Meedia Uuringute Keskus MTÜ uuris, kuidas kajastati Eesti meedias aastatel 2020 kuni juunini 2022 võõrtööjõu teemasid ning viha- ja vaenukõne küsimust. Selleks lahkasime Eesti trüki- ja online meedias sel perioodil ilmunud vastavasisulisi artikleid. Uuringu eesmärk oli anda ülevaade ning hinnang vastavate teemade meediakajastusele. Uuringu tegi Meedia Uuringute Keskuse juhataja Aldo Maksimov.
Uuringus käsitletud võõrtööjõuteemalisi artikleid ilmus antud ajavahemikul 112 ning teema oli aktuaalne eelkõige 2020. aasta suvel, kui arutleti võõrtööliste kaasamise vajalikkuse üle Eesti põllumajandussektoris.
Uuringus hinnati artiklite sisu viie palli skaalal, kus positiivne suhtumine võõrtööjõusse oli „5″ ning negatiivne suhtumine „1″, number „3″ tähistas neutraalset seisukohta, kus autor kas andis sõna mõlema poole esindajatele võrdselt või konstanteeris fakte, ilma oma suhtumist avaldamata. Samuti vaadeldi eraldi arvamusartikleid ning uudisena käsitletavaid lugusid.
Mis selgus? 2020. aasta suvel hakkasid meedias (2020. aasta juulis ilmus uuringus käsitletud 112 artiklist koguni 63!) ilmuma võõrtööjõu kaasamist jõuliselt toetavad artiklid. Peamiste põhjustena toodi välistööjõudu pooldavates artiklites välja, et Eestil endal ei jätku töökäsi, seda peamiselt põllumajandussektoris ning valitsuse poolt tehtud otsus karmistada võõrtööjõu palga- ja tervishoiunõudeid ei ole jätkusuutlik ega kasulik.
Järjest nägid ilmavalgust artiklid pealkirjadega „Mesimagusad maasikad jäävad põldudele mädanema” (02.07.20, Järva Teataja, Emily Bollverk), „Korjajate põud: kaks kolmandikku maasikatest võib põllule jääda”, 02.07.20 LõunaLeht, Mari-Anne Leht) „Võõrtööjõu piiramine seab Eesti ettevõtluse väga tugeva surve alla” (13.07.20, Harry Puusild, Äripäeva tööstusuudised), Õhtulehe juhtkiri: „Näitame välistudengile ust?” (11.07.20), „Välistööjõud on paratamatus” (15.07.20 Õhtuleht, Vambola Paavo), „Tšarterlend ja kaks nädalat karantiini: need töötajad on seda väärt!” (24.07.2020, Kristel Härma, Äripäev).
Sekka ilmus samal kuul Merry Aarti Järva Teatajas võõrtööjõu ohtrast kaasamisest võimalikke negatiivseid tagajärgi kajastav kirjutis „Võõrtööjõud ei ole lahendus”, milles autor avaldab arvamust, et võõrtööjõud hoiab eestlaste töötasu madalal ja pidurdab põlisrahva enda tööjõu naasmist Eestisse.
Tulemus: selgelt tendentslik kajastus
Pärast 2020. aasta juulit, mil trüki- ja muu meedia põhiteemaks oligi võõrtööjõud ja sellega kaasnev, rauges huvi selle teema vastu üsna kiirelt. Kui veel 2020. aasta koroonasuve lõpus – augustis-septembris – ilmus kuni kaheksa sellesisulist kirjutist kuus, siis pärast seda on teema ennast ammendanud – kuni 2022. juunini avaldus keskmiselt 1-3 selleteemalist artiklit kuus.
Samas, tulise 2020. aasta lõpuni leidsid meedias avaldamist valdavalt võõrtööjõu sissetoomist pooldavad käsitlused. Väike nihe toimus artiklite sisus. Hakati rääkima võõrtööjõust, kui spetsialistide abist Eesti rahvuslikule rikkusele.
20. oktoobril avaldus Delfi Ärilehe portaalis Kaja Kooviti lugu „Välisfima juht: praegusel ajal me Eestisse enam ei tuleks”, mis on totaalselt ühepoolne teemakäsitlus. Tsiteeritakse Arvato Financial Solutions IT Services Estonia OÜ tegevjuhti Agnes Makki, keda välismaalaste seaduse muudatused murelikuks tegid: „Peaksime olema tippspetsialisti Eestisse toomise üle õnnelikud, iga riik peaks sellise tööjõu üle õnnelik olema. Haritud ja kosmopoliitne IT-spetsialist ainult rikastab meie riiki, mitte ei võta siit midagi ära.”
Kuigi kõnealuses artiklis on juttu ka paljust muust, on pealkirjaks võõrtööjõu sissetoomise karmistamist hukkamõistev repliik.
Hannes Rumm kirjutas 15.11.2020 Lääne Elus sellest, kuidas välistööjõud pole ainult BOLT ega ukrainlased maasikapõllul, tuues näiteks ühe Eesti elava hiinlase (Hannes Rumm: hiinlane, kes teenib Tallinnas 15 000 eurot kuus), Postimehes 27.10.2020 artikkel endise Eesti Panga nõukogu esimehe Jaan Männiku sulest (Jaan Männik: suurinvestorid vajavad tööjõudu, mida pole), kus võõrtööjõu vajaduses ei kahelda, kuid mööndakse, et see ei tohi haavata Eesti kui rahvusriigi huve.
Pisut leevendab ja tasakaalustab muidu suhteliselt ühepoolset kajastust septembris 2020 ilmunud kolm artiklit, mis üsna neutraalselt konstanteerivad planeeritud välismaalaste seaduse muudatust: „Seadusemuudatus paneb tööandjaid eelistama kohalikku tööjõudu võõrtööjõule” (Sandra Lepik ,10.09.2020, pealinn.ee), „Välistöötajatel ja üliõpilastel muudetakse pere kaasatoomine keerulisemaks” (11.09.2020, Marko Tooming portaalis err.ee) ja „Eelnõu karmistab oluliselt kolmandatest riikidest Eestisse õppima ja tööle tulemist, perekondade kaasatoomine sisuliselt keelatakse” (arileht.delfi.ee 11.09.2020 Ann-Marii Nergi).
2021. ja 2022. a on ilmunud võõrtööjõuteemalisi artikleid stabliilselt 1–3 lugu kalendrikuus. Valdavalt sissetoodavat tööjõudu pooldavad lood, näiteks käesoleva aasta 19. mai Maalehes kirjutas Inga Lill „Varsti näeme Eesti maasikapõldudel töötamas Moldova viinamarjakasvatajaid”, kus ühe Eesti talu peremees teatab, et kui ukrainlased sõja tõttu appi tulla ei saa, leiab talu endale töölised Moldovast või Usbekistanist.
Kokkuvõttes ilmus Eesti meedias vaadeldud perioodil 70 protsenti võõrtööjõudu pooldavaid ja õigustavaid artikleid ning võõrtööliste siiatoomise vastu või sisserändajate töövõtureeglistiku karmistamist pooldavaid lugusid ainult 10% ulatuses.
Viha- ja vaenukõne seaduseelnõu küsimus
Viha- ja vaenukõnede kohta avaldati seisukohti eelkõige 2021. aasta alguses, kui käis tihe arutelu selle üle, kas Eesti vajab vastavat seadust ning kas vihakõne tuleks kriminaliseerida või mitte.
2021. aasta märtsi lõpus otsustati, et vastav seaduseelnõu jääb siiski riiulisse, sest valitsevad erakonnad (reform ja Keskerakond) ei suutnud omavahel kokku leppida, kas kehtivat regulatsiooni on tarvis muuta.
Hetkel on vaenukõne reguleeritud karistusseadustiku paragrahviga 151 – Vaenu õhutamine. Peab märkima, et vaenukõne seaduse eelnõu kaitsjaid oli vähemalt meediapeegelduse taustal ilmne vähemus. Kui jaanuarist märtsini ilmus sel teemal 32 artiklit (kogu analüüsitud 2021. aasta jooksul oli artikleid, mille peamine sisu oli viha- või vaenukõne, 52), siis edaspidi leidis MUK Eesti meediast 2–4 ilmunud artiklit kuus.
Meedia konsensus: vaenukõne seadus pole Eestile vajalik
Mõned vihakõne seadust pooldavad artiklid ilmusid valdavalt 2021. aasta veebruaris-märtsis. 11.02.2021 käis Postimehe otsesaates „Minister risttules” tollane justiitsminister Maris Lauri, kes Aimar Altosaarele ja Toomas Kasele kinnitas, et „Vihakõne, täpsemalt vaenukõne seadus tuleb” ja rääkis, et see on „Eesti valik”.
Samas oli jaanuari lõpus Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen pidanud Euroopa Parlamendis kõne digitaalse maastiku üleilmse regulatsiooni vajalikkusest. Sellest vahendas uudist ka err.ee.
16. veebruaril avaldas BNS uudise, et koroonaajal on vihakõne kasvanud LGBT kogukonna vastu.
Suur enamus avaldatud artiklite autoritest ning tsiteeritud autoriteetseid tegelasi leidis ometigi, et selline seadus oleks jabur, mõttetu ja ebavajalik.
Raivo Tamm „Vaenukõne kriminaliseerimine on põrgutee” (1. märts 2021, Eesti Päevaleht), Erkki Bahovski möönab artiklis „Vihakõne ja seadused”, et Brüsseli pärast pole Eestis vaenukõne seadust tarvis, vihakõneseaduse vajalikkust ei näe ka Lavly Perling („Vaenukõne küsimus eraldi sätet ei vaja” 15.03.2021 Postimees).
30.03.2021 ilmub Postimehes Aat Purje artikkel „Tsensuur hävitab iseolemist,” milles ta avaldab arvamust, et vihakõne on meile imporditud väärtuskonflikt.
Üldiselt jäi 2021. aasta meedias refräänina kõlama, et vaenukõne seadus pole vähemalt Eestis vajalik. 2022. a on teemat käsitletud haruharva ja pigem neutraalselt.
Meedia Uurimise Keskus MTÜ on 2020 a hilissügisel loodud ühendus, mis uurib meedias toimuvat, suundumusi, tendentse, eraldi teemasid ja ka üksikjuhtumeid. Nii omal initsiatiivil kui tellimisel. MUKi metoodika on välja töötatud Martin Mölder (TÜ võrdleva poliitika teadur, sotsiaalteaduste valdkond) ning selle leiab MUKi vastvalminud kodulehelt – www.meediauurimisekeskus.wordpress.com.
MEEDIAUURING ⟩ Aldo Maksimov: võõrtööjõule „jah”, vaenukõnele „ei”
