Meie ühiskonnas ei lükata psühhopaate jäält minema, kui keegi ei vaata. Meie ühiskonnas laseme neil maailma valitseda.
Caitlin Johnstone
Kui saarel elaks tuhat inimest ja üks neist hakkaks kõigi teiste elu raskeks tegema, oleks peagi saarele jäänud vaid 999 inimest.
Kui kummaline siis, et vähestel oligarhidel ja impeeriumijuhtidel lubatakse tervet planeeti täis inimesi juhtida.
Ma mõtlen, et praegu me kõik istume siin ja loodame, et paar sotsiopaati Washingtonis ja Tel Avivis ei lükka maailmamajandust oma hoolimatu sõjaõhutamisega Iraani vastu kuristikku. Meid on nii palju ja neid nii vähe, aga ometi istume me kõik siin ja mõtleme: “Issand jumal, ma tõesti loodan, et saan endale järgmiseks paariks kuuks ikka veel toitu lubada; ma loodan, et see oranžide juustega tüüp käitub mõnda aega mõistlikult ja normaalselt, et mu pere saaks midagi süüa.”
Need ei ole jumalad, kes istuvad Olümpose mäel ja valitsevad kõikvõimsalt meie saatuse üle ülalt. Need on tavalised inimesed, kellel on tavalised lihast ja verest kehad ning kes kõnnivad meiega samal maal. Neil on pehme nahk ja siseorganid. Nende pead peavad hingamiseks olema kindlalt kaela külge kinnitatud.
Ja ometi on neil lubatud terroriseerida inimesi, kellega nad seda planeeti jagavad.
See tuletab mulle meelde tsitaati ajakirjast “Scientific American” inuiti hõimu vaate kohta psühhopaatia probleemile:
„1976. aasta uuringus leidis antropoloog Jane M. Murphy, kes töötas tollal Harvardi ülikoolis, et Beringi väina lähedal asuv isoleeritud jupiki keelt kõnelevate inuitide rühm kasutas terminit (kunlangeta), et kirjeldada meest, kes… korduvalt valetab, petab ja varastab ning… seksuaalselt ära kasutab paljusid naisi – kedagi, kes ei kuula noomitusi ja keda tuuakse korduvalt vanemate ette karistamiseks.“ Kui Murphy küsis ühelt inuitilt, mida see rühm tavaliselt „kunlangetaga“ teeks, vastas too: „Keegi oleks ta jäält maha lükanud, kui keegi poleks vaadanud.““
Meie ühiskonnas ei lükata psühhopaate jäält minema, kui keegi ei vaata. Meie ühiskonnas laseme neil maailma valitseda.
Oleme loonud süsteemid, mis soosivad neid, kes on tippu jõudmiseks valmis tegema mida iganes ja kaitsevad neid, kui nad sinna jõuavad. Kõige rikkamad on need, kes on hävitanud oma konkurendid ja kõige halastamatumalt töölisklassi ära kasutanud. Ametisse valitakse need, kes on valmis kaitsma rikaste ja võimsate huve, olenemata sellest, kui salakavalad nad peavad olema. Armee ja luureteenistuste juhtivatele kohtadele edutatakse need, kes on näidanud üles vankumatut lojaalsust verejanulisele impeeriumile, mida nad teenivad.
Need süsteemid kaitsevad inimesi nende tegude loomulike tagajärgede eest. Kui sul on palju raha, ei sõltu sinu ellujäämine läbisaamisest teiste kogukonnaliikmetega; sa võid lihtsalt osta kõiki vajalikke teenuseid ja kohelda neid teenuseid pakkuvaid inimesi nagu mustust, kui sa neile piisavalt maksad. Kui sind ametisse valitakse, ei sõltu sinu ellujäämine valijaskonna huvide esindamisest; sa võid olla nii kohutav, kui soovid ja loota julgeolekuteenistustele, et need sind kaitseksid.
See on loomuliku korra väärastamine. Rikkad ja võimsad ei tohiks meiega teha, mida nad tahavad ja pääseda puhtalt. Neid on tohutult vähem. Kõik, mis neil on, on neil ainult tänu meile.
Nende rikkus sõltub töötajatest ja tarbijatest. Nende võim sõltub meie kollektiivlepingust, mis lubab meil käsitleda valitsuse ja õiguse kohta käivaid väljamõeldud reegleid reaalsusena. Nende olemasolu sõltub meie kollektiivlepingust, mis lubab meil mitte massiliselt nende vastu pöörduda ja neid tükkideks rebida.
Me võime revolutsioonilisi muutusi esile kutsuda millal iganes tahame. Meil on juba vajalik enamus olemas. Me vajame vaid tahet seda teha.
