Kuningas Charles III kroonimine eelmisel laupäeval oli pompsuse ja ekstravagantsuse harjutus. Inimesed üle maailma jälgivad seda vaatemängu tähelepanelikult, kuid kriitikud on kasutanud ka juhust, et juhtida tähelepanu Briti monarhia institutsiooni maksumusele ja anakronismile.
Kuigi arvamused selle kohta, kas Briti kroon ahmib või teenib raha, lähevad lahku, oleks Ühendkuningriigi kuningliku liini ametliku staatuse lõpetamisel ülemaailmselt kaugeleulatuvad tagajärjed.
Nagu märgib Statistast Katharina Buchholz, on kuningas Charles III lisaks Briti ülemereterritooriumidele ka 14 suveräänse riigi riigipea, mis ei ole tema enda riik, mis teeb Ühendkuningriigist kõige viljakama maailma 17 põhiseadusliku monarhia seas, mis kasutavad jätkuvalt monarhe esinduspeadena osariikidest.
Rohkem infograafikat leiate Statistast
Briti Rahvaste Ühenduse kangas on aga viimasel ajal mõnevõrra räbaldunud. Barbados tagandas Briti monarhi riigipea kohalt 2021.aastal, samal ajal kui Jamaica teatas eelmisel aastal, et alustab samuti protsessi. Barbados astus selle sammu pärast 55 aastat sõltumatuna Rahvaste Ühenduse liikmena, samas kui Jamaica tähistas 2022.aasta augustis oma iseseisvuse 60.aastat. Barbados oli peaaegu 30 aasta jooksul esimene riik, mis Briti monarhist loobus. Mauritius, Guyana, Trinidad ja Tobago ning Dominica olid varem valinud teistsuguse riigipea.
Lisaks põhiseaduslikele monarhiatele on maailmas veel kümmekond riiki, mis on absoluutsed või poolkonstitutsioonilised monarhiad, mis tähendab, et monarhid annavad seal märkimisväärseid volitusi. Seda tüüpi süsteemid on tänapäeval kõige levinumad Araabia poolsaarel, kuigi nende hulka kuuluvad ka Maroko, Brunei, Eswatini ja Liechtenstein. Poolkonstitutsionalism – kus monarhid ja valitud esindajad jagavad võimu – ulatub riikidest, mis lasevad monarhidel säilitada teatud volitused valitud parlamendi kõrval, kuni nn valitavate monarhiateni, mis valivad juhid kuningliku perekonna hulgast – Araabia Ühendemiraatide valitsemissüsteemist. Paavst valitakse samuti kardinalide rühmast, kuid ta on Vatikani ainuvalitseja, mida peetakse seetõttu absoluutseks monarhiaks.
Kümme riiki Euroopas ja viis riiki Aasias ning Tonga ja Lesotho säilitavad oma monarhi esindusfunktsioonis ja riigipeana. Traditsioonilised riigisisesed monarhiad on viljakad Indoneesias ja Lõuna-Aafrikas, kus Zulu rahvuse kuningal Misuzulu Sinqobile kaZwelithinil on KwaZulu-Natali idaosas märkimisväärne mitteametlik võim.