Minu koolitee algas 1. septembril 1992 Haapsalu 1. Keskkoolis. Kuna suurem osa minu õppetööst möödus laua all autodega mängides ning lihtsalt olles — ja vahel ka Tootsi moodi köstri eest mööda lauaaluseid põgenedes — suunati mind 1. septembril 1993 Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli. Vanemad, ja ilmselt ka õpetajad, kahtlustasid, et sünnist saadik saadud narkoosikogused, mis olid seotud minu operatsioonidega, olid mu mõistust kahjustanud.
Haapsalu Sanatoorses Internaatkoolis selgus üsna pea tõsiasi, et poiss on ju ikkagi esimeses klassis juba käinud – sest ta täitis kättesaadud töövihikud kiiremini ära, kui esimene veerand kooliaastast läbi sai. Samuti luges soravalt, kui teised alles tähti õppisid. Ilmselt tegelesin ka laua all mängides tahestahtmata õppetööga, ja samuti kodus laineliseks nutetud AABITS oli minu viis teadmiste omandamiseks – kuid see ei olnud aktsepteeritav äsja Nõukogude Liidust vabanenud Eesti Vabariigi haridussüsteemile. Toonane mõttelaad, et erinevus rikastab, oli taunitav ning õpetajatele vastuvõetamatu.
Paraku just Haapsalu Sanatoorne Internaatkool (HSIK) oligi suunatud oma õppemetoodikaga inimeste erinevustele. Selle tõttu omandasid ka need lapsed teadmised, mida tavakool ei suvatsenudki anda. Egas tavakool polekski saanud endale lubada mõnda lauaalust mässajat, kes oleks võinud teisedki klassi lapsed mõtlema panna – miks tema võib, aga meie mitte?
Poole aasta pealt tegi HSIK klassijuhataja vanematele ettepaneku poiss viia edasi teise klassi, kuna tema teadmised olid selle väärilised. Paraku otsustajaks sai minu vanaema Magda, kes ütles, et poiss on õpetaja ja klassikaaslastega harjunud ning koolis käia on aega küll. Selle tõttu jäingi “istuma” esimesse klassi. Tagantjärele mõeldes on see ikka naljakas – nagu mingis anekdoodis.
Mis mulle enim HSIK juures meeldis, oli see, et õppejõud tegelesid iga lapsega personaalselt, just tema isikuomadustele vastavalt ja tema võimete piires. Lapsi ei jäetud ka oma päi peale tunde – seal võtsid lastega tegelemise üle kasvatajad erinevate huviringidega. Tänapäeval on internaatkoolid hädas, et lapsed tegelevad lollustega pärast koolitööd, kuid just seal peitubki eduvõti. HSIK-s lastel ei jäänudki aega lollusteks, sest nende vaba aeg planeeriti ära kasvatajate poolt. Loomulikult esines ka juhuseid, kus “siga leidis pori”, kuid see polnud igapäevane, vaid pigem harv juhus.
Olen väga tänulik kõigile pedagoogidele, kellega nende 10 aasta jooksul koostööd sai tehtud. Jah, just koostööd, sest minu õpetamise ja lahenduste leidmisega õppisid lisaks minule ka õpetajad. Seda nimetame hellitavalt kogemusteks, mis omakorda tuli kasuks tulevikus.
Hei õps, vaata siia, spikker!!!
Kui nüüd analüüsida minu massilist spikerdamist paljudes tundides, siis see oli ilmselgelt põhjustatud sellest, et ma ei näinud mõtet teadmistel, mida ma eeldatavasti elus kunagi ei kasuta. Aga nagu klassikud ütlevad: “Ära iial ütle iial!”. Samuti keeldus mu aju mõnel juhul koostööst, kui asjad muutusid liiga keeruliseks.
Saksa keele õpetaja Tiiu Sein oli mulle üks armastatud, kuid samas ka mitte sallitud õpetajaid – sest ta oli väga range ja andis pidevalt pähe õppida. Samas oli tema inimlik pool äge ja väga armastatud. Ilmselt olin spikri tegemisel, mille ta minult lõpuks konfiskeeris, arvestanud ka vahele jäämisega – sellest tulenebki see hüüdlause. Eks elus ongi ju vajalik alati arvestada vastutusega, mis on tingitud sinu tegevusest. Oma asi on nüüd see, kas ma lootsin, et jään vahele või mitte. Üldjuhul olid spikerdamise abil saadud head hinded mulle motivatsiooniks, ja võisin olla uhke, et oskan spikerdada.
Kokkuvõtlikult: üritus Viigi koolis oli tore. Taaskohtumine endiste õpetajate, kasvatajate ja koolikaaslastega oli nostalgiline. Aktus oli toredalt läbi mõeldud ja kogu koolipere taas kaasatud – nagu vanadel headel aegadel.
Olgugi, et Haridusministeeriumi lubadused olid kooli saalis positiivsed, on minevikus olnud õhus kooli sulgemise teema, mida võtan väga isiklikult. Kuna minu meeskond omab rahvusvahelist mõju nii poliitikas kui ka meedias, siis hoian meie kooli käekäigul silma peal. Südamest loodan, et minu kõrvu ei peaks enam kunagi jõudma sõnumeid, kus räägitakse Haapsalu Viigi Kooli sulgemisest.
Olen palju kritiseerinud meie praegust haridussüsteemi ja ülikoole, nende 150 soo ja “Woke” agendaga. Võin julgelt täna öelda, et tegelik päris ülikool seisneb teadmiste ja oskuste andmises ning omandamises – mitte ideoloogiliste väärtuste programmeerimises. Selleks võin julgelt öelda, et Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli näol olen ma samuti tegelikult ka esimese “ülikooli” läbi teinud.
/Mario Maripuu, eestieest.com toimetaja, kolumnist ja saatejuht/
