võim ja iseseisev poliitika. Kõike juhiti Moskvast. Näilise iseseisvuse sümbolid olid lihtsalt butafooria, mille abil üritati puru silma ajada.
Sedasama on Reformierakonna eestvedamisel tehtud Eesti Vabariigiga. Põhiseaduspärane Eesti riik on demonteeritud. Pika Hermanni tornis lehvib veel Eesti lipp, kuid Euroopa Liidu õigus on ülimuslik Eesti põhiseaduse suhtes ning euroföderalistid kasutavad iga võimalust, et kahjustada rahvusriikide suveräänsust. Eriti edukad on nad olnud väikeriikide puhul. Reformierakond on seda poliitikat teadlikult toetanud ja edendanud.
Ausalt öeldes, ma ei näe mingit vahet omaaegsel Interrindel ja Reformierakonnal. Mõlemad ühendused esindavad imperialistlikku internatsionalismi ja kolonialismi, ainult et liit ja selle keskvõim, mille huvisid kaitstakse, on erinev.
Meil ei ole enam oma suveräänset riiki. Ja kahjuks on suur osa rahvast asjade sellise käiguga nõus olnud.
Loomulikult kuulub Eesti Euroopasse – kuulub nimelt oma läänekristliku kultuuritausta tõttu. Pigem on küsimus selles, kas Euroopa Liit oma tänasel kujul – rahvusriikide vastase revolutsioonilise projektina – kuulub Euroopasse, s.t esindab genuiinselt Euroopa väärtusi ja olemust. Minu veendumuse kohaselt ei kuulu ega esinda.
Kõige vabadusevaenulikum erakond
Reformierakond on surmaohuks vabale ühiskonnale selle tõelises, mitte deklaratiivses tähenduses. Küsigem, milline erakond on ajanud järjekindlalt sõna- ja südametunnistuse vabaduse piiramise poliitikat, näiteks tahtnud kehtestada nn vihakõneseadust? Kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et inimeste vabadusi ja õigusi kooomale tõmmata?
Millise erakonna juhtimisel kehtestati koroonaapartheid ja jäeti umbes 40 protsenti inimestest justkui sõrmenipsuga ilma elementaarsetest põhiseaduslikest õigustest? Isegi riigikohus on leidnud, et tegemist oli intensiivse riivega.
Rääkimata mõnitavast ja ründavast, inimväärikust alandavast retoorikast, mida Kaja Kallas ja mitmed teised Reformierakonna tuntud poliitikud nende inimeste suhtes kasutasid. Selline käitumismuster ütleb Reformierakonna poliitikute hoiakute ja mõttelaadi kohta palju.
Normaalse elu vastane erakond
Kuusteist aastat tagasi käis Reformierakond välja loosungi: viime Eesti viieteistkümne aastaga viie jõukama riigi hulka Euroopas. Andrus Ansip kuulutas teleklipis: „Reformierakond teab, kuidas selleni jõuda. Meie teame! Viime Eesti järgmise 15 aastaga viie jõukama riigi sekka Euroopas.”
Suurema osa vahepealsest ajast on Reformierakond olnud võimul. Ja tulemus? Osundan käesoleval aastal peavoolumeedias ilmunud pealkirju:
- Ärileht/Delfi (17.01): Kurb esikoht kuulub meile. Eesti kinnisvara on Euroopas kõige rohkem kallinenud.
- Postimees (16.02): Eesti inimesed maksavad Euroopa Liidu kõrgeimat toiduainete käibemaksu.
- Lõunaeestlane (08.06): Eestis kütus üks kallimaid Euroopas.
- Postimees (17.11): Eestis on inflatsioon jätkuvalt Euroopa Liidu kõrgeim.
- Postimees (02.12): Eesti majanduslangus on Euroopa suurim.
Reformierakond on jätkuvalt võimul, aga ei võta mitte midagi märkimisväärset ette, et inimeste elujärge parandada või nende kaitseks samme astuda. Pigem on sõnumiks: olete nautinud odavat elektrit ja teil oligi liiga hea elu, hoidke nüüd kokku, kui maksta ei jõua. Samal ajal naudib riigifirma Eesti Energia ülipööraseid kasumeid, millest jõuab kenake osa ka valitsuse rahakotti.
Reformierakonna haardest tuleb vabaneda
Nendest näidetest vast piisab, et veenduda Reformierakonna poliitilise kursi Eesti-vaenulikus olemuses. Kui me tõesti tahame sellist Eestit, mida kirjeldab kehtiv põhiseadus, mitte aga vaesunud, slaavistunud ja internatsionaalset liiduvabariiki, siis peame tegema kõik endastoleneva, et tuua valijad mõistusele ja panna nad mõistma, millised tagajärjed on nende valikutel.
Tsiteerin lõpetuseks Maarja Vainot, kes kirjutas hiljuti Postimehes: „Kui Eestit ei ole eestlaste hinges, siis kaob ta järk-järgult ka mujalt. Jääb lihtsalt territoorium ja on üsna ükskõik, kes sellel territooriumil askeldavad. … Olen kindel, et kui kolm aastakümmet tagasi oleks tollel mainitud referendumil täpsustavalt küsitud, kas te just sellist Eestit tahate, oleks eestlaste vastus olnud ühemõtteline ei. … Võib-olla vajaksime uut referendumit, et saaksime ühtemoodi aru, mida me Eesti Vabariigi all silmas peame? Sest paljud praegused arengud on kehtiva põhiseaduse põhilisele eesmärgile üsnagi vastassuunalised ja seega illegitiimsed.”
Eelseisvad riigikogu valimised kujunevadki mainitud uueks referendumiks. Valimistel on tagajärjed, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Eesti saatus on jälle kaalukausil.
