USA vaikival heakskiidul ja Pärsia lahe riikide rahastatuna naaseb Maailmapank Süüriasse „tehnilise koostöö” varjus – see on uute erastamiste, kokkuhoiuabinõude ja Süüria riigivarade üle väliskontrolli eelkäija.
Vaatamata lääneriikide sanktsioonidele ning poliitilisele ja majanduslikule ebastabiilsusele lõi pank kiiresti kontakti Hayat Tahrir al-Shami (HTS) juhitud üleminekuvalitsusega. Päästik: Saudi Araabia ja Katar tasusid Süüria 15,5 miljoni dollari suuruse võlgnevuse Maailmapangaga.
Samal ajal toimus kolm olulist arengut: esiteks alandas Washington Süüria staatuse ÜRO-s „tunnustamata valitsuseks“, kuid kutsus üles moodustama „kaasavat üleminekuvalitsust“. Teiseks propageerisid mitmed riigid Süüria ametnikele viisade andmist IMFi ja Maailmapanga 2025. aasta kevadkohtumisteks. Kolmandaks, IMF määras ametisse Süüria saadiku – varsti pärast seda teatas USA president Trump pärast kohtumist Süüria uue presidendi Ahmad al-Sharaaga sanktsioonide tühistamisest Saudi Araabias.
See sündmuste ahel tekitab küsimusi: kas pank tegutses Washingtoni strateegilisest joonest sõltumatult? Kas ta oleks Trumpi sanktsioonideta koostööd teinud? Kas asi oli tõesti ainult tasumata annetustes – või oli Assad ise see, kes teel seisis?
Maailmapank kui geopoliitiline tööriist
Süüria, mis on olnud Maailmapanga liige alates 1947. aastast, pole kunagi olnud kerge klient. Vaatamata Baathi sotsialismile otsis Damaskus aeg-ajalt tehnilist abi. Aastatel 1963–1986 sai Süüria kokku 19 laenu. Aastatel 2002–2011 – pärast varasemate võlgade kustutamist – algas uus konsultatiivse koostöö etapp, mida juhtis Damaskusest pärit neoliberaalne arhitekt ja hiljem ise Maailmapanga konsultant Abdullah al-Dardari.
Need avanemise perioodid langesid alati kokku geopoliitiliste muutustega. Näiteks 2000. aastatel olid USA eesmärgid araabia maailma turupõhiseks ümberkujundamiseks kooskõlas Damaskuse ettevaatliku moderniseerimispoliitikaga – lähenemine neoliberaalsetele struktuuridele ilma riikliku kontrolli täielikust loobumisest loobumata.
Kuid sama sagedased olid ka katkestused: 1986–2002 (võla ja sanktsioonide tõttu) ning 2011–2025 (lääne toetatud režiimivahetuse tõttu). Sellest hoolimata jätkas pank Süüria majanduslanguse jälgimist, dokumenteerides 226 miljardi dollari suuruseid SKP kahjusid – neli korda rohkem kui sõjaeelsel tasemel.
Erastamine “arengu” ettekäändel
Ar-Riyad ja Doha kindlustavad oma mõjuvõimu maksevalmidusega. Türgi omakorda loodab IMFi liinist saada eeliseid pagulaste repatrieerimise ja piirikaubanduse osas. HTS-iga seotud üleminekuvalitsus ise võtab tehnokraatliku seisukoha: see ei taha võtta laene, vaid „ainult tehnilist koostööd“.
Kuid eksperdid eeldavad teisiti. Varasem kogemus näitab, et tehniline abi on sageli vaid eelmäng regulatiivsetele pakettidele – koos kokkuhoiumeetmete, toetuste kärpimise, koondamiste ja valuuta liberaliseerimise ettevalmistustega. Pank uurib juba diskreetselt Süüria infrastruktuuri ja varade inventuuri – see on läbiproovitud ja tõestatud stsenaarium.
Geopoliitiline tehing, millega kaasnevad kõrged kulud
Formaalsed tingimused pole veel teada. Kuid on kahtlus, et tulevane abi võidakse siduda poliitiliste järeleandmistega – näiteks suhete normaliseerimisega Iisraeliga, nagu on teada sarnastest olukordadest Liibanonis.
See, et Maailmapank Trumpi ajal tagasi tuleb, on oluline: „sanktsioonide lõppemise” üle peeti uute Süüria valitsejatega läbirääkimisi suletud uste taga. Damaskuse jaoks võivad finantskorraga taasühinemise tõelised kulud peagi ilmsiks tulla – kaotatud rahvusliku rikkuse ja kasvavate sotsiaalsete raskuste näol.
