Maailma Majandusfoorumi (WEF) missiooni eesmärk on märkimisväärselt lihtne: maailma targeimad ja parimad inimesed peaksid valitsema kõiki teisi. WEF-i kõnepruugis loovad nende täieliku järelevalve ja käitumise muutmise skeemid inimkonnale “jätkusuutliku” tuleviku. Inimestest saab midagi muud kui “asjad”, mida tuleb lugeda, segada, kategoriseerida, märgistada, jälgida, manipuleerida ja kontrollida. Nendest saavad WEF-i suure transhumanistliku tehnokraatliku masinavärgi hammasrattad.
Pildil: WEF-i asutaja ja tegevjuht Klaus Schwab Davosis 23. mail 2022. (Foto Fabrice Coffrini/AFP Getty Images kaudu)
Kui Sir Thomas More kirjutas oma sotsiaalpoliitilise satiiri väljamõeldud saareühiskonnast Uues maailmas, andis ta sellele väljamõeldud nimetuse Utoopia, mis tulenes lihtsast kreeka keelest ja tähendab “ei-kohta”. Kuigi More rääkis oma publikule humoorikalt, et tema idealiseeritud kogukonda ei eksisteeri kusagil, pole sajandeid utoopiliste ühiskondade fantaasiat taga ajanud kesksed planeerijad suutnud naljast aru saada. Mis veelgi hullem, iga kaasaegsest tsivilisatsioonist eraldatust otsiva rahumeelse usukogukonna jaoks on võimujanune türann, kes püüab oma tahet kõigile teistele peale suruda.
Näib, nagu ei läheks mööda põlvkonda, kui mõni megalomaani ei tõuseks kuulutama: “Kui maailm teeb täpselt nii, nagu ma nõuan, siis ma toon teile paradiisi siia Maa peale.” Tavaliselt lähevad need samad nartsissistid ajalukku, kui neid mäletatakse kas edevate pättide või verejanuliste türannidena – sageli mõlemana.
Täna tõuseb Klaus Schwab Maailma Majandusfoorumi (WEF) juhiks, et lubada inimkonnale “suurt lähtestamist”. Ta näeb ette tulevikuutoopiat, mis saavutatakse tehnoloogilise täpsuse, Maa ressursside tsentraliseeritud haldamise, kodanike hoolika jälgimise, inim- ja tehisintellekti ühendamise ning valitsuse võimu monopoliseerimisega väikese tunnustatud asjatundlikkusega professionaalse klassi poolt. Kuigi WEF on viimased 50 aastat korraldanud konverentse, avaldanud poliitikaettepanekuid ja ühendanud ülemaailmseid liidreid tööstuse, panganduse, infotehnoloogia, luureandmete kogumise, sõjalise strateegia ja poliitika vallas, on selle missiooni eesmärk märkimisväärselt lihtne: targemad ja parimad inimesed maailmas ehk maailm peaks valitsema kõiki teisi.
Eraldatuna kõigist selle pretensioonidest “maailma päästmise” kohta kontrollimatu rahvastiku kasvu ja kliima apokalüpsise eest, pole WEF midagi uut. Selle alused on olnud vähemalt Platoni ajast, kui kaks ja pool aastatuhandet tagasi tegi Kreeka filosoof ettepaneku, et ideaalset linnriiki juhivad “filosoofidest kuningad“. Nii nagu Platon uuris maailma ja jõudis etteaimatavalt järeldusele, et tema enda kutsumuse inimesed peaksid loogiliselt kõiki teisi juhtima, on Maailma Majandusfoorumi globaalne “eliit” jõudnud hämmastavalt sarnasele otsusele. Schwab ja tema akolüüdid kõnnivad iidse kreeklase jälgedes kaugel sellest, et edendada midagi tulevikku vaatavat või kaasaegset. WEF-i liikmed on pool sajandit püüdnud välja töötada täiuslikku ülemaailmset valitsust, ilma lääneriikide hääleõiguslike elanike kaasarääkimiseta ning kellelegi ei ole üllatuseks, et samad “filosoofidest kuningad” on end otsustajaks nimetanud. Kui mugav.
Nagu peaaegu kõigi Utoopia visioonide puhul, on WEF-i uus maailmakord märkimisväärselt tsentraliseeritud. Kliimamuutuste “eksperdid” määravad kindlaks, millist energiat võivad ettevõtted ja tarbijad kasutada. Jätkusuutlikkuse “eksperdid” määravad kindlaks, milliseid toiduaineid inimesed (vähemalt mitte “eliit”) võivad süüa. Desinformatsiooni “eksperdid” määravad kindlaks, milliseid uudiseid ja millist arutelu poolt võidakse teada ja reklaamida. Tervishoiu “eksperdid” määravad, mitu korda tuleb igale kodanikule süstida üha uuemaid “vaktsiine”, kas kodanikke tuleb hoida lukustuses “nende heaolu nimel” ja kas nõuete jätkumise tõendamiseks tuleb kanda näomaske. Ekstreemsuse “eksperdid” määravad kindlaks, mis tüüpi kõne on “kahjulik”. Rassismi “eksperdid” määravad kindlaks, millistel ühiskonnarühmadel on ebaõiglased “privileegid”. Ebavõrdsuse “eksperdid” määravad, kelle vara tuleb võtta ja milliseid rühmitusi peaks riik premeerima. “Eksperdid” kõiges, mida riik nõuab, otsustavad, kas riik tegutseb igal sammul mõistlikult. Kuid mõttevabadus, sõnavabadus, isikuõigused, ja muud isiklikud vabadused ei tähenda vähe WEF-i ehitatud tulevikus, mis põhineb filosoofide-kuninga heakskiidetud teadmistel. Mingil ajal ei tohi inimese vajadused, soovid või mured takistada “suuremat hüve”. See on Schwabi üksluine nägemus utoopiast.
Kui tema ja WEF-i klann peaksid sellest loobuma, kasutavad nad tehnoloogiat inimrassi nõrgestamiseks, mitte selle jõustamiseks. Inimesed on oma tulevase orjastamise uute tingimustega juba tuttavaks saanud. Keskpanga digitaalsed valuutad võimaldavad valitsustel mitte ainult jälgida iga kodaniku sissetulekuid ja ostude ajalugu reaalajas, vaid ka piirata seda, mida inimene võib kulutada olenevalt valitsuse määratud sotsiaalsetest krediidiskooridest, tajutavatest “üldise hüve” rikkumistest või võib-olla ebaausast “süsteemse privileegi” omamisest. Digitaalsed vaktsiinipassid ei võimalda mitte ainult iga inimese liigutuste universaalset jälgimist, vaid tagavad ka pulga ja porgandi järgimise tulevaste kohustuslike korraldustega väljakuulutatud “tervise hädaolukordade ajal”. Isiklikud süsiniku jalajäljed, mis mõõdavad iga inimese “süüdi” niinimetatud inimtekkelistes kliimamuutustes, salvestavad kõik, mida inimene sööb ja kõikjal, kuhu inimene läheb, samal ajal kui pidevalt “nügitakse” iga kodanikku digitaalsete preemiate või karistustega, et muuta käitumist selle suhtes nn valitsuse eelistatud standardid. On ütlematagi selge, et kui mis tahes valitsusel on sellised kõikvõimsad volitused, siis eraelu puutumatuse riive ainult laieneb, väljakuulutatud “tervisealased hädaolukorrad” muutuvad ainult arvukamaks ja valitsuse “nügimine” muutub ainult pealetükkivamaks.
Kui see kõlab pigem düstoopilise kui utoopilise ja igati nagu soovimatu vangla, mida valvavad vastutustundetud valitsusagendid, siis see just nii ongi. WEF-i innukad ei varjagi enam oma kavatsusi, jõudes juba nii kaugele, et tõukuvad “Targa linna ” või “Fifteen Minute Cities” ehitamiseni, kus kümneid miljoneid inimesi saab ümber paigutada, elada väikeses korteris kõrvuti komplekse ja liikuda läbi pideva sisse- ja väljapääsude rägastiku, millele pääseb ligi ainult digitaalse ID kontrollimise ja kinnitamise kaudu. Sisuliselt on eesmärk luua digitaalne panoptikum, mis rakendab kõiki ülaltoodud jälgimisprogramme, et tagada tulevastele valitsejatele absoluutne kontroll, jättes kõik teised püsivasse vangistusse. WEF-i kõnepruugis loovad sellised täieliku järelevalve ja käitumise muutmise skeemid inimkonnale “jätkusuutliku” tuleviku. Kahtlemata tunnevad vanglaülemad samamoodi, kui süüdimõistetuid hoitakse trellide taga turvatud puurides. Erinevus seisneb selles, et WEF-i utoopias ei tohi sooritada ühtegi kuritegu, et saada Schwabi ebaõiglast “tasu”.
Kui läänlased hindaksid just seda, mis neile ette tuleb, võivad nad minna apoplektikasse ja seista vastu WEF-i uuele maailmakorrale. Just sel põhjusel on tänapäeval kõige olulisem sõda, mida ajakirjanduses kunagi avalikult ei käsitleta: varjatud sõda teabe pärast. Kui inimestel lastakse avalikul väljakul ideede üle avalikult arutleda (sh sotsiaalmeedia digitaalsel väljakul ja veebilehtedel, kus ei ole otsingumootorite varjupiirkondi), läheb see “ideede vabaturg” sinna, kuhu ideede üle arutlejad need viivad. Et valitsuse “narratiivid” mitte ainult ei jääks ellu, vaid ka domineeriksid Kõik eriarvamused, valitsusega seotud platvormid peavad kallutama sõnavabaduse kaalu enda kasuks, naeruvääristades, tsenseerides või kriminaliseerides teisitimõtlejate mõtteid ja sõnu. Mis tahes muul turul peetakse sellist tahtlikku sekkumist konkurentsivastaseks kokkumänguks, mis rikub monopolivastaseid seadusi, kuid kuna Maailma Majandusfoorumi akolüüdid käsitlevad konkureerivat sõnavabadust ohtliku “desinformatsioonina”, on “ideede vaba turg” muutunud kontrollitud “turvaline ruum” valitsuse sõpradele.
Mis juhtub, kui valitsuse ambivalentsus sõnavabaduse suhtes kombineeritakse WEF-i globaalse utoopia plaanide taga oleva amoraalse tehnokraatliku jõuga? Noh, nagu Herr Schwab hiljuti kuulutas Dubais toimunud maailmavalitsuse tippkohtumisel tehisintellekti (AI), vestlusrobotite ja digitaalsete identiteetide üle arutledes: “Kes neid tehnoloogiaid valdab – mingil moel – on maailma peremees.” (Kas pärast seda peetakse ühe maailma valitsust endiselt “vandenõuteooriaks”?) Kui WEF kontrollib digitaalset maailma, siis kontrollib see sisuliselt inimesi. Kunagi ulme värk, on WEF-i tehnokraatidel isegi plaan töötajatesse “häkkida”..
Google on sellise mõttekontrolliga kaasas: ta on teatanud oma kavatsusest laiendada nn eelpankamise programmi, mille eesmärk on “immuniseerida” inimesi selle vastu, mida Google peab “propagandaks” või “desinformatsiooniks”, õpetades pahaaimamatutele Interneti-kasutajatele Google’i kodu. pruulitud, kuid heaks kiidetud propaganda. Manipuleerides Google’i kasutajaid ilma nende teadmata, võib otsingumootori behemoot tõrjuda konkureerivaid ideid – suurepärane!
Microsofti asutaja Bill Gates tunneb samamoodi. Intervjuus Saksa ajalehele Handelsblatt väidab isehakanud vaktsiiniekspert, et tehisintellekti tehnoloogiaid tuleks kasutada võimsate vahenditena, et võidelda “digitaalse valeinformatsiooni” ja “poliitilise polariseerumisega”. Selle põhjuseks on hiljutine avastus, et Microsoft on juba kasutanud Briti mõttekoda Global Disinformation Index (GDI), et panna USA konservatiivsed meediaettevõtted salaja musta nimekirja ja takistada neil reklaamitulu teenimast. Kicker? USA välisministeerium on rahastanud GDI “desinformatsiooni” tööd maksumaksja vahendite kaudu Rahvuslikule Demokraatia Sihtkapitalile ja selle enda Global Engagement Centerile, mis kantakse seejärel üle GDI-le, enne kui GDI peseb ” objektiivsuse õhukese loori” taga Microsoftile ja teistele ettevõtetele tagasi niru vaatepunktide diskrimineerimise.
Järgides WEF-i mudelit, mille eesmärk on luua kõikvõimas partnerlus erasektori ja valitsusasutuste vahel, on Microsoft ja välisministeerium välja mõelnud, kuidas õõnestada eriarvamusi, lastes kolmanda osapoole organisatsioonil GDI märgistada kõik sellised kõned “kahjuliku desinformatsioonina”. “Dünaamiline välistamise loend.”
Samamoodi teevad avalikult rahastatud uudisteväljaanded kogu läänes – sealhulgas Saksamaal, Kanadas, Šveitsis ja Belgias – koostööd, et “välja töötada veebipõhiseid lahendusi”, mis on suunatud “vihakommentaaridele ja kasvavale desinformatsioonile”. Mis võib valesti minna, kui riigi kontrolli all olevad institutsioonid teevad kokkumängu, et kontrollida teabe levitamist? Nagu Twitteri “Usalduse ja turvalisuse” endine juht Yoel Roth kongressi ees tunnistas: “Piiramatu sõnavabadus toob paradoksaalselt kaasa vähem kõnet, mitte rohkem.” Sellest Orwelli topeltkõne standardist, on selge piir, mis eraldab sõnavabaduse kaitse otsesest tsensuurist, kas kõneleja väljendab seisukohti kooskõlas WEF-i valitseva Big Tech titaanide ja valitsusasutuste koalitsiooniga või mitte. Schwabi utoopias pole ruumi tõeliselt sõnavabadusele.
Mis juhtub, kui avalikkuse tsenseerimise töö antakse täielikult tehisintellekti digitaalsetesse kätesse? Kuigi mõned poliitilised liidrid on hoiatanud, et tehisintellekt võib olla inimkonnale “eksistentsiaalne oht” ja isegi kui tehnoloogiapioneerid, nagu endine Google’i juht Eric Schmidt, tunnistavad, et tehisintellektiga töötavaid arvutisüsteeme tuleks pidada sama võimsateks kui tuumarelvad, sööst AI-konstrueeritud Utoopia poole on täie hooga ees. See peaks andma kõigile terve mõistuse murettekitava pausi. Lõppude lõpuks muutuvad Big Techi “eliidi” nagu Gates, Schmidt ja teised kognitiivsed eelarvamused peaaegu kindlasti mis tahes tehisintellekti digitaalseks eelarvamuseks.
Eelmise aasta lõpus käivitatud tehisintellekti tarkvara ChatGPT peletab juba oma avaliku poliitilise kallutatusega inimesi välja. Ühel juhul jõudis tehisintellekt järeldusele, et rassilise solvamise kasutamine on hullem kui lubada linnal tuumapommi abil hävitada. Teises osas põhjendas tehisintellekt Trumpi valijate mahasurumist kui vajalikku “demokraatia kaitsmiseks” ja “ohtliku kõne” leviku tõkestamiseks, väites samal ajal, et Bideni toetajate “AI-d ei tohiks kasutada sõnavabaduse mahasurumiseks”. Vahepeal hakkas sünteetiline aju inimesi ähvardama niipea, kui mõned katsetajad said juurdepääsu Microsofti uuele tehisintellektil töötavale vestlusbotile.
Need murettekitavad varajased märgid annavad aluse Schmidti hoiatusele, et tehisintellekti tuleks pidada tuumapommidega võrdselt ja oma olemuselt ohtlikuks. Tema ja teised WEF-i liitlaste globaalsed “eliidid” erinevad Manhattani projektiga seotud teadlastest aga nende näiliselt tungivas soovis pöörata need vinged tehisintellekti relvad otse lääne rahvaste vastu.
On selge, et kui Schwabi maailma majandusfoorum kavatseb luua tehisintellektil töötava utoopia, kus ta saab olla “maailma peremees“, siis on temal inimestest vähe kasu. Täiesti reaalses mõttes muutuvad inimesed vaid “asjadeks”, mida tuleb lugeda, segada, kategoriseerida, märgistada, jälgida, manipuleerida ja kontrollida. Nendest saab midagi muud kui hammasrattad WEF-i suures transhumanistlikus tehnokraatlikus masinavärgis – võib-olla mõnda aega kasulikud, kuid lõppkokkuvõttes koormaks toita ja majutada ning loogiliselt kulukaks. Kui tehisintellekt suudab mõelda, mida Schwab vajab, ja toetada ideid, mida Schwab jumaldab, siis inimesed on lihtsalt teel. Kui Maailma Majandusfoorum peaks saama oma tsentraliseeritud utoopia, on inimkonna “asjastamine” hiiglaslik samm selle lõpliku kõrvaldamise suunas.
