Rosimannuste “Jumalate metsast” põgenema pääsenud Aavo elab uues hooldekodus ning kosub jõudsalt. Mees liigub ise ringi, istub ja joonistab. Inimesele oli vaja lihtsalt süüa anda. Läks kõvasti paremaks.
Selliste uudiste valguses tekib mõte, et ma olen senini alahinnanud meie reformierakondliku “eliiti”, rääkides pigem kaudselt ja kujundlikult nende inimeste kalgist, psühhopaatlikust ja sadistlikust valitsemisstiilist.
Üha rohkem hakkab tunduma, et tegu võib olla reaalsete psühhopaatide ja sadistidega, kes naudivadki inimlikke kannatusi: naudivad vaatepilti, kuidas koroonatüranniat kehtestava kiirreageerija koer maaslamavat kodanikku ähvardab, kuidas 40% rahvast põhiseaduslikest õigustest ilma jäeti, kuidas Eesti Energia julmalt miljardikasumeid Eesti inimestelt ja ettevõtetelt välja pigistab ja kuidas jälle mõni tootva tööstuse ettevõte oma uksed sulgeb, kuidas inklusiivse, eetilise ja tolerantse Rootsi pangad riisuvad oma Balti provintside valgete neegrite turjalt kasumeid, mida oma mõnusas Bullerby külakeses ei saaks eales teha, naudivad, kuidas inimesed üle 30% inflatsiooni käes niutsuvad ja sealjuures usuvad, et nende hädades on süüdi muutin. Naudivad, kuidas ennast ministrina ise Brüsseli kontrollikotta lähetada – lambad vaatavad pealt, meedia kiidab takka ja peaminister annab oma õnnistuse.
Võib-olla on “Jumalate metsa” Aavo karjuv sümptom millestki märksa pimedamast, mida normaalne inimene ei tahaks uskuda.
/Markus Järvi/
