Seda teame kõik, et Ansip oli veel vahetult enne nn. “laulvat revolutsiooni” karjäärikommunist. Teame ka seda, et 25. novembril 1988 arutati EKP Tartu rajoonikomitee pleenumil 2.sekretäri valimist. I sekretär Peep Tarre tegi ettepaneku valida II sekretäriks Andrus Ansip, kuid ta kukkus isegi neil valimistel läbi. Tartu täitevkomitee esimees Robert Närska nimetas Ansipit koguni “poliitiliseks prostituudiks”. Samuti on meil teada 2. veebruari sündmustest Tartus ja Ansipi kahtlane väide, et ta oli sellel päeval oma naise õe juures. Samas aga mõned töökaaslased on väitnud, et Ansip viibis sell päeval siiski rajoonikomitees ja olevat õigustanud koerte ajamist meelt avaldanud inimeste kallale.
“Eesti Ekspress” andis 2007 ülevaate peaminister Andrus Ansipi komparteilisest minevikust. Peale seda keelati uurijatel isikuandmetega tutvumine ja õige pea leidis keeld tee ka arhiiviseadusse. Seega Ansipi paljastamisele järgnes arhiivide varakambrite sulgemine!
Vähem teame aga seda, et Ansip teenis poliitohvitserina (zampolit) Punalipulises Balti Laevastikus. Zampolit oli komandöri asetäitja poliitalal. Poliitkomissaaride ametikohad kuulusid KGB alla ja olid tihedalt seotud eriosakonnaga – KGB sõjaväes.
Samuti seda, et 30. november 1978. oli Andrus Ansip protokollijaks parteikoosolekul, kus Jüri Kukk komparteist välja heideti. Parteist väljaheitmine tähendas siis ka kindlasti inimese järgnevat represserimist.
Vahel tundub lausa, et Andrus Ansip vihkab eestlasi ja siin tuleb otsida põhjust tema perekonna ajaloost, toon vaid ühe näite.
Tema sugulane Heirich Ansip oli veendunud kommunist ning NKVD koputaja. Saksa okupatsiooni ajal hukati H. Ansip kui kommunist.
Niisiis, A. Ansipi suguvõsas oli tulihingeline kommunist. Sama teed jätkates tegi Ansip algul karjääri kommunistlikus parteis ja nüüd on ta andunud neomarksistliku E Liidu teener, ning eesti rahva hukutaja loodavas Euroopa Ühendriikides.
Mida teha siis sellise peaministriga? Näiteks Euroopa Kohus rõhutab, et Eesti oli 1944–1991 N Liidu poolt okupeeritud. Sellega kinnitab Euroopa Kohus Eesti inimsusvastaste kuritegude uurijate seisukohta, et inimsusvastaseid kuritegusid võidi sooritada kogu N Liidu okupatsiooni vältel, ka 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel. On vist viimane aeg hakata neid kuritegusid uurima.
Kahetsusväärne on ka see, et meie seadusandlus ei näe ette inimsusvastaste kuritegude eest postuumset süüdimõistmist. Näiteks Arnold Meri on surnud õige mehena, sest kaua sihilikult venitatud kohtuprotsess jäi lõpetamata ja suurmõrtsukat Idel Jakobsoni ei jõutud üldse kohtu alla anda. Heirich Ansip (mõisteti poomissurma) sai aga õiglase karistuse kätte.
Foto: Heirich Ansip
