„Ajakirjanikud?” Memm paotab koputuse peale ust ja esitab tere asemel sellise küsimuse. Oleme tulnud ette hoiatamata, keeranud Nursilt Sõmerpalu peale ja peatunud esimese metsaäärse maja juures. Lumi krudiseb, tihased säutsuvad noorte õunapuude peal. Toast tuleb piparkoogihõngu. Memme kaenla all on pisike koer ja selja tagant paistavad kaks last.
„Kohalikud!” vastan. „Samas supis!”
Sest jah, olen „suppi” sattunud.
Elasin aastaid Venemaa lähistel, Obinitsa-kandis. Mu ameeriklasest ämm muretses selle pärast pidevalt ja pommitas mind soovitustega müüa talu ja osta uus, turvalisemasse kanti. Septembrikuus toimuski mul notaritehing, tulemuseks vana savimaja maalilise Mustjõe ürgoru veerel. Istusin kohalikus saekaatris laelaudu oodates, kui sain saatusliku telefonikõne.
Midagi kahtlast olla toimumas. Uue „tsooni” piir jäävat minust umbes kuue kilomeetri kaugusele. Praegu kaugelt metsadest kostuvad paugud olla naljamäng selle kõrval, mida plaanitakse…
Nii, nagu mina, nõnda kuulsid teiseki Nursipalu-kandi inimesed plaanitavast kahtlasest toimingust kuulujutuna.
Miks te lasite meil raha kulutada?
Rõuge vallavolikogu nimetuks jääv liige kinnitab: esimene laine jutte olid kinnised, „rahvast ei tohtinud paanikasse ajada”.
Aga rahvas tegi remonti. Ajal, kui raha hüütakse lepalehtedeks ja inflatsioon aina tõstab tempot, tundub kõige õigem kiirelt ehitades kriisiks valmistuda. Kes kaevas keldri, kes soojustas seinad, kes pani päikesepaneelid…
„Me just lõpetasime küttesüsteemi, mitu aastat olime hoogu võtnud,” kõneleb üks kaitseministeeriumi plaanitud „tsooni” sisse jääv külaelanik. Peamine, mida ta ette heidab oma valla valitsejaile, on salatsemine. „Miks te ei öelnud meile, et ettevaatust, oodake igaks juhuks, meil on eelinfot… Miks te lasite meil oma kodudesse pimesi investeerida?”
Jutud sellest, et midagi kahtlast on teoksil, tulidki külades tasapisi välja seoses remondi- ja metsatöödega. Keegi sai eitava laenuvastuse. Keegi ei saanud raieluba. Oodati infot, levitati jutte, nii läks terve september ja oktoober, kuni algas novembrikuu…
Kahjuks osutusid kuulujutud tõeks.
„Ma ei usu vandenõuteooriaid,” räägib üks Nursipalu laienemise ohver, keda ta kodutalust soovitakse minema saata. Elus on tal ennegi raskeid aegu olnud, aga „mitte midagi ligilähedastki pole ma varem tundnud. See tohutu segadus, liigud nagu unes.” Voodihaigele emale pole ta julgenud uudisest kõnelda. Ja noor põlvkond, kelle jaoks sai suur remont ära tehtud… Nemad ei tule nagunii. „Laps magas vankris, võpatas pommide peale üles… Siis noored arutasidki, et siin ei saa ju elada.”
Räägitakse ka seda, et praegu hoiab armee mürafooni vaikselt. „Kui nad kätte saaksid, mis nad tahaksid, siis paneksid pasunast, nii et kogu Võru väriseb!” Nõnda kõneleb üks Nursipalu-jutt.
Kas teeme vaikuse maksuliseks?
Nursipalu-kandi inimesed on paugutamisega tegelikult enamvähem harjunud. Nagu ütleb keset metsa elav perearst Viivika Allas: linnainimene harjub trammimürinaga, tema on harjunud metsapaukudega, nagu ta koeradki. Kui vaid saaks kodumajja elama jääda, küllap harjuks suuremate paukudega ka.
Aga tundub, et see on liiga optimistlik lähenemine mürale. Müra on tegelikult palju enam tervist kahjustav, kui me endale enamasti aru anname. „Isegi kui kuulmissüsteem harjub helidega ära ja lülitab need teadvusest välja, siis ei tähenda see, et need helid meie keha ei mõjuta,” kirjeldab audioloog Maris Kruusmaa. Teaduslikult on mürataluvust uuritud ja jõutud arusaamale, et isegi ainult kakssada millisekundit kestvad ülikõrged detsibellid põhjustavad inimeses ärevust, masendust, südame rütmihäireid. Ei ole õige neid detsibelle jagada laiali isegi mitte tunni peale, saati siis ööpäeva peale, nagu seda praegu Eesti riigis tehakse.
Nursipalulastel on ka plaan välja pakkuda: mis iganes saab „tsoonist”, kas seda laiendatakse või mitte, vaikuse-luksuses elavatele tuleks kehtestada maks. Miks polügoonide lähedal elavad peaksid rohkem panustama riigikaitsesse kui ülejäänud Eesti, küsivad nad. Muidugi tuleks selle maksu alt vabastada ka maanteede äärsed talud ja muud mürareostuse hammasrataste vahele jäänud. Vaikuse-luksuse nautijatelt kogutu maks tuleks aga kannatajaile jagada.
„Kui toimuvad õppused, siis kell viis hommikul hakkab maapind soomukitest vibreerima,” kirjeldab Tuusis Tarvi, talunik, kelle majapidamine on kavandatud „tsoonis” sees. Tarvi on ka Rõuge valla volikogu liige ja kursis sellega, et vallale on neli aastat makstud nn talumistasu 32 500 eurot aastas, aga see raha suundus üldeelarvesse, mitte neile elanikele, kes suurimat müra on talunud.
Kuidas Tarvi kommenteerib juttude liikumise anatoomiat? Ta mäletad teadmatust ja seda, kuidas vallavalitsus läks lõpuks Tallinnasse, kaitseministeeriumi jutule. „Möödus mitu päeva, telefonikõnet ei tulnud. Lõpuks sain ise vallavanema kätte. Ta ütles: „Ma ei tahtnud su tuju rikkuda…” Neile olevat Tallinnas kaarti näidatud, millest ei lubatud pilti teha, tal polnud endalgi ülevaadet, mis külad ja talud täpselt on löögi all.”
Selle ajani, mil kõik ülejäänud külad kuulsid uudist, läks veel veidi aega. Aga midagi parata ei saanud Tarvi ikkagi, volikogu liige või mitte… Tema talu on nende 21 hulgas, mida militaartsooni plaanid endale soovivad.
Esimene šokk on nüüdseks möödas ja tasapisi hakkab temas lootus vormi võtma. Miks metsa sisse Lükkä külla just sügisel uus elekter viidi? Kas sellest võib järeldada, et „Tallinna ministeeriumites” üks käsi ei tea, mida teine teeb? Kui Lükkä küla majad oleks juba sada protsenti maha kantud, siis ei oleks ju sinna uut elektrit korraldatud?
Ja mis iganes uudist Tarvi jälgib, läheb ta mõte kohe Nursipalule. „Just kõneldi kliimakonverentsist ja sellest, et Eestile tulevad tohutud trahvid peale seoses intensiivpõllumajanduse, vanade autode ja ahjuküttega,” arutab ta, „Aga mida polügoni laiendamine selles kontekstis meile tähendaks? See on ju tõsine õhureostus. Selline tunne, et Euroopa Liit ja NATO üritavad ühte lolli alandlikku väikeriiki lüpsma hakata. Et mis need pärismaalased seal ikka õiendavad, sõidame neist üle ja põmmutame seal. Omal maal neil seda teha ei lasta.”
Mis seal metsa sees on?
Pärna Heiki on sirgeselgne habemega mees. Peagi saab sada aastat täis ajast, mil ta esivanemad siia metsa talukoha ostsid. Ilusad palkhooned, maakelder, põlismets neljas küljes – maatüüpi eestlase unistuste kodu… Mõni aeg tagasi selgus, et majapidamine on vaikselt pandud ehituskeelutsooni, omanikke sellest teavitamata. Juba siis hakkas pere halba aimama, aga loodeti, et ega hullemaks ikka lähe, kui vanasti oli. „Kogu nõukogude aja saime siin hakkama!” räägib Heiki. „Mahtusime ära sõjaväega samasse metsa.”
Miks siis enam ei mahu? Miks mitte suunata suuremat liiklust ja müra juba laienenud keskpolügoonile, Aegviitu? On ka teisi võimalusi. Heiki on teeninud aega soomuki peal ja teab, et tuleb vaid 150 kilomeetrit Nursipalult Riia poole sõita, ning Adažis on sajakilomeetrine hiigelpolügon. Mindagu ja harjutatagu seal. See on ka Vene piirist kaugemal, pole piiri tagant raketirünnakuga tabatav nii lihtsalt nagu Nursipalu.
„Kõik kohalikud teavad, kus on siinne laskemoonaladu. See on Vene armee vana ladu. Kui rumal peab küll olema, et arvata, justkui venelased on selle ära unustanud? Mis mõtet on siia midagi juurde tekitada, nii Vene piiri äärde?… Vägisi jõuab mõtlev inimene arusaamani, et meie metsa ehitatakse midagi, mida saaks rahvusvahelise provokatsioonina kasutada!”
Laskemoonalao osas käivad siinkandis oma jutud. Rootsi olla Eestisse müünud halvaks läinud laskemoona, see olla Kundast autode peale laaditud ja siia toodud. Üks autojuht olla veel ebaadekvaatseks tunnistatud, nii et talle ei usaldatud sõitmist erilaadungi-lõhkeainetega.
Mis selle laadungiga siin peale hakatakse? Kas demineeritakse või kasutatakse „sõjamängudeks”?
Nursipalu mehed ei tea, aga arutavad. Vahetavad mõtteid.
Isegi kui suur osa neist mõtetest oleks paranoia, on meil ikkagi küsimus: mida teha, kui rahvas enam ei usalda oma valitud valitsejaid? Ühtäkki on ka rahvale pinnuks muutunud varem kahe silma vahele jäänud elulooline fakt, et Rõuge vallavanem Britt Vahter on ligi kümme aastat töötanud kaitseväes ja abielus kõrge kaitseväelasega… Aga Madriidi suvisel tippkohtumisel – kus Kaja Kallas palus avalikult NATO idatiiva laienemist – olla sõlmitud salaprotokoll, uus baaside lepe.
Nii jutustab haiget saanud Nursipalu-kandi rahvas.
„Aga… mis teie majadest saaks?”
Hoian küll küsimusega tinglikku kõneviisi, kui sisenen sellesse tsooni, mis tsooni-majadele kindlasti haiget teeb.
„Ma ei tahagi teada, mis mu majast saaks,” ütleb üks neist, keda välja soovitakse tõsta. „Mis ma seda ikka ette kujutan: et minu katuse suunas hakatakse pomme sihtima, et minu magamistoa seinal on kuulijäljed, et minu roosipeenras roomab tank… Ma ei tahaks seda oma silmaga näha.”
Ja mida siis ikkagi asemele pakutakse? Kuidas edasi, hüpoteetiliselt? Kõige solvavam olevat olnud ühise uue kortermaja jutt, „see ju nagu mingi koonduslaager”. Ühes on kõik „21 talu” liikmed ühte meelt, mingist korterist ei saa küll juttu olla.
Pärna Heiki käis igatahes vallas ja lasi kontrollida, et kõik tema hooned oleksid ametlikult korras. Igaks juhuks. Aga seda imet tahaks ta näha, kuskohast leida ametnike vägi, kes hakkaks otsima tema talule sobivat samaväärset elamist: arhailist, põlismetsas asuvat, keset viljakandvat aeda… ja juhul, kui on vaja seal midagi ehitada, kes leiaks usaldusväärsed töölised, kes korraldaks järelvalve…
„Kas tõesti pole meie riigil muud teha oma ressurssidega?” küsib ta ratsionaalselt. Ja imestab, kas otsustajad on tõesti ilma selle emotsionaalse kogemuseta, mida võib inimesele tähendada põliskodu. Heiki on selles talus elanud, seitsmeaastaselt vikatiga heina õppinud niitma, teismeeas elektri sisse saanud, pärast nõukogude sõjaväge tagasi tulnud, oma lapsed seal kasvatanud… „See talu ise on nagu pereliige, nagu su oma laps. Ja siis öeldakse, et klatime selle asja ära, ütle hind, mis see laps maksab, tõmbame ta ribadeks?”
Kuidas see kaitsevõimega seotud on?
Allase Uno on loominguline mees, see on näha nii ta silmist kui metsa sisse rajatud majast, püstkojast ja paisjärvest. Ta Ta ei mõtle „kasti sees” ja nii kasutas ta 25 aastat tagasi võimalust: osales oksjonil ja ostis endale nõukogude armeele kuulunud betoonvarjendi keset Nursipalu metsa. Veerand sajandit panustamist, ning selleks sügiseks hakkas majapidamine valmis saama. Päikesepaneelid, igale lapsele oma tuba, just täisikka jõudnud viljapuuaed…
Uno kõnnib lumes mu ees, et näidata, kui kaugele ulatub sälkorgu paisutatud järv. Ürgne männimets ja vaated veele, aga ka murelik pilk peremehe silmis. „Ma pidevalt unustan, mida ma siin teen, ja jään mõtlema: kus on Eesti kaitsevõime nõrgad kohad? Kindasti Narva veehoidla lüüsid, mis asuvad Vene poolel. Kas nendega tegeldakse? Ja kui asjad tõesti hulluks läheksid ja tuumapommi nupp kellelegi ette jääks… Kas eestlasi selleks on ette valmistatud?” Seda küsib mees, kes hooldab oma kodu kõrval toimivat, joogiveekaevuga betoonvarjendit.
„Miks ei minda Ukrainasse harjutama?” See on küsimus, mille esitab Uno Allas ja mida ma kohalikega kõneldes kuulen enam kui kord. Miks on vaja laskemoona vastu taevast lasta, kui seda moona on päriselt vaja? Ja miks on vaja niisama-harjutada neid eelmise sajandi tanke, kahureid ja haubitsaid, kui enamiku tööd tegevat tänapäeval ära droonid? Need küsimused on meestel hingel.
Eraviisiliselt uurin teemat kahelt tuttavalt militaarlaselt. Jah, relvad muutuvat aina kõrgtehnoloogilisemaks ning nende täppistreening toimub kallistel stimulaatoril. Aga tavalisel kaitseväelasel olla vaja laskmist selleks, et hoida motivatsiooni ja psühholoogilist fooni. Mitutsada hektarit selleks vaja on? Just selles praegu küsimus ongi.
Empaatiaharjutus ülejäänud eestlastele
Aga pöördugem militaar-meelelaadi mõistmiselt nüüd „tsooni”, nende „neetud talude” elanike juurde. Nende omavaheline kokkulepe on rääkida kolimisest tingivas kõneviisis.
Mis tunne võiks olla see, et sulle öeldakse: tuleb kolida, teadmata, kuhu?. Kõigil pereliikmetel on oma oma sõbrad, oma töökohad või kool. Niisiis peaks kolima kusagile lähedale? Aga jutud räägivad uutest plaanitud laiendustest?
„Ma käin sõjaväelastega läbi, juba ammu kuulsin, et valitseb suur rahvusvaheline huvi meie kandi vastu. See oli umbes kolm aastat tagasi.” Nii ütleb keset metsa elav Anderson Andres. „Ja ega see plaan neil viimaseksjää.” Ta seisab keset oma koduõue, vanade tammede taustal, ilmega, nagu teaks rohkem, kui räägib. Plaan on mehel juba olemas: ta laseks oma palkmajad kusagile mujale teisaldada, sest… „Pole mõtet.” Nii ta ütleb.
Tema suhtumise vastand on aga paljudel Eesti riigi välismissioonidel käinud endine kaitseväelane Adamson Aare. „Mina olen Afganistani sõja veteran ja mind saab oma kodust ära viia vaid käeraudades, tulgu nad ja proovigu!” Nende sõnadega viskab ta telefoni ära. Külalisi koduõue ta ei oota. Mida selline kodumaad aastakümneid teeninud mees praegu oma hinges läbi elab, võime ette kujutada. Küla peal tsiteeritakse ta sõnu: sellel laienemisel militaarse harjutamise mõttes küll põhjust pole.
Üritavad koonduda
„Ilmselt paljud kohalikud kahetsevad, et nad 2003 kuni 2017 toimunud Nursipalu laienemise ajal tugevamat ühisrinnet ei moodustanud,” sõnab Vumba Aare, tarkade silmadega mees, kelle sooja tuppa lõpuks jõudnud oleme. Esimese advendi videvik akna taga, küünal põleb õdusalt, nii et peaaegu ununeb poole kilomeetri kaugusel asuv laskemoonaladu, millest kõik kohalikud teadvat.
Aare on jahimees. Temaga saab rääkida nii relvadest kui looduskaitsest. Ta oli üks neid missioonivankri vedajaid, tänu kellele tekkis toonase laienemise lõpuks Nursipalu militaarstooni sisse Keretü looduskaitseala, kus elutses vähemasti 54 eri liiki kaitsealuseid, sealhulgas punasesse raamatusse kantud merikotkas, metsis ja must toonekurg.
Aare on militaartsooni kodukorraga kursis: kui lippu püsti pole, võib kondama minna. Ta on kursis ka mitme muu teemaga: näiteks mismoodi kaitseministeerium on tellinud uuringuid, mis tõestavad, et kaitsealustele liikidele relvatärin ja plahvatused halvasti ei mõju.
Kas tõesti ei mõju? Kas merikotka pesa on üldse veel selles lärmis asustatud? Mida teeb vibratsioon rabale ja selle elanikkonnale? Et vastuseid saada, oleks vaja vabatahtlikke loodusinimesi, arutleb Aare, sest mitte kellelgi pole raha, et looduskaitselist sõltumatut ekspertiisi tellida, aga ministeeriumi tellitu tulemused olevat niigi teada. Ja muidugi oleks vaja inimõiguste alaseid tippjuriste, kes julgeks esindada inimesi oma riigi vastu. Sellist raha, et juristi palgata, 99% Nursipalu-kandi rahval ei tundu olevat. Kui õnnestuks kaasata Võrumaa turismiettevõtjad, kui ometi saadaks õigel hetkel aru, et see ei ole sugugi vaid Nursipalu-rahva probleem… Nii unistavad kohalikud.
Aga räägitakse ka neist, kes eelmise võitluse ajal alla andsid. Keegi kolis Tallinna, keegi Põlvamaale, keegi hakkas lihtsalt muu asjaga tegelema. „Miks inimesed väsisid?” analüüsib aastast 2003 Nursi rahva õiguste eest võidelnud Mõniste kooli direktor Niidumaa Maarika, kelle talu on uuest tsooni-plaanist kilomeetri kaugusel. „Vaimselt on väsitav olla pidevalt pinges ja ajada näpuga järge, et mingit olulist kuupäeva või paragrahvi kahe silma vahele ei jääks. Vahetuvad vallavanemad ja ametnikud, siis alustad selgitustööd otsast peale. Ja enda elukeskkonna eest sõdimine ei ole ju meie põhitöö.”
Ka see on väsitav, mainib ta, mismoodi ministeerium praegu kohalikke inimesi koosolekute osas on solgutanud. Kõigepealt jagati infot, et oodatud on vaid volikoguliikmed ja vallavanemad. Siis lasti ikkagi saali sisse ka need, kes olid igaks juhuks koridori tulnud, need helistasid teistele ja kutsusid kohale… Algatuseks oli ärev foon loodud.
„Aga hullem on tsoonist väljas”
Luhametsa külatee lookleb väljade ja metsade vahel, korstnatest looklemas suitsujoad taevasse. Kusagile siia küla keskele on kabinetis tõmmatud mõtteline joon: osa maju on tsoonis ja teine osa väljas. Algselt pidi kogu küla sisse jääma, aga praegusel külavanemal Laikvee Margusel oli hea advokaat, kes käis nii kaitseministeeriumis kui vallavalitsuses end kehtestamas. Indrek Kukk, advokaadibüroo AP Tetris, aplaus efektiivsuse eest, aga…
„Aga kas see oli üldse hea mõte,” arutab üks elanik, kes elab talus, mis plaanide kohaselt alles jääks. „Meist vaid paarisaja meetri kaugusel algaks ala, kus võidaks teha, mida iganes… Praegu pole selge, kas meile selle pideva sõjamüra eest ka mingit kompensatsiooni pakutaks. Kinnisvara müügiväärtus on meil sel juhul null, elukvaliteet on null, ela või sure…”
Ka mõtteharjutusena on keeruline leida õiglast skeemi, mismoodi tasuda inimestele, kelle kõrva, südamerütmi ja kinnisvaraväärtust riivab militaartsoon. Neid inimesi oleks tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid. Kas viis kilomeetrit plahvatustest eemal olek vajaks kompenseerimist? Plaanitava uue militaartsooni piir oleks kaks ja pool kilomeetrit Võru haiglast, ainsast Kagu-Eesti sünnitusmajast. „Terve Võru peaks sel juhul saama regulaarset taluvuskompensatsiooni,” arutleb Vumba Aare. „Ja teised siinkandi maapiirkondades elavad inimesed muidugi ka.” Aga mismoodi seda mõõta ja jagada?
Kohalikud teavad, millised pommid kui kaugele kosta on. Rõugesse ehk kümne kilomeetri kaugusele on põmakad selgelt kuulda. Argipäevadel on need kõvemad, kohati võtab seest õõnsaks ja aknaklaasid värisema isegi mitmekümne kilomeetri kaugusel, näiteks Kütiorus või Karulas. Arvestatav müra mõjuala on umbes viiskümmend kilomeetrit. Nädalavahetustel harjutab tavaliselt kaitseliit, siis on tegu veidi „vaiksema” täristamisega.
„Kui ma Soomes tööl käisin, hakkasime kord laupäevasel päeval ehitusel piikama,” jutustab Vumba Aare. „Järsku uksekell, korravalvur kohal… nädalavahetusel ei tohi kõva häält teha!” Aare teab rääkida ka seda, et Soome polügonidel on tankidega harjutamine lubatud vaid nii, et jämedate lasketorude sisse on ehitatud peened: seega saab täpsust lasta, aga laskehääl on palju vaiksem kui Eesti tankidel.
Soomes on ka mitmel pool polügonid, mis kahes eri tükis… sest vahel on eramaa, mida omanik ei soovi armee kasutusse anda. Seda nägid Rõuge valla esindajad mõni aasta tagasi oma silmaga, kui nad Soome polügoni-ekskursioonile viidi.
„Ei ole üksi ükski maa…”
„Mina olen oma otsuse teinud, ma teen oma eluga regionaalpoliitiikat,” ütleb muusik Lepasson Kadri. „Ma tean, et saaksin kusagil teises Eesti otsas kõrgemat palka. Aga ma olen valinud Võrumaa.” Mõni aeg tagasi valis ta, esialgu suvekoduks, talu, mis nüüd jääb otse plaanitud militaartsooni veerele.
Metsa on küll raiutud Kadri unistuste kodu kõrvalt vahepeal vähemaks, aga see teda ei heidutanud: „Lageraie on midagi sellist, millega oskan leppida. Mets lõigatakse maha, tasapisi kasvab asemele. Aga et mu oma riik sellise… maksahaagi… lööb,” otsib ta sõnu. „Selline tunne, et mitte keegi pole hinnanud seda, mismoodi inimesed on Kagu-Eestisse kolinud, et siinset elu ja kultuuri hinges hoida, sellele ise peale makstes, vastuvoolu ujudes. Kuidas saaks inimesed enam usaldada siia kolida, kui see praegune plaan teoks tehtaks?”
Pettumus on liigpehme sõna selle kohta, mida tunneb veerand sajandit Eestis elanud ameeriklane Stewart Johnson. Mees on tuntud kui püstijalakoomik, aga praegu on ta naljast kaugel. „Plaan on niisiis ühe kogukonna hävitamine selleks, et teoreetiliselt kaitsta teisi kogukondi,” arutab ta. „Kui see on eestlaslik väärtushinnang, siis olen ma kõik need 25 aastat millestki siin maal valesti aru saanud!” Metsade rüpes on tema maja, mille kallal mees pool elu on nokitsenud ja mis nüüd on kusagil kabinettides tõmmatud joonte järgi asub täpselt tsooni ääres. Äsja alustas Stewart võitlust omal moel, asudes sõprade abiga salvestama dokumentaalfilmi, mille eesmärgiks on kogu toimuv stseen kiiresti rahvusvahelisele areenile saada.
“Mind saab oma kodust ära viia vaid käeraudades, tulgu nad ja proovigu!”
