1. Tähelepanu hajutamise strateegia.
Sotsiaalse kontrolli ürgelement on tähelepanu hajutamise strateegia, mis seisneb avalikkuse tähelepanu kõrvalejuhtimises suurtelt probleemidelt ning poliitilise ja majandusliku eliidi otsustatud muutustelt ebaolulise teabe ja pidevate segajatega üleujutamise abil.
Tähelepanu hajutamise strateegia on samuti oluline selleks, et vältida avalikkuse huvi tekkimist oluliste teadmiste vastu teaduse, majanduse, psühholoogia, neurobioloogia ja küberneetika valdkonnas. Publiku tähelepanu hoitakse tähtsuseta teemade vangistuses, tegelikest sotsiaalsetest probleemidest kõrvale kallutatuna.
Hoides rahvast hõivatud, ilma mõtlemiseks aega andmata, aetakse nad tagasi farmi nagu teised loomad (tsitaat “Silent weapons for quiet wars“ (Vaikuse relvad vaikseteks sõdadeks)).
2. Probleemide loomine ja seejärel lahenduste pakkumine.
Seda meetodit nimetatakse ka “probleem-reaktsioon-lahendus”. Kõigepealt tekitatakse probleem ehk “olukord”, millega plaanitakse tekitada avalikkuses teatud reaktsioon, eesmärgiga, et see oleks nende meetmete mandaat, millele soovitakse heakskiitu.
Näiteks: lasta linnavägivallal intensiivistuda või korraldada veriseid rünnakuid, mille eesmärk on saada heakskiit, et rakendada vabadust kahjustavaid julgeolekuseadusi ja -poliitikaid.
Samuti: luua majanduskriis, et muuta sotsiaalsete õiguste vähendamine ja avalike teenuste lammutamine pealtnäha vajalikuks sammuks.
3. Järk-järguline strateegia.
Vastuvõetamatu meetme aktsepteerimiseks peate seda rakendama järk-järgult, tilk haaval, aastate jooksul.
Nii kehtestati 80ndate ja 90ndate jooksul radikaalselt uued sotsiaalmajanduslikud tingimused (neoliberism): miinimumriik, erastamine, ebakindlus, paindlikkus, massiline tööpuudus, palgad, mis ei taga enam väärikat äraelamist. Pika aja jooksul tehti nii palju muutusi, mis korraga rakendades oleksid viinud revolutsioonini
.
4. Edasilükkamise strateegia.
Teine viis ebapopulaarse otsuse vastuvõtmiseks on esitleda seda kui “valusat ja vajalikku”, mis saavutab käesolevas hetkes avalikkuse heakskiidu selle edaspidiseks rakendamiseks.
Tulevase ohverduse vastuvõtmine on kergem kui vahetu ohverdus. Esiteks sellepärast, et ei pea kohe tegutsema. Teiseks seetõttu, et avalikkus, mass, kipub alati naiivselt lootma, et “homme on kõik parem” ja nõutud ohverdust saab vältida. See annab publikule rohkem aega muutuste ideega harjumiseks ja sellega ette leppimiseks.
5. Püüa avalikkust nagu lapsi.
Enamik avalikke reklaame kasutab kõnesid, teemasid, tegelasi ja eriti lapsikut intonatsiooni, justkui oleks vaataja mõne-aastane laps või vaimne debiilik.
Kui proovite vaatajat petta, seda enam kipute kasutama lapselikku tooni. Miks? „Kui keegi pöördub inimese poole nii, nagu ta oleks 12-aastane või noorem, siis sugesteeritavuse põhjal kipub ta tõenäoliselt vastama või reageerima ka ilma kriitilise meeleta, nagu 12-aastasel või nooremal kohane (tsitaat “Silent weapons for quiet wars“ (Vaikuse relvad vaikseteks sõdadeks)).
6. Emotsionaalse aspekti kasutamine palju rohkemaks kui peegeldus.
Kasutage emotsioone ära. See on klassikaline tehnika lühise esilekutsumiseks ratsionaalses analüüsis ja lõpuks ka iga inimese kriitilises mõtlemises.
Lisaks võimaldab tunderegistri kasutamine juurdepääsu alateadvusesse, kuhu siis süstida ja siirdada ideid, himusid, hirme, sundusi või kallutatud käitumist.
7. Avalikkuse hoidmine teadmatuses ja keskpärasuses.
Avalikkuse muutmine võimetuks mõistma nende kontrollimiseks ja orjuseks kasutatavaid tehnoloogiaid ja meetodeid.
“Madalamatele ühiskonnakihtidele antava hariduse kvaliteet peab olema võimalikult vilets ja keskpärane, et madalamate klasside ja kõrgemate klasside vahel planeeritavat teadmatuse distants oleks täna ja tulevikus alamklasside poolt ületamatu.”
8. Avalikkuse ergutamine rahulolule keskpärasusega.
Sundides publikut arvama, et moes on olla harimatu, labane ja asjatundmatu …
9. Enese süütunde tugevdamine.
Inimese suunamine uskumusele, et ta on oma ebapiisava intelligentsuse, oskuse või pingutuse tõttu ise oma häbiväärsuses süüdlane.
Nii, et majandussüsteemi vastu mässamise asemel alavääristab indiviid ennast ja süüdistab ennast, mis omakorda tekitab depressiivse seisundi, mille üheks tagajärjeks on tema tegutsemise initsiatiivi pärssimine. Ja ilma tegevuseta pole revolutsiooni!
10. Inimeste tundmine paremini kui nemad ise ennast tunnevad.
Viimase 50 aasta jooksul on teaduse kiire areng tekitanud kasvava lõhe avalike teadmiste ja domineeriva eliidi valduses olevate ja kasutatavate teadmiste vahel. Tänu bioloogiale, neurobioloogiale ja rakenduspsühholoogiale on “süsteem” nautinud kõrgetasemelisi teadmisi inimese kohta, nii selle füüsilises kui psühholoogilises vormis. Süsteem on suutnud tavaindiviidi kohta rohkem teada saada, kui inimene ise teab. See tähendab, et enamikul juhtudel teostab süsteem indiviidide üle suuremat kontrolli ja suuremat võimu, kui see, mida sama indiviid enda üle ise teostab.
/tõlge Emil Rutiku/
