Kaja Kallas on Eestis hetkel valitsuse juht ning liberaalse partei Reformierakond liider.
Reformierakond on valitsenud Eestit nüüdseks 20 aastat ning on saanud üheks võimsamaks parteiks oma riigis või vähemalt nii nad ennast paista lasevad.
Ukraina kriis on andnud võimaluse Reformierakonnal oma reitingut tõsta ning kriis on pandud enda kasuks tööle. Kaja Kallas Eesti peavoolumeedias külvab sõjahirmu, et Eesti on Venemaaga sisuliselt sõjas ning ainuke päästerõngas on Reformierakond koos Kaja Kallase ja tema juhitud valitsusega. Paljud eestlased usuvad seda.
Samuti on Eesti Vabariigi riiklikud veebiportaalid sinikollaseks võõbatud ning nii politsei kui ka kaitsevägi kannavad vormil Ukraina sõja toetuseks sinikollaseid tähiseid. Kõikjal riigis on näha Ukraina lipuvärve, küll lippudena kui ka valguslahenduste näol. Kõik see on küll tore ja tundub üllas, kuid nende värvidega mängitakse elanike psüühikaga, kuna ka Reformierakonna partei värvid on samuti üks ühele Ukraina lipu värvidega samad. See on suurepärane võimalus levitada igapäevaselt ja kõikjal Eestis Reformierakonna valimisreklaami.
Kaja Kallas paneb Eesti inimestele südamele, et Ukrainat tuleb toetada kõikide vahenditega. Selleks uputab ta hulganisti riigiraha sõjapõgenike heaks ning Ukraina abistamisele. Seegi on väga üllas tegu ja muidugi põgenikke tuleb aidata, kuid paraku 1,3 miljonist elanikust 400 000 elab Eestis suhtelises vaesuses ning selline pillav käitumine võõraste heaks vihastab vaesemaid kohalikke eestlasi.
Üle 200 000 eestlase on lahkunud riigist tänu madalale siseriiklikule palgasüsteemile ning olematule sotsiaalsüsteemile. Riigist väljarännanud valivad kaks ja enam korda suurema palgaga põhjamaa riigid, milleks on Soome, Rootsi ning Norra.
Reformierakond oma 20 aastase võimul oleku aja jooksul on ajanud kombitsad sügavale riigiaparatuuri. Reformierakonnale alluvad enamus riiklikke institutsioone, riigi julgeolek ning samuti meedia. Kõige suurem julgeolekuline viga, mida Kallas teeb, on Eesti riigi relvituks muutmine, andes ära suurema osa Eesti relvadest ja laskemoonast Ukrainale. Samas külvab ta venevaenu ning sedasi ässitab Venemaa relvitule Eestile kallale. Kallas küll rõhub NATO kaitsele, kuid rinderiigina ja relvituna ei tunne ka riigis paiknevad NATO üksused ennast turvaliselt.
Kindlasti, kallid lugejad, mõtlete kuidas selline inimene üldse riiki juhtida saab, kes teeb niigi äreval ajal nii palju juhtimisvigu. Selleks, et seda mõista peab minema ajas tagasi ning uurima, kuidas Kaja Kallas üldse Eesti peaministriks sai.
Kaja Kallase isa Siim Kallas oli nõukogude Eestis juhtiv kommunist ning töötas prestiiźetel ametikohtadel nagu näiteks 1979–1986 Eesti Hoiukassade Peavalitsuse juhatajana ja aastatel 1986–1989 ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitjana. Siim Kallas kuulus aastatel 1972–1990 Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteisse. Eesti Vabariigi iseseisvumisel töötas Siim Kallas 1991–1995 Eesti Panga presidendina ning juhtis rahareformi ettevalmistamist ja Eesti krooni taaskäivitamist.
Siim Kallas oli Eesti panga president sel ajal, kui 1993. aastal firma Villa Paradiso investeeris Põhja-Eesti Pangalt saadud kümme miljonit dollarit (tollase kursi järgi 130 miljonit Eesti krooni), millest saadi tagasi 2 miljonit dollarit. Süüdistus investeeringu ebaõnnestumises esitati ka Siim Kallasele. Siim Kallas ja tema nõunik Eesti Panga päevilt Urmas Kaju mõisteti 2000. aastal 10 miljoni dollari afääris õigeks. Riigikohus tühistas osaliselt Kallase õigeksmõistmise ning saatis osa süüdistusest tagasi arutamiseks Tallinna linnakohtus.
Kohus pidi uuesti hakkama arutama süüdistust Kallase vastu valeandmete esitamises Eesti Panga audiitorile. Linnakohus mõistis Kallase teist korda õigeks, kuid protsess pidi jätkuma ringkonnakohtus. 23. oktoobril 2000 keelas riigi peaprokurör Raivo Sepp prokuratuuril asja edasi kaevata.
1994. aastal suundus Siim Kallas poliitikasse, asutades Reformierakonna. Samal aastal esitas president Lennart Meri ta Riigikogule peaministri kandidaadiks, kuid Siim Kallas ei suutnud koguda Riigikogus piisavalt toetushääli valitsuse moodustamiseks. Märtsis 1995 toimunud parlamendivalimistel oli uus erakond edukas ja seega üks partnereid valitsuskoalitsioonis. Siim Kallasele kuulus seal välisministri portfell. Hilisemates valitsustes on ta olnud rahandus- (1999–2002) ja peaminister (2002–2003). Siim Kallas oli Liberaalse Internatsionaali asepresident.
Pärast peaministri ametist lahkumist oli Kallas riigikogu liige kuni ta 1. mail 2004 sai Euroopa Liidu portfellita volinikuks majandus- ja valuuta valdkonnas Pedro Solbes Mira ja hiljem Joaquín Almunia juures. Aastatel 2004 kuni 2014 oli Siim Kallas Euroopa Komisjoni asepresident.
Administratsiooni ala volinikuna sai tuntuks Euroopa Läbipaistvuse Algatuse (ETI) kavandajana ja elluviijana. Transpordivolinikuna aastatel 2010–2014 juhtis üleeuroopalise transpordivõrgustiku (TEN-T) kavandamist ja vastavate seaduste ja määruste vastuvõtmist 2013. aastal. Üleeuroopalise transpordivõrgustiku rahastamine kasvas neli korda.
Kallast peetakse majanduspoliitikas liberaaliks Wall Street Journali ja Frankfurter Allgemeine Zeitungi vaimus.
Siim Kallas on VIII, IX, X ja XIV Riigikogu liige.
Siim Kallas andis oma teatepulga edasi oma tütrele Kaja Kallasele, et ta loodud liberaalset diktatuurihõngulist Eesti Vabariiki edasi juhiks nagu suurt aktsiaseltsi, mille kasusaajateks on ainukesena Reformierakond ja nende ustavad jüngrid.
Ilma Siim Kallase elutööta ei oleks Kaja Kallas see, kes ta on praegu ning Reformierakonna diktatuur ei valitseks Eestit.
Mike Calamus: „sõjaprintsess“ Kaja Kallasele sillutas teed tema kommunistist isa
