Autoriks Victor Davis Hanson American Greatnessi kaudu,
Wall Street Journal on viimastel nädalatel järjekindlalt kritiseerinud Trumpi majanduspoliitikat, eriti tema jätkuvat “kaubandussõda” Kanadaga. Ja kindlasti on pinged kahetsusväärsed. Trumpi trollimine väljakannatamatu Justin Trudeau üle ja jutt Kanadast “51. osariigiks” tekitas võib-olla ainult Kanada vasakpoolsetes tõuke. Kahjuks võib see tagada, et ainus tõeline lootus Kanada normaliseerumise juurde, Pierre Poilievre’i valimine, võidakse kaotada.
Sellegipoolest usub WSJ tõesti, et praegune 1,7 triljoni dollari suurune eelarvepuudujääk lisaks 36 triljoni dollari suurusele riigivõlale ja iga-aastasele 1 triljoni dollari suurusele kaubavahetuse puudujäägile on mingil moel jätkusuutlik? Kas nad usuvad, et mõni vabariiklastest president oleks sotsiaalkindlustuse kärpimisel või reformimisel keskaja üle elanud? Kui jah, siis tutvuge vasakpoolse Barack Obama 2010. aasta Simpson-Bowlesi komisjoni („The National Commission on Fiscal Responsibility and Reform“) soovituste saatusega.
DOGE, püüd nõuda sümmeetrilisi tariife või tariife, piiri sulgemine, haruldaste mineraalide leping jne on kõik vastuolulised, isegi meeleheitlikud jõupingutused maksejõuetuse ärahoidmiseks.
NAFTA müüdi kaubanduse tasakaalu lubaduse alusel, mille tulemuseks oli lõpuks tariifide puudumine ja ligikaudne pariteet. Ometi on Kanada praegu 60 miljardi dollari suurune ülejääk peamiselt tänu oma energiamüügile ning USA põllumajandusele ja teatavatele tööstuskaupadele kehtestatud valikulistele tariifidele. See summa võib olla sõbralt vastuvõetav ega ole seda pahandust väärt isegi praeguse tohutu kaubandus- ja eelarvepuudujäägi korral – kui see oleks toimunud isolatsioonis.
Aga ei teinud.
Kanada ülejääk on korrutatud tema kroonilise keeldumisega kulutada kaitsele napilt 2 protsenti oma SKT-st. Kanada oleks võinud hõlpsasti pakkuda USA-ga partnerlust, et uurida ühist raketitõrjet või jagada Põhja-Jäämere merepatrulle Kanada ja Ameerika jäämurdjate uue laevastikuga.
Kuid see ei teinud midagi sellist.
Veelgi hullem, ükski Kanada juht ei saa pakkuda oma poliitikat, näiteks:
“Usume, et 60 miljardi dollari suurune ülejääk meie vabakaubanduspartneriga Ameerika Ühendriikidega on õigustatud ja me usume ka, et me ei kuluta oma lubatud 2 protsenti SKTst kaitsele.”
Nende tõeline repliik “Trump on koletis” pole üldse kaitse.
Ja seal on veel laiem kontekst.
Praegu kannab Mehhiko USA majandusest rahaülekannetena välja 63 miljardit dollarit, millest enamik on pärit ebaseaduslikelt välismaalastelt. Enamik neist naudib Ameerika kohalikelt, osariikide ja föderaalvalitsustelt mingit toetust.
Selle kaubavahetuse ülejääk on tõusnud üle 170 miljardi dollari, peamiselt tänu oportunistlikule koostööle hiinlastega, et vältida USA tollimakse Hiinas toodetud imporditud kaupadele.
Kas keegi ei tea tõesti Mehhiko kartellidele Ameerika vere ja aarde eest makstava avatud piiri täielikku maksumust – 70 000 inimelu ja 20 miljardit dollarit aastas?
Kui liita kokku meie põhja- ja lõunanaabrite mitmesugused ülejäägid, võib väita, et 300 miljardit dollarit voolab USA-st välja meie niinimetatud parimatele sõpradele ja oletatavatele partneritele nn vabakaubanduslepingus, mille eesmärk on edendada “vaba”, kui mitte tõeliselt “ausat” kaubandust.
Kas mõni eelneva uinuva Bideni administratsiooni lepitustest – raha trükkimine, avatud piirid, sugulassotsialistlikud ja rohelised programmid, USAID hoolimatu suuremeelsus ja mitte muretsemine suurte kaubavahetuse puudujääkide pärast – avaldas mingit mõju Kanadale või Mehhikole?
Või tõlgendati Bideni leppimist pigem nõrkusena, mida tuleb ära kasutada, kui suuremeelset vastutasu?
Kõik, mida Mehhiko peab tegema, on lubada vähendada oma ülejääke näiteks 20–30 miljardi dollarini, patrullida oma piiri ääres ja keelata Hiinast toore fentanüüli importimine. Samuti võib see takistada oma kodanikke piiril kubisemast ja nõustuda USA 20-protsendilise rahaülekannete maksuga. Kuid kui vastastikkus on kadunud, kirjeldatakse kõiki tasakaalu taastamise katseid sageli valesti agressioonina, mis võimaldab endisel ohvriks langenud isikul end süüdimatuks ohvriks ümber kujundada.
Samuti jälgime praegu New Yorgis massilisi meeleavaldusi, millega protesteeritakse Mahmoud Khalili käimasolevate väljasaatmispüüdluste vastu. Ta ei ole USA kodanik, praegu elab USA-s rohelise kaardi omanikuna/endise üliõpilasviisa elanikuna.
Ta on juhtinud proteste, mis on sageli muutunud vägivaldseks, Columbias ja New Yorgis radikaalsete Palestiina rühmituste, sealhulgas Hamasi nimel, mille USA välisministeerium on nimetanud terroriorganisatsiooniks.
Kindlasti teadis ta, et külalisena Ameerika pinnal ei ole tal võõrandamatut õigust USA-sse siseneda ja seal elama jääda, eriti kui välisministeerium usub, et on “põhjendatud alus arvata, et [tema] kohalolek või tegevus USA-s avaldaks USA-le potentsiaalselt tõsiseid negatiivseid välispoliitilisi tagajärgi.”
Raske oleks ette kujutada Ameerika-vastasemat rühmitust kui Hamas, mis praegu hoiab mitut USA pantvangi ja uhkeldab avalikult 7. oktoobril 2023 sooritatud massimõrvadega. See kohutav kuupäev kutsus esile nii ameeriklaste kui ka Lähis-Ida üliõpilaste massimeeleavaldused Hamasi tapjate toetuseks. Tapmine ja koos Iisraeli reaktsiooniga sellele sütitasid viimase saja aasta halvima antisemitismi epideemia, mille ajendiks olid peamiselt Ameerika ülikoolilinnakud ja eelkõige kümned tuhanded külalisüliõpilased Lähis-Idast.
Kui ACLU ja liberaalsed kongressi esindajad protesteerivad ja töötavad Khalili nimel, siis mis on nende põhjendus? Kas nad on üldse mures, et Hamas mõrvas Ameerika pantvange ja hoiab neid siiani? Kas tõesti on USA huvides tervitada õpilasi radikaalsetest, Ameerika-vastastest riikidest, nagu Süüria, Iraan või Gaza, Ameerika ülikoolilinnakutesse, et näha neid Ameerika-vastaste terroristlike rühmituste, nagu Hamas ja Hezbollah, eest võitlemas ning aidata õhutada antisemitismi ja rünnakuid juudi-ameeriklaste vastu? Kas ACLU mõistab, et meie eliitülikoolid õhutavad mällu kõige hullemaid antisemiitlikke puhanguid? Kui mustanahaliste õpilaste sihikule võetaks samamoodi nagu juute, kas see vaikiks samamoodi?
Niisiis, kas see on tõesti see, mille eest vasakpoolsed võitlevad? Miks ei ole uus Demokraatlik Partei ja selle tänavabrigaadid lihtsalt ausad ega ütle: “Me toetame radikaalsete Palestiina välisüliõpilaste jõupingutusi isegi siis, kui nad avalikult võitlevad Hamasi vastu ja hirmutavad juute ning tervitavad nende konstruktiivset kohalolekut ja proteste Ameerika ülikoolilinnakutes”?
Vasakpoolsetest inspireeritud immigratsiooniprotestidega on palju probleeme. Eelkõige on silmakirjalikkus, tavaliselt ameerikavastasus. Sellistes kohtades nagu Los Angeles põletasid meeleavaldajad selle riigi lippe, kuhu nad nõudsid jäämist, lehvitades samal ajal nende riikide lippe, kuhu nad näiliselt keelduvad tagasi tulemast.
Kui Ameerika on nii talumatu koht, siis miks rikkusid 12 miljonit teadlikult seadust, et sinna siseneda? Kogu tänaste USA ülikoolilinnakute etniliste õpingute programmide teema on lugu sellest, kui kohutav Ameerika on, oli ja jääb alati olema. Ja ometi on just need ülikooliteekonnad, mis on USA illegaalsete välismaalaste vastuvõtmisel kõige teravamad. Kas nad ei peaks olema piiril ja hoiatavad valge mürgisuse eest, mis ootab ees igat ebaseaduslikku migranti?
Tööl on teist tüüpi silmakirjalikkus.
Vasakpoolne eliit Washingtonis, ülikoolilinnakutes, meedias ning sihtasutustes ja valitsusvälistes organisatsioonides on harva allutatud nende enda avatud piiride filosoofia tagajärgedele. Üks asi on voorus anda märku piirideta maailmale, mis võtab vastu miljoneid oma vaesuid, kuid hoopis teine asi on aidata neid toita ja majutada, kui nad ilmuvad Martha viinamarjaistandusse või Malibusse, mitte Rio Grande orus, San Joaquini orus või siselinnas.
Viimased kohad ei liikle odava retoorikaga, vaid tegelevad ülekoormatud tervishoiuteaduskondade, eluasemepuuduse, maksejõuetu sotsiaalteenuste eelarve, kuritegevuse kasvu, ülerahvastatud koolide, jõukude suurenenud tegevuse ja ülemaksustatud infrastruktuuriga – probleemidega, mida võiks oodata 12 uue San Francisco järsu lisandumisega vaid nelja aasta jooksul Bideni valitsemise ajal.
Lõpuks, mis puudutab Ukrainat, saab Trump palju kriitikat Ukraina presidendi Zelenski kuuma-külma kohtlemise pärast. Ta kasutas nii verbaalset kui ka poliitilist mõjuvõimu, lootes sundida Ukrainat ja Venemaad läbirääkimistele – ülesanne, mis on ajalooliselt osutunud võimatuks ilma USA sunnita. Trumpi võib kergesti kritiseerida selle eest, et ta on liiga naiivne Vladimir Putini lõplike kavatsuste või sõja mis tahes strateegilise lahenduse suhtes, mille lõpetamist näib vaid Trump.
Aga jällegi, mis on alternatiiv tema pingutustele?
Kas toita jätkuvat praegust Stalingradi kõledust, kus 1,5 miljonit surnut, haavatut ja teadmata kadunud ukrainlast ja venelast on kolm aastat võidelnud, ilma et lõppu oleks näha? Kas me tõesti tahame lõputut sõda, mis on loonud uue Lääne-Venemaa, Hiina, Iraani, Põhja-Korea ja mõnikord ka mitmete Lähis-Ida, Lõuna-Ameerika ja Aasia oportunistide koosluse?
Milline on Euroopa alternatiivne plaan Trumpi omale?
Vana Bideni arusaam “nii kaua kui kulub” – justkui võiksid eurooplased lõpuks mobiliseerida ja saata kaks miljonit sõdurit nii, nagu USA aastatel 1917–1918 tegi, et murda välja Esimese maailmasõja läänerinde ummikseisust?
Kas ukrainlastel on salajane tööjõureserv, et saata rindele veel 10 diviisi?
Uus 5000 drooni laine tabab Moskvat ja teeb sellist kahju, mida see praegu kannatab?
Mitte-USA NATO hävitajaid on umbes 2000. Niisiis, kas Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi plaan on juhtida umbes 1000 Euroopa lennukit ja saata need Ukraina baasidesse, kus nad sõidavad maapealsetele toetusmissioonidele ja korraldavad strateegilisi rünnakuid Venemaa infrastruktuurile, et peatada seisak?
Vastus on eitav.
Pole muud plaani kui praegune 500 miljoni elanikuga Euroopa, kes karjub 335 miljoni elanikuga kauge USA peale selle eest, et ta ei tee rohkem, et aidata praegust 30 miljoni elanikuga Ukrainat, kes võitleb 145 miljoni elanikuga Venemaa vastu.
Enne kui saab süüdistada Trumpi tõmblevat ja tehnilist tööd, et leida stabiilne rahu ja peatada tapmine, peavad tema kriitikud vähemalt võiduplaani koostama, selgitama elude ja varade maksumust ning visandama täpselt kõigi 2022. aasta piiride või 2014. aasta piiride tagasinõudmise võimalikud eesmärgid. Selle asemel kuuleme ainult “see ei tööta”, “see ei saa töötada”, “see on rumal”, “see on naiivne”, kuid mitte kunagi ELi/Bideni/Zelenskyy poliitika kõikehõlmavat kaitset või selle valgustatud asendust.
Kaubanduse, immigratsiooni ja välispoliitika küsimustes oleme tunnistajaks kontrrevolutsioonilisele jõupingutusele kustutada Bideni revolutsiooniliste aastate hullus. Siis kaaperdasid nimetud ja suuresti tundmatud radikaalid vahakujulise presidendi spooni all riigi ja surusid sellele peale viimase sajandi kõige radikaalsema ja nihilistlikuma tegevuskava.
Praegused parandusmeetmed ei ole lihtsad ega ilusad. Kuid alternatiiviks eelnevale status quo’le ei olnud üldsegi status quo, vaid jakobliklik nihilism, mis oli viinud ainult maksejõuetuse, kodusõjani, lõunapiiri hävitamiseni, vähemalt kahe teatriülese välissõjani ja USA lõppu, nagu me seda kunagi tundsime.
