Märgukiri presidendile, nr. 3456.2345, 20.05.2024. a 8.osa

Selle seeria viimane osa.

Loe ka eelmist osa siit.

1. Millal ohustab rahvatervisega seotud hädaolukord rahva elu

Seoses sellega, mis on hädaolukord, mis ohustab „rahva elu“, siis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsustas, et see peaks olema:

erandlik kriisi- või hädaolukord, mis mõjutab kogu elanikkonda ja kujutab endast ohtu ühiskonna organiseeritud elule, millest riik koosneb.

EIK-i kohtuasjas Taani, Norra, Rootsi ja Holland vs. Kreeka andis kohus EIÕK alusel mõningaid juhiseid ja leidis, et selleks, et avalik hädaolukord võiks ohustada rahva elu:

1. see peab olema vahetu või tegelik;
2. see peab mõjutama kogu elanikkonda; ja 
3. kogukonna organiseeritud elu jätkumine peab olema ohus.

Kohus rõhutas, et hädaolukord või oht saab olla erakorraline vaid siis, kui „tavalised meetmed või piirangud, mis konventsiooniga on lubatud avaliku turvalisuse, tervise ja korra säilitamiseks, on ilmselgelt ebapiisavad“.

EIK rõhutas rahvatervisega seotud hädaolukorra erakorralisust kui olukorda, kus „normaalsus“ on vaieldamatult praktiline võimatus ja ühiskonna tavapärast igapäevaelu ei saa järgida. Kuigi see on välja toodud kvaasikohtumenetluse (‘quasi-judicial proceeding’) käigus ja kuna formaalselt puudus juriidiline pretsedendiõigus (‘legal precedential authority’), kinnitati Kreeka juhtumi kriteeriumid hilisemate juhtumite mõjukate pretsedentidena ja üldiselt arvati, et need annavad riikidele suuna.

Rahvusvahelise juristide komisjoni Ameerika assotsiatsiooni (American Association for the International Commission of Jurists, AAICJ) autoriteetse tõlgenduse IHRL-i erandisätetele ICCPR-i alusel on andnud Siracusa põhimõtted (Siracusa Principles). Seoses sellega, mida kujutab endast „rahva elu ohustav avalik hädaolukord“, määrab Siracusa põhimõte järgmist:

1. Oht rahva elule on see, mis: 

mõjutab kogu elanikkonda ja kas kogu riigi territooriumi või osa sellest;

ja

1. ohustab elanikkonna füüsilist puutumatust, riigi poliitilist iseseisvust või territoriaalset terviklikkust või paktis tunnustatud õiguste tagamiseks ja kaitsmiseks hädavajalike institutsioonide olemasolu või põhilist toimimist.

Seoses ühe rahva elu ohustava riikliku hädaolukorra elluviimisega hõlmavad Siracusa põhimõtted lisaks järgmisi üldpõhimõtteid.

• Õiguse piirangu ulatust ei tohi tõlgendada nii, et see ohustab asjaomase õiguse olemust.
• Kõiki piiranguklausleid tuleb tõlgendada rangelt ja kõnealuste õiguste kasuks.
• Seadused, mis seavad piiranguid inimõiguste teostamisele, ei tohi olla meelevaldsed ega ebamõistlikud.
• Iga kehtestatud piirang tuleb vaidlustada ja heastada kuritahtliku kohaldamise vastu.
• Kui pakti tingimustes nõutakse, et piirang peab olema „vajalik“, tähendab see termin, et piirang: a) põhineb ühel pakti vastavas artiklis tunnustatud piiranguid õigustaval põhjusel; b) vastab tungivale avalikule või sotsiaalsele vajadusele; c) taotleb legitiimset eesmärki; ja d) on selle eesmärgiga proportsionaalne. Igasugune piirangu vajalikkuse hindamine peab toimuma objektiivsetel kaalutlustel. 
• Piirangu kohaldamisel ei kasuta riik piiravamaid vahendeid, kui on vaja piirangu eesmärgi saavutamiseks. 
• Paktiga tagatud õiguse piiramise õigustamise kohustus lasub osalisriigil endal.
• Rahvusvahelises õiguses tunnustatud õigustest erandit, et reageerida ohule rahva elule, ei teostata õigusvaakumis. See on seadusega lubatud ja seetõttu alluvad sellele mitmed üldkohaldatavad õiguspõhimõtted. 
• Hädaolukorra väljakuulutamine peab toimuma heas usus, lähtudes olukorra objektiivsest hinnangust, et teha kindlaks, kui suures ulatuses (kui üldse) see rahva elu ohustab.
• Erakorralise olukorra väljakuulutamine ja sellest tulenevalt erandid pakti kohustustest, mis ei ole tehtud heas usus, juhtumi puhul on tegemist rahvusvahelise õiguse rikkumisega.
• Pakti sätteid, mis lubavad teatavaid erandeid avaliku hädaolukorra korral, tõlgendatakse kitsendavalt.
• Avalikus hädaolukorras valitseb ikkagi õigusriik. Erand on lubatud ja piiratud eesõigus reageerida adekvaatselt ohule rahva elule. Erandit teinud riigil lasub kohustus õigustada oma tegevust seaduse alusel.

Keskendumine „objektiivsele hindamisele“ jätab avatuks võimaluse lepingute järelevalve foorumil osaleda rahvatervisega seotud hädaolukorra üle otsustamises, mis kaotab riigi ainuõiguse selle olulise küsimuse otsustamisel. 

Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni (International Law Association, ILA) Pariisi inimõiguste normide miinimumstandardid (Paris Minimum Standards of Human Rights Norms) eriolukorras määratlevad avalikku hädaolukorda järgmiselt:

[…] erandlik kriisiolukord või avalik oht, tegelik või vahetu, mis mõjutab kogu elanikkonda või kogu elanikkonda piirkonnas, mille suhtes deklaratsioon kehtib, ja kujutab endast ohtu selle kogukonna organiseeritud elule, millest riik koosneb.

• Õigus juriidilisele isikule ja isikuna seaduse ees tunnustamisele
• Vabadus orjusest (‘Slavery’) või pärisorjusest (‘Servitude’)
• Diskrimineerimisvabadus kuni seaduse võrdne kaitse
• Õigus elule
• Isiku loomupärane õigus vabadusele ja turvalisusele
• Vabadus piinamisest või julmast, ebainimlikust või alandavast kohtlemisest või karistamisest
• Vabadus meditsiinilistest või teaduslikest eksperimentidest ilma vaba ja teadliku nõusolekuta
• Õigus õiglasele kohtuprotsessile ja Habeus Corpus
• Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus
• Õigus õiguskaitsevahenditele ning sõltumatule ja erapooletule kohtusüsteemile.

Lisaks pidid Pariisi miinimumstandardid aitama tagada, et isegi olukorras, kus on kuulutatud heauskne erakorraline seisukord, hoiduvad asjaomased osalisriigid peatamast neid põhilisi inimõigusi, mida ei peeta eranditeks, kuna:

Pariisi miinimumstandardid on üheselt mõistetavad, et „[riikliku hädaolukorra ajal] ei tohi riik … teha erandeid rahvusvaheliselt ette nähtud õigustest, mida ei saa peatada ja mille suhtes ei kohaldata erandeid“.

1. COVID-19 ei vastanud tõelise hädaolukorra põhikriteeriumidele, mis ohustavad rahva elu

Rahvusvahelised inimõiguste ettekirjutused on täpsed, et rahvatervisega seotud katastroof, mis ohustab rahva elu, peab ohustama või kahjustama mõnda riikluse või elanikkonna püsimajäämise olulist elementi ning sisaldama järgmisi põhikriteeriume.

1. See peab olema tegelik või vahetu. 
2. Selle mõju peab hõlmama kogu rahvast.
3. Ühiskonna organiseeritud elu jätkumine peab olema väljasuremisohus.
4. Oht või hädaolukord peab olema erakordne, kuna tavapärased meetmed või kontrollid rahva tervise, korra ja ohutuse kaitseks on kahtlemata ebapiisavad.

Praktikas tuleks iga kriteeriumi hinnata kumulatiivselt ja kui hädaolukord ei ületa mõnda künnistest, välistab see hädaolukorra väljakuulutamise. Teisisõnu, selleks, et rahvatervisega seotud hädaolukord oleks tõeline, tuleb järgmisele neljale küsimusele vastata jaatavalt ning neid peavad toetama tegelikud faktid ja andmed.

1. Kas oht on tegelik või vahetu?
2. Kas oht hõlmab kogu rahvast?
3. Kas ühiskonna organiseeritud elu jätk on väljasuremisohus? 
4. Kas oht on nii erakordne, et tavapärased meetmed rahva tervise ja korra kaitseks on kahtlemata ebapiisavad?

Rahvatervise hädaolukord, mis ei vasta ühelegi ülaltoodud kriteeriumile, ei kujutaks endast autentset ja õigustatud ohtu „rahva elule“. Kõik inimõigustega vastuolus olevad rahvatervise eeskirjad, mis on kehtestatud sellise pseudo- või väljamõeldud rahvatervise hädaolukorra tõttu, oleksid IHRL-i normatiivstandardite järgi ebaseaduslikud.

1. a) 1. kriteerium: kas COVID-19 oht oli tegelik või otsene

Edaspidistest faktilistest tõenditest on vaieldamatu, et COVID-19 oht ei olnud tegelik ega vahetu, arvestades erakorralise seisukorra kehtestamise väidetava ulatuse ja tõsidusega. Algselt rakendatud COVID-19 hädaabimeetmete peamine ratsionaliseerimine oli Imperial College Londoni koostatud ennustav modelleerimine. Pärast seda kuritarvitati positiivsete pöördtranskriptsiooni-polümeraasi ahelreaktsiooni (RT-PCR) testi tulemuste mõttetut ja meelevaldset suurenemist, et laiendada olemasolevaid erakorralisi meetmeid või kehtestada täiendavaid. 

Kuigi peamised poliitilised otsused vajavad mudelisisendit, mudelid on tähendusrikkad ainult sel määral, kuivõrd väljundid on kehtivad, täpsed, läbipaistvad, põhinevad tõeselt dokumenteeritud allikatel, neid on põhjalikult hinnatud, objektiivselt eelretsenseeritud ja need annavad üsna usaldusväärseid prognoose.

Paljud riigid üle maailma kuritarvitasid oma hädaolukordade eeskirjade kaitsmiseks ennustavat modelleerimist ja piiratud statistikat, prognoosides muu hulgas üle kahe miljoni COVID-19-ga seotud surmajuhtumi USA-s, 500 000 Ühendkuningriigis, 375 000 Lõuna-Aafrikas ja 100 000 Rootsis enne 2020. aasta lõppu. 2020. aasta augustiks oli selgeks saanud, et eeldatavad toorsuremusnäitajad ja seega ka „oht rahvastele“ olid äärmiselt spekulatiivsed, ilmselgelt ebaõiged ja tohutult ülehinnatud.

USA Haiguste Tõrje ja Ennetamise Keskuse (Centers for Disease Control and Prevention, edaspidi ka CDC) ja WHO andmetel oli 31. detsembriks 2020 COVID-19 tagajärjel surnud 352 225 ameeriklast 331 515 730 elanikust (0,10%). Ühendkuningriigis oli 2020. aasta lõpus ametlik hukkunute arv ligikaudu 66-miljonilisest elanikkonnast 72 548 inimest (0,10%).

31. detsembriks 2020 registreeriti 60 miljoni elanikuga Lõuna-Aafrikas 28 033 surmajuhtumit (alla 0,04%) ja Rootsis, kus elab 10,4 miljonit inimest, 9654 surmajuhtumit (alla 0,09%). Põhimõtteliselt ei saa ennustavat modelleerimist kunagi kasutada hädaolukorra õigustamiseks, kuna selline modelleerimine on oma olemuselt väga spekulatiivne. Lisaks on selgunud, et korrumpeerunud rollimängijad kasutasid COVID-19 ära ja said sellest kasu, rahastades modelleerimist korraldavaid asutusi ja eelnevalt kindlaksmääratud tulemustega manipuleerimist.

Pärast eriolukorra esmast väljakuulutamist kasutas enamik valitsusi positiivsete PCR-testide (mis võimendavad nina- ja kurgutampooniproovidest leitud elusate või surnud viiruse fragmentide) arvu meelevaldset suurendamist uute erakorraliste eeskirjade laiendamise või rakendamise õigustuseks.

See oli põhimõtteliselt vigane ja põhjendamatu, kuna:

• PCR-testide tulemused on valed ja ebausaldusväärsed.
• COVID-19 PCR-testid andsid teadaolevalt palju valepositiivseid tulemusi reageerides DNA materjalile, mis ei olnud spetsiifiline SARS-CoV-2 suhtes.
• PCR-testide tsükli läve (CT) väärtused on 35 tsükli puhul täiesti valed. See dokumenteeriti põhjalikult ja tunnistati, et mis tahes test, mis kasutas CT-väärtust üle 35, oli teoreetiliselt mõttetu. CDC tunnistas ise, et 28 tsükli jooksul tehtud testid ei andnud usaldusväärseid positiivseid tulemusi ja olid seetõttu vastuvõetamatud. Sellele vaatamata töötasid peaaegu kõik USA ja Ühendkuningriigi laborid. See muutis kehtetuks nende PCR-testid üle 35 ja kohati kuni 45 tsüklit üle 90% väidetavatest COVID-19 positiivsetest juhtumitest.  
• Cormani-Drosteni artikkel, mis oli kõigi COVID-19 PCR-testide allikas kogu maailmas – on kahtlane. Väidetavalt sekveneerisid Hiina teadlased SARS-CoV-2 genoomi 2019. aasta detsembris ja see avalikustati 10. jaanuaril 2020. Vähem kui 14 päeva hiljem kasutasid Christian Drosten ja kolleegid seda genoomi väidetavalt PCR-testi COVID-i laboratoorse analüüsi koostamiseks. Nad kirjutasid teadusartikli „Detection of 2019 novel coronavirus (2019-nCoV) by real-time RT-PCR“ [„2019. aasta uudse koroonaviiruse (2019-nCoV) tuvastamine reaalajas RT-PCR abil“], mis esitati eksperdihinnangule 21. jaanuaril 2020 ja võeti ametlikult vastu 22. jaanuaril. See tähendab, et käsikirjale anti eelretsensioon vähem kui kahe päevaga, samas kui see protsess võtab tavaliselt minimaalselt nädalaid ja sageli kuid.  
• CDC möönis, et PCR-testid „ei pruugi viidata nakkusliku viiruse olemasolule“, kuid COVID-19 puhul kuritarvitati seda laialdaselt just selleks. Collateral Globali ja Oxfordi ülikooli teadlaste 2022. aasta veebruaris koostatud uurimisaruanne näitas, et kuni üks kolmandik kõigist positiivsetest PCR-juhtudest ei pruugi olla SARS-CoV-2-ga nakatunud.
• Esineb tohutut korruptsiooni, ärakasutamist, usalduskohustuste rikkumist ja silmatorkavaid huvide konflikte. Need, kes said PCR-testidest kasu, olid samad rühmad, kes propageerisid lakkamatult testimist ja erakorraliste meetmete jätkamist.

Asümptomaatiliste COVID-19 nakkuste märkimisväärne osakaal, akuutsete kaasuvate haiguste üldtuntud esinemissagedus ja võimalikud valepositiivsed testid muutsid positiivsed PCR-tulemused ja surmade arvud äärmiselt ebausaldusväärseks ja kindlasti mitte piisavalt usaldusväärseks, et õigustada seaduslikku ja tõelist hädaolukorra seisundit.

Lisaks olid COVID-19 suremuse numbrid liialdatud ja on seetõttu eksitavad. „COVID-19 surma” määratlust muudeti nii, et see hõlmaks „surma mis tahes põhjusel 28, 30 või 60 päeva jooksul pärast positiivset testi“. Kui testitulemusi ei olnud võimalik saada, võib kaasata isegi „tõenäolisi“ või „oletatavaid“ COVID-19 surmajuhtumeid. 

Saksamaa, Itaalia, Ühendkuningriigi, Ameerika Ühendriikide ja paljude teiste riikide rahvatervise bürokraadid järgisid tahtlikult seda petlikku ja mõttetut praktikat. Erisus COVID-19-sse suremise ja COVID-19 positiivse testi tulemusel millessegi muusse suremise vahel (ja USA-s, kaasa arvatud need, kelle puhul eeldati, et nad surid COVID-19-sse) põhjustas nende surmajuhtumite silmatorkavalt ülearvestamise. Selle statistika rühmitamine suurendas haiguse ilmset mõju ja seda kasutati sageli koos positiivsete PCR-testide andmetega erakorraliste eeskirjade kaitsmiseks. Näiteks Ühendkuningriigis avaldas Ühendkuningriigi valitsus 2022. aasta jaanuaris statistika, mis näitas, et 2020. aasta veebruarist kuni 2021. aasta detsembrini oli Inglismaal ja Walesis ainult 6183 „ainuüksi COVID-19 põhjustatud surmajuhtumit“.

Ameerika Ühendriikides on Ealy jt eelretsenseeritud uuringus: „COVID-19 Data Collection, Comorbidity & Federal Law: A Historical Retrospective“ [„COVID-19 andmete kogumine, kaasuv haigus ja föderaalseadus: ajalooline tagasivaade“], mis avaldati 2020. aasta oktoobris ajakirjas Science, Public Health Policy ja The Law, jõudnud järeldusele, et: 

CDC on pooldanud COVID-19 kriisile reageerimisel esmaste leevendusstrateegiatena sotsiaalset isolatsiooni, sotsiaalset distantseerumist ja isikukaitsevahendite kasutamist, … neid leevendusstrateegiaid propageeriti suures osas vastusena prognoosimudelitele surmajuhtumite prognoosidele, mis on osutunud oluliselt ebatäpseks. CDC avaldas 24. märtsil 2020 juhised, mis muutsid oluliselt seda, kuidas surma põhjust registreeritakse ainult COVID-19 puhul … Selle tulemusena on andmete kogumise kapriisne muudatus seadnud ohtu nende andmete täpsuse, kvaliteedi, objektiivsuse, kasulikkuse ja terviklikkuse avaldatud andmed.

2. b) 2. kriteerium: kas COVID-19 oht hõlmas kogu elanikkonda

Allpool toodud faktide põhjal on vaieldamatu, et COVID-19 oht ei hõlmanud üheski etapis kogu elanikkonda. Pärast mõningast ebakindlust 2020. aasta alguses seoses COVID-19 nakatumise ja COVID-19 toorsuremuse määradega [‘crude mortality rates’] erinevates elanikkonnarühmades sai peagi ilmselgeks, et COVID-19 ohustab elanikkonnast vaid väikest osa, kes kuulus ühte haavatavasse rühma.

COVID-19 nakatumise suremus sõltus peamiselt vanusest ja kaasnevatest tervislikest seisunditest. 2020. aasta augustiks oli ilmne, et COVID-19 absoluutne risk oli väga madal üksikisikute jaoks, kes on nooremad kui 65 aastat.  

Dr John Ioannidis on endine Stanfordi ülikooli professor, maailmas üks enim avaldatud ja mõjukamaid teadlasi, kes on panustanud tõenduspõhisesse meditsiini, epidemioloogiasse ja kliinilistesse uuringutesse. Elsevieri poolt 2020. aasta septembris avaldatud eelretsenseeritud keskkonnauuringus märkis Ioannidis, et: 

Alla 65-aastastel inimestel on väga väike risk COVID-19-sse surra isegi pandeemia epitsentrites ja alla 65-aastaste inimeste surm ilma eelsoodumusteta on märkimisväärselt haruldane. Pandeemia ohjamisel tuleks kaaluda strateegiaid, mis keskenduvad konkreetselt kõrge riskiga eakate kaitsmisele.

Taastumise ja surmajuhtumite määr on vastastikune viis olemasolevate andmete vaatamiseks. Kui surmajuhtumite määr on 0,018%, nagu vanuses 0–19 aastat, on vastastikune paranemise määr 99,982%. 2020. aasta augusti taastumissageduse andmete põhjal oli samuti ilmne, et COVID-19 tõttu oli eriti madal risk surra inimestel vanuses 0–19, 20–49 ja 50–69 aastat.

2020. aasta eelretsenseeritud uuringus märkisid Ealy jt, et:

Suurima hukkunute protsendi (72,9%) moodustab 70+ demograafia. See on murettekitavalt ebaproportsionaalne nende suhteliselt väikese juhtumite protsendi (12,7%) suhtes ja määratleb nad seega kõrge riskiga elanikkonnana. Vastupidine kehtib 0–19-aastaste inimeste kohta, mis moodustavad väikese osa surmajuhtumitest (0,0554%).

2021. aasta veebruari seisuga, mil enamik ÜRO liikmesriike jätkas karmide sulgemiste, reisikeeldude ja muude repressiivsete erakorraliste meetmete rakendamist, oli ülemaailmne nakatumise määr (‘infection fatality rate’, IFR) ligikaudu 0,15% ja nakatus 1,5–2 miljardit. 2020. aasta teisel poolel oli juba hästi teada – uuritud, dokumenteeritud ja avaldatud –, et COVID-19 toorsuremuse määr kõikus 0,003% ja 0,3% vahel ning et enam kui 99% inimestest ei olnud surmaoht või tõsine COVID-19 haigus.
      c) 3. kriteerium: kas COVID-19 ohustas mingil etapil kogukonna elu jätkumist

Allpool esitatud faktid on iseenesestmõistetavad: vaieldamatu, et COVID-19 ei ohustanud kunagi kogukonna organiseeritud elu jätkumist. Enamiku osalisriikide poolt üle maailma tajutud ja edastatud COVID-19 oht oli seotud ohuga, et intensiivraviosakondade ja tervishoiuteenuste osutajate suutlikkus patsiente käsitleda on ülekoormatud. Peamine arutluskäik, mida erakorraliste meetmete õigustamiseks kasutati, et „kõvera tasandamine“ (‘flattening the curve’) hoiaks ära COVID-19 juhtumite äkilise tulva ja kaitseks tervishoiuteenuse osutajaid kokkuvarisemise eest.

Ükski erinevatest tervishoiuteenuste osutajatest ei olnud aga kunagi kokkuvarisemise lähedal. Oluline on märkida, et riigid tegelesid pigem murega läbilaskevõime pärast kui COVID-19 tegeliku mõjuga läbilaskevõimele. Seega kardeti pigem ülikitsast ja piiratud „potentsiaalse intensiivravi kriisi“ (‘potential ICU capacity crisis’) kui „hädaolukorda, mis ohustab kogukonna organiseeritud elu kõigi elementide jätkumist“.

„ICU läbilaskevõime kriisi“ oleks saanud hõlpsasti hallata muude tavaliste meetmetega, nagu intensiivraviosakonna efektiivsuse suurendamine, eraldades tervishoiuteenuste osutajatele täiendavaid valitsuse ressursse, nagu saavutati New Yorgis Comforti haiglalaeva paigutamisega ja Armee inseneride korpus (Army Corps of Engineers) muutis 1 800 000 ruutjalga Jacob K. Javitsi konverentsikeskusest asendus-raviasutuseks enam kui 2000 mitte-COVID-19 patsiendi jaoks. Rõhutades tõsiasja, et tervishoiusüsteemid ei olnud kunagi lähedal ülekoormamisele, raisati nii Ühendkuningriigis kui ka Ameerika Ühendriikides miljoneid dollareid ja naelsterlinguid ajutistele kiirabihaiglate rajamisele, mida kunagi ei kasutatud.

Associated Press teatas, et:

Kui viirusnakkused … ei vastanud halvimatele ennustustele, jäi maakera täis kümneid vaevu kasutatud või kasutamata välihaiglaid. Mõned riigiametnikud ütlevad, et see on hea probleem – hoolimata potentsiaalselt miljardite dollarite kulutamisest hoolduskeskuste rajamiseks –, sest see on märk sellest, et surmav haigus ei olnud sugugi nii kataklüsmiline, kui võis olla.

Et täita „ühiskonna organiseeritud elu kõigi elementide jätkumist ohustava hädaolukorra“ kriteeriumile [vastavalt], peaks see oht olema nii tohutu ja ülekaalukas, et mõjutab riigi elanike igapäevaelu nii oluliselt, et normaalsus pole enam võimalik. See on uskumatult kõrge kriteerium, mis tuleks täita, kuna see tähendab, et tavalised regulatsioonid, tavalised meetmed ja riigiasutused ei suuda enam kodanikuühiskonda kontrollida. COVID-19 puhul see kindlasti nii ei olnud. 

Varakult tehti kindlaks, et enamik COVID-19 põhjustatud surmajuhtumeid oleks järgnenud osana „tavalistest“ riskidest, millega inimesed, peamiselt eakad ja kestvate terviseprobleemidega inimesed, kokku puutuvad. USA CDC andmetel oli 94%-l COVID-19-sse surnud ameeriklastest „muud tüüpi terviseseisundid ja muud põhjused“. Andmed koroonaviirusega seotud surmajuhtumite kohta nädalast, mis lõppes 1. veebruaril 2020 kuni 22. augustini 2020, näitasid, et 6 protsenti inimeste surmajuhtumite puhul oli COVID-19 ainus mainitud põhjus. Teisisõnu, 94% ameeriklastest, kes surid COVID-19-sse, olid haigusega seotud.

Kogu maailmas ei avaldanud COVID-19 märkimisväärset mõju ülemäärasele suremusele, oodatavale elueale ja suremuskõveratele ning sellisena ei saanud see mõjutada ühtki „kogukonna organiseeritud elu elementi“, kuna kõik tööealised inimesed olid võimelised täitma oma ülesandeid ja kohustusi nagu tavatingimustes.  

Meie maailm andmetes avaldas andmekogumid, mis näitavad, et 2019. aastal, COVID-19-le eelnenud aastal, suri 58,8 miljonit inimest. Siiani suurim surmaga lõppenud haigus oli südamehaigus, mis põhjustas rohkem kui 18,5 miljonit surmajuhtumit ehk ligikaudu kolmandik kõigist sel aastal toimunud surmadest. Vähki suri üle kümne miljoni inimese ehk umbes iga kuues inimene, mis teeb sellest maailmas suuruselt teise surmapõhjuse. Hingamisteede infektsioon tappis 3,97 miljonit inimest; alumiste hingamisteede haigusesse suri 2,49 miljonit inimest.

Johns Hopkinsi ülikooli andmed näitavad, et COVID-19 põhjustas 2020. aastal kogu maailmas 1,88 miljonit surma. On ilmne, et oli mitmeid muid surmapõhjuseid, nagu südamehaigused, vähk ja muud hingamisteede häired, millel oli COVID-19-st tunduvalt suurem mõju inimkonnale, kuid ükski neist ei käivitanud erakorralisi meetmeid. Kui COVID-19-st oluliselt rohkem surmajuhtumeid põhjustanud südame-veresoonkonna haigustesse, diabeeti, vähki, grippi või muudesse hingamisteede haigustesse surnute puhul ei olnud eriolukorda vaja, siis ei olnud COVID-i suhtes erakorraliste meetmete kehtestamiseks õigustust ega alust.

4. d) 4. kriteerium: kas COVID-19 kriis oli nii erandlik, et tavapärased rahvatervise ja ohutuse meetmed ei olnud piisavad

Võimalik ei ole mõelda mõistlikule põhjusele, mis põhineb arusaamal, et alla 0,15% nakatumise suremuse määraga patogeen oli nii erandlik kriis, et tavapärased ja tavalised rahvatervise ja ohutuse meetmed olid ilmselgelt ebapiisavad. COVID-19 kriis ei olnud erandlik, kuna tavapärased rahvatervise ja ohutuse meetmed olid ilmselgelt piisavad. COVID-19 rahvatervise ohu edukaks ületamiseks oleks võinud võtta mitmeid tavalisi meetmeid, näiteks järgmisi.

• Odavate ja tõhusate profülaktikate ja varajase ravi protokollide kättesaadavaks tegemine. Seda tehti Uttar Pradeshis, India suurima rahvaarvuga osariigis, kus elab 230 miljonit inimest ja mis oli pärast 2021. aastal kodutervishoiu komplektidesse kaasatud ivermektiini ennetavat kasutamist peaaegu COVID-19-vaba.
• „Kaitse haavatavaid“ lähenemisviisi kasutuselevõtt. 
• Intensiivravi osakonna suutlikkuse suurendamine välihaiglatele ressursside eraldamisega.
• Rootsi lähenemist järgides.
• Loomuliku karjaimmuunsuse lähenemise järgimine.

Punktis 2.4.1 sätestatud otsesest hinnangust punktile 2.4.4 on täiesti selge, et COVID-19 ei kujutanud kunagi ohtu rahva elule, kuna see ei vastanud isegi ühele neljast rahvusvahelisest inimõiguste künnisest. Kahtlemata, kui avalikkus, juristid, tervishoiutöötajad, poliitikud ja meedia oleksid olnud varustatud vajalike teadmistega tegelikest tervemõistuslikest IHRL-i nõuetest seadusliku erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks, ei oleks korrumpeerunud rahvusvahelised ja riiklikud rahvatervise agentuurid suutnud petta ja välja kuulutada fiktiivset hädaolukorda, mille tulemuseks olid väidetavalt mõned ajaloo kõige levinumad ja rängemad põhiliste inimõiguste rikkumised.

COVID-19 kriis ei vastanud „rahva elu ohustava“ hädaolukorra õiguslikele tingimustele. Kõik volitatud erandid, nagu koolide sulgemine, reisipiirangud, väikeettevõtete sulgemine, sulgemised, maskikorraldused, kahjulikud vaktsiinide korraldused ja isoleerimine olid ICCPR-i ebaseaduslikud rikkumised.

III. Järeldus ja soovitused

Põhiliste inimõiguste austamine on vajalik minimaalse ülemaailmse avaliku õiguskorra tagamiseks. IHRL-i normide mittejärgimine ja inimõiguste põlgus on viinud praeguse seadusetuse ja ebakindluse olukorrani, mida mõned nimetavad „uueks normaalsuseks“. IHRL-i normatiivstandardite kohaselt on riiklikel ametiasutustel seaduslik kohustus austada, kaitsta ja täita kõigi kodanike inimõigusi.

Kui korrumpeerunud riiklikud bürokraadid eiravad oma asutuste palgamaksjate käsul oma kohustust kaitsta oma riigis elavaid inimesi inimõiguste rikkumiste ja ärakasutamise eest, kuulutades välja ebaseaduslikke hädaolukordi ja lubades meelevaldseid pseudotervisevolitusi, rikuvad nad oma rahvusvahelisi kohustusi erga omnes. Neid tuleks võtta vastutusele kogu seaduse ulatuses.

Ebaseaduslikku riiklike hädaolukordade väljakuulutamist, mille tulemuseks on elutähtsate inimõiguste äravõtmine, mida COVID-19 rahvatervise nimel on kogu maailmas tohutult näha, ei tohiks enam kunagi aktsepteerida. Ainult minimaalse ülemaailmse õiguskorra kindlal alusel, kus riigid austavad IHRL-i norme ja oma rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi, saab maailma kujundada nii, et see saavutaks turvalisuse ja kõigi inimõiguste täieliku kasutamise.

Erakorralise seisukorra paradoksaalne nähtus jõudis COVID-19 pandeemia ajal oma maksimaalse ülemaailmse levikuni ja peaaegu kõik ÜRO liikmesriigid kuulutasid välja eriolukorra. Eelkõige läänes kaotati IHRL-i normid de facto ja tühistati riigi agressiooniga karistamatult. Kuigi väliselt rahvusvahelist õigust eirates, tekitades sisemiselt erakorralise seisukorra, väitsid need riigid endiselt absurdselt, et järgivad seadusi. Nende katsete ainus eesmärk – „taastekitada õiguskorda õiguslik vaakum“ – oli kaitsta iga hinna eest ebaseaduslikku suveräänset agressiooni.

IHRL objektiivselt tõlgendatuna ja rakendatuna paljastab tõepoolest tänapäeva COVID-19 totalitaristide ebaseaduslikud tegevused. Üksikutele riikidele omane erapoolikus, mis määras kindlaks, milline on hädaolukord, mis kujutab endast ohtu rahva elule, osutus COVID-19 ajastul katastroofiliseks. Valitsusbürokraadid kuritarvitasid hädaolukorra väljakuulutamist, kahjustades inimõiguste kaitset kogu maailmas. Nagu on leitud: „Valitsuste heauskse tegevuse vahel inimeste turvalisuse tagamiseks ja valitsuste tegevuste vahel, mis kuritarvitavad ebaseaduslikult rahvatervise erandeid.“ 

See piir on aga selge. Tehakse kindlaks, kas olukord kujutab endast avalikku hädaolukorda, mis ohustab rahva elu, seda käsitletakse peamiselt poliitilise otsusena. Erakorralise seisukorra väljakuulutamisel on aga olulised õiguslikud tagajärjed, millel on liiga sageli katastroofiline negatiivne mõju põhilistele inimõigustele. 

Inimõiguste erand võib olla vastuvõetav vaid väga ajutise meetmena, võimaldades riikidel kaitsta põhilisi inimõigusi. Riiklikud ametiasutused ja nende korrumpeerunud ettevõtete sponsorid ei tohiks seda kunagi kasutada oma poliitiliste ja rahaliste tegevuskavade edendamiseks viisil, mis ohustab inimõigusi.

Arvestades COVID-19 nakatumise 0,15% suremust, on ilmselge, et COVID-19 ei kujutanud kunagi ohtu ühegi rahva elule. Enamiku osalisriikide seisukoht, et COVID-19 kujutas endast rahvast ohustavat rahvatervise hädaolukorda, ei vastanud IHRL-is kehtestatud miinimumstandarditele. Kui haigust, mille toorsuremus on sarnane gripi ja teiste hingamisteede haigustega, saab kuritarvitada, et õigustada põhiliste eeskirjade vastaselt jämedalt inimõiguste rikkumisi, siis on riikidel de facto ja de jure vabadus karistamatult põlata kõiki rahvusvahelisi inimõigustega seotud kohustusi. Kahjuks just see juhtus.

Kunstlikult toodetud COVID-19 kriisi on laialdaselt kasutatud inimõiguste ulatuslike rikkumiste kaitsmiseks. Tulevase kuritarvitamise tõkestamiseks tuleb avalike hädaolukordade kindlaksmääramisse kaasata eetilised, kompromissivabad, objektiivsed, neutraalsed ja sõltumatud rahvusvahelised järelevalveorganid. See on ülioluline, et vältida subjektiivsust, mis näib olevat määratlenud COVID-19 ohtude olemasolu. Inimõiguste süstemaatiline rikkumine kahjustab riigi julgeolekut ja avalikku korda ning kujutab endast ohtu rahvusvahelisele rahule ja stabiilsusele.

ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC), piirkondlike inimõiguste kohtute foorumite, Human Rights Watchi ja Amnesty Internationali vaikimine ja tegevusetus, pidades silmas hädaolukordade väljakuulutamiste kõige levinumat ärakasutamist ja rahvusvaheliste inimõiguste seaduste jõhkraid rikkumisi G20 riikide poolt, on nii arusaamatu kui ka äärmiselt murettekitav. See viitab sellele, et praegune IHR-i kohtukord ja selle erinevad kontrollid ja tasakaalud on tõsiselt rikutud ning ei toimi ettenähtud viisil.

Nagu märkis dr Willem van Aardt (Loodeülikooli erakorraline teadur):

Kui jus cogens’i normid praktiliselt tühistatakse, nagu de facto juhtus viimase kahe ja poole aasta jooksul, ei ole asi selles, et valitseb „juriidiline tühimik“, vaid pigem selles, et poliitilised türannid „deaktiveerisid ja kukutasid seaduse“ riigi ebaseadusliku tegevusega. Praegune „seadusteta ruum“ tuleb rahvusvahelise inimõiguste õiguse tõhusa rakendamise ja otsustamise kaudu taastada ja taastada rahvusvahelisse õiguskorda. Seadusel, mis on olemas, kuid mida enam ei praktiseerita ega rakendata, ei ole enam tähendust ja see toimib väravana ebaõigluseni.

Praktilisest vaatenurgast on erakorraliste meetmete laialdane väärkasutamine COVID-19 pandeemia ajal kinnitanud seisukohta, et de facto ei ole olemas lõplikke institutsionaalseid tagatisi tagamaks, et erakorralisi volitusi kasutatakse põhiseaduses sätestatud hädaolukorra säilitamiseks. 

Ainus, mis selle garanteerida saab, on inimeste endi teadmised seadustest, proaktiivne õigustegevus ja nende sihikindel püüd tagada, et nende valitsused ei kuritarvitaks oma kaalutlusõigust, kehtestades omakasupüüdlikke, erapoolikuid või meelevaldseid põhiliste inimõiguste piiranguid.

Soovitused: 

1. Töötada WCH võrgustiku kaudu välja õppematerjale ja kampaaniaid seadusliku eriolukorra kriteeriumi kohta ning selgitada, kuidas seda COVID-19 pandeemia ajal ei täidetud.
2. Luua IHRL-i varajased seirepaneelid, et jälgida IHRL-i järgimist ja hoiatada rahvaterviseasutuste liikmeid, üldsust, õigusringkonda, tervishoiutöötajaid ja poliitikuid IHRL-i rikkumiste eest.
3. Luua IHRL-i õigusaktivismi rühmitused, et võtta edaspidise kuritarvitamise korral ennetavaid õigusmeetmeid.

„Türannide piirid määrab nende vastupidavus, keda nad rõhuvad.“ – Frederick Douglass

1. Viidete ja juriidiliste ressursside loend