Tänapäeva ühiskond on läinud tühistamise suunas. Meil on infoühiskond, aga millegi pärast teatud tüüpi info ei levi. Tihti juhtub, et sinu kirjutisi armastatakse ning oodatakse. Sinu loomingut hinnatakse, olgugi millisel kujul sa seda teed, jääb see siiski vaid kitsa ringkonnale nautimiseks.
Mõni väljast koperdab sinu loomingu otsa, kuid peagi kerib ta edasi, sest mälupõhjast meenub: “Ahjaa, see on see putinist ja kremlimeelne, keda ei tohiks lugeda ega jälgida, sest äkki ma hakkan uskuma teisiti, kui minult oodatakse!”
Õnneks see kõik on muutumas, sest sula on märgata isegi peavoolumeedias. Konservatiivsed kultuuritegelased teevad mõnitavaid nalju ridade vahelt nagu vanal heal nõukogude aja 80-ndatel. Ühiskond mõistab, et see kõik mida kaasa peab tegema on suur farss ning küll see peagi lõppeb.
Kuid kaua inimesed viitsivad teeselda ning mida kõike selle suure valede ajastul tegelikult korda saadetakse? Rail Baltic, Nursipalu, fosforiit, ettevõtluse suretamine- on vaid väike loetelu, mida vaikides ning teeskleva naeratusega välja kannatatakse ning ühtselt pealt vaadatakse, võtmata ise vastutust enda ega ka riigi eest, mis peaks olema meie oma Eesti Vabariik!?
Millal eestlane leiab üles teritaja ning mõistab, et kustutaja roll on vaid roll suures mängus, mida ta vabatahtlikult kaasa teeb?
/Mario Maripuu, toimetaja ja saatejuht/
