Autoriks Adam Dick Ron Pauli rahu ja heaolu instituudi kaudu,
30.märtsil 2004 – veidi üle 19 aasta tagasi – lõpetas tollane esindaja Ron Paul (R-TX) Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda avalduse, milles manitses tugevalt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja USA osalust selles.
Paul ütles:
“Kokkuvõtteks võib öelda, et me ei peaks raiskama USA maksuraha ja võtma endale rohkem sõjalisi kohustusi NATO laiendamisel. Allianss on külma sõja jäänuk, teisest ajast kinnijäämine, anakronism. See tuleks laiali saata, seda varem. parem.”
Pauli avaldus tehti vastulausele resolutsioonile (H.Res. 558), mida sel päeval parlamendisaalis arutati, mis tervitati “entusiasmiga” seitsme uue liikme lisandumist NATO-sse ja julgustas kaaluma rohkemate riikide lisamist NATOsse.
Nende uute riikide – Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia – lisandumine Venemaa piiri lähedal tegi 2004.aastast NATO laienemise suureks aastaks.
Seitsme uue liikme NATOga liitumise kohta 2004.aastal tegi Paul järgmise hoiatuse:
“Oleme kuulnud, et NATO laienemine nendesse seitsmesse riiki avab nad USA sõjaväebaaside edasisele laienemisele kuni endise Nõukogude Liidu piirini. Kas keegi ei muretse, et see jätkuv Venemaa provokatsioon võib negatiivseid mõjusid tulevikus? Kas see on vajalik?”
See kommentaar on ettenägelik, arvestades, et NATO ja USA sõjaväebaaside selline laiendamine on kaasa aidanud Venemaa eelmisel aastal tehtud otsusele saata oma sõjavägi Ukrainasse, millele USA ja mitmed NATO riigid on vastanud tulihingeliste deklaratsioonide ja tegudega.
Venemaa-lähedaste riikide lisandumine NATO-sse jätkus 2004.aastast. 2009.aastal lisandusid Albaania ja Horvaatia, 2017.aastal Montenegro ning 2020.aastal Põhja-Makedoonia.
Sel nädalal on Soome lisandumisega NATO-ga liitunud 12 riiki alates 2004.aastast – sama palju riike kui asutas NATO 1949.aastal. Nüüdseks on NATO liikmeks 31 riiki.
Rohkem infograafikat leiate Statistast
Ja hoogu on veel lisada, sealhulgas Rootsi potentsiaalselt üsna pea.
Loe Pauli avaldust siit:
Härra spiiker, ma olen selle resolutsiooni vastu. Teen seda seetõttu, et NATO kui vananenud liidu edasine laienemine ei ole meie riiklikes huvides ja võib tulevikus ohustada meie rahvuslikku julgeolekut.
Rohkem kui 50 aastat tagasi loodi Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon, et kaitsta Lääne-Euroopat ja Ameerika Ühendriike Ida-Euroopa kommunistlike riikide rünnakute eest. See oli suveräänsete riikide liit, mis olid seotud ühise eesmärgi nimel – vastastikuse kaitse eesmärgil. NATO heidutusväärtus aitas säilitada rahu kogu külma sõja vältel. Lühidalt öeldes täitis NATO oma püstitatud ülesande. Nõukogude süsteemi lagunemisega ja sellega kaasnenud rünnakuohu kadumisega, aastatel 1989–1991, lakkas NATO eksisteerimise põhjus. Kahjuks, nagu enamiku bürokraatiate puhul, ei tähendanud NATO missiooni lõpp NATO lõppu. Selle asemel kogunesid NATO liikmesriikide juhid 1999.aastal, püüdes meeleheitlikult välja mõelda uusi missioone iganenud ja triivivale alliansile.
Ja me nägime selle uue NATO missiooni vilju endises Jugoslaavias, kus USA ründas NATO kaudu suveräänset riiki, mis ei ohustanud ei USA-d ega oma naabreid. Jugoslaavias loobus NATO kunagisest nõudest moraalselt kõrgele tasemele. NATO ebaseadusliku ja amoraalse sekkumise tulemus Balkanil räägib enda eest: NATO väed okupeerivad Balkani lähitulevikus. Rahu pole saavutatud, vaid vaenutegevuse lõpetamine ja püsiv sõltuvus USA välisabist.
NATO edasine laienemine on tegelikult kattevarjuks USA suurenenud sekkumisele Euroopas ja mujal. See on kanal USA põhiseadusevastasele välisabile ja USA sekkumisele liikmesriikide sisepoliitikasse, eriti endisest idast pärit uutele liikmetele.
See tähendab ka suuremat ettevõtte heaolu kodus. Nagu me teame, nõuab NATO liikmelisus selle liikmesriikidelt minimaalset sõjaliste kulutuste taset. NATO uutel liikmetel on raske toime tulla oluliselt suurenenud sõjaliste kulutustega, kui väliseid ohte enam ei ole. Kahjuks astub USA valitsus just siin, pakkudes neile liikmetele abi ja subsideeritud laene, et nad saaksid osta rohkem mittevajalikku ja mittevajalikku sõjavarustust. Lühidalt öeldes pole see USA sõjatööstuse kompleksi jaoks midagi muud kui ettevõtte heaolu.
Oleme kuulnud, et NATO laienemine nendesse seitsmesse riiki avab need USA sõjaväebaaside edasisele laienemisele kuni endise Nõukogude Liidu piirini. Kas keegi ei muretse, et see jätkuv Venemaa provokatsioon võib tulevikus negatiivselt mõjutada? Kas see on vajalik?
Lisaks soodustavad need õigusaktid Albaania, Makedoonia ja Horvaatia ühinemist – riigid, kes olid hiljuti sattunud kodusõdadesse ja piirkondlikesse sõdadesse. USA lubadus anda USA sõjalist abi, kui mõnda neist osariikidest rünnatakse, on ilmselgelt hulljulge. Mida tähendavad meie võetavad vastastikused kaitsekohustused, kui kaks Balkani NATO liikmesriiki alustavad (taas) vaenutegevust üksteise vastu?
Kokkuvõtteks võib öelda, et me ei tohiks raisata USA maksuraha ja võtta endale rohkem sõjalisi kohustusi NATO laiendamisel. Allianss on külma sõja jäänuk, teisest ajast pärit jäänuk, anakronism. See tuleks laiali saata, mida varem, seda parem.
Pärast Esindajatekojast lahkumist 2013.aastal asutas Paul Ron Pauli rahu ja heaolu instituudi. Paul on instituudi esimees, mille ülesandeks on propageerida rahumeelset välispoliitikat ja kodanikuvabaduste kaitset Ameerikas.
