Vaatasin eile Tartu ETV valimisstuudiot. Pean taaskord kiitma saatejuhte tasakaaluka töö eest – debatt oli sisuline ja rahulik. Minu üllatus oli aga suur, kui sattusin lugema Eesti Päevalehe pealkirja: „TÕELINE NAPIKAS | Tartu suure teledebati võitsid Urmas Klaas ja Kristina Kallas. ‘Süsteemivälised’ üritajad põrusid.“
Kes vähegi aru saab, millest Tartu valimisstuudios räägiti ja milline on üldine poliitiline olukord Eestis ning Tartus, mõistab kohe, et tegemist on selle artikli puhul meelsuskujundusprojektiga. Tegelikkuses said konservatiivsed jõud saates suurepäraselt hakkama. Minu üllatuseks andis isegi liberaal Kristina Kallas, kes on muidu Urmas Klaasiga samas paadis, esimeses pooles linnapeale päris korralikult pihta.
Pean tunnistama, et esimeses osas rääkis Kallas isegi üllatavalt mõistlikult. Aga paraku ei saa ma mööda mõttest, mis kummitab iga kord, kui teda näen — see sama inimene on ju läbikukkunud eestikeelse hariduse reformi ja väikekoolide sulgemise eestvedaja haridusministrina! Ja need õpetajad, kes streikisid end sõna otseses mõttes oimetuks, et saada alla 20-eurost palgatõusu… samal ajal kui miljoneid ulatati Ukraina korruptiivsesse sõjakeerisesse Kallase omade kambajõmmide poolt.
Ei, Kristina Kallas — sa teed jälle stuudios valskust ning üritad endast head pilti voolida. Eesti rahvas sind sellisena küll ei tunne!
Teises saateosas tuli Kallase tegelik pale kiirelt välja. Kui esimeses pooles ta justkui oli SÜKU vastu, siis teises pooles juba hääletas selle poolt. Ilmselt lootis ta, et televaataja kalamälu ei ulatu pärast „Aktuaalset kaamerat“ enam esimese poolaja meenutamiseni.
Sotsiaaldemokraadis oli tunda sama vana kuulekust Reformierakonna ja Klaasi suunal – nende mõtted kõlasid kui absurdiklassika.
Väide, et „kui võtta autodelt ruumi ära jalakäijate ja ratturite jaoks, jääb autodele lõpuks rohkem ruumi“, on juba oma olemuselt nonsenss. Sama loogika järgi peaminister Michal selgitas, et kui tõsta makse, jääb inimestele rohkem raha kätte!
SÜKU teema on tegelikult lihtne. Seda ei tule, sest selle vastu on kogutud juba 5000 tartlase allkiri, nagu Anneli Ott ka saates mainis. Aga Klaasi pilk selle jutu peale oli kõnekas – täpselt nagu Jürgen Ligil: „Kui me hakkaks rahva käest küsima, kuidas riiki juhtida, jääks kõik tegemata, ja pealegi on 70% rahvast niikuinii lollid.“ Klaas küll ei öelnud seda välja Tartu puhul, kuid vaikne pearaputus ja suuga tehtud pidevad kummalised liigutused rääkisid enda eest. Ning vesi kadus klaasist kahtlaselt kiiresti – eks inimene ikka joob, kui palav on… või kui närv sees.
Andro Roos kuulas majandusteadlasena Klaasi juttu SÜKU kasumlikkusest umbes samamoodi nagu lapse lalinat. Andro küsis mitu korda, kui palju see monstrum sisse hakkab tooma, kui Tartus on reaalselt SÜKUga kaasnevad vajadused juba kaetud. Lõpuks siis Klaas vastas mingist analüütikute joonistatud 600 000-eurosest kasumist, mida reaalsuses ei eksisteeri ja mis on oletuslik.
Kes ettevõtlusega päriselt tegelenud, see teab: äriplaanid ja kasumiprognoosid on alati kirjutatud ideaaltingimustes – olukorras, kus majandus on stabiilne ja rahvas jõukas. Tänases Eestis on seis aga risti vastupidine: majandus on kokku kukkumas, rahvas vaesub, inflatsioon sööb säästud ja ehitushinnad tõusevad.
Kuidas saab SÜKU hinnalagi olla fikseeritud, kui ehitusmaterjalide hinnad tõusevad nädalatega? Mitte keegi ei tea, kui kalliks see monstrum lõpuks läheb – ja kas ta üldse valmis saab. SÜKUST võib saada järgmine Rail Baltic 2 – projekt, mille arved kasvavad samas tempos ja projekt ise venib nagu kummipael.
Ühesõnaga – Andro Roosile ei olnud saates vastast. Tal polnud mõtet vaielda inimestega, kes räägivad nagu parteikontori pressiesindajad. See olnuks sama mõttetu kui herneste loopimine vastu seina.
Lõpetuseks ütles Roos välja selle, mida paljud eestlased tunnevad: vanade parteide aeg on läbi. Plaan A ei toimi ega hakka kunagi toimima. Eestile on vaja Plaan B-d!
-Mario Maripuu, Plaan B ümarlaua liige ning eestieest.com toimetaja ja saatejuht, Tartus #190
