Autor Benjamin Picton Rabobankist
Ma tahan uskuda
Lapsena 1990ndatel oli X-Files üks lahedamaid saateid teles. Ema (meie Ameerika publiku jaoks ema) ei lubanud mul seda kunagi vaadata, sest see nägi mulle õudusunenägusid, kuid kui isa jäeti juhtima, suutsin teda veenda, et see on okei. Neile, kes pole seda kunagi näinud, on põhieelduseks see, et FBI agendid Fox Mulder ja dr Dana Scully uurivad saladusi üleloomuliku või maavälise kavatsusega. Scully on skeptik; tal on alati teaduslik teooria ebatavaliste nähtuste selgitamiseks. Mulder seevastu “tahab uskuda”.
Meie tahame ka uskuda. Täpsemalt tahame uskuda Jerome Powelli kinnitusi, et USA majanduse pehme maandumine on endiselt võimalik. Ebamugavalt, nagu tapmisrõõmus Scully, koguvad majandusandmed pidevalt tõendeid, mis viitavad sellele, et see teooria on kaugelt ammutatud. Eelmisel neljapäeval vaatasime esimest korda Ameerika Ühendriikide esimese kvartali SKT näitajaid. Numbrid valmistasid ühemõtteliselt pettumuse. Aastane kasv oli napp 1,1%, võrreldes Bloombergi konsensuse hinnanguga 1,9%. Veelgi pettumust valmistav on see, et PCE põhideflaator tõusis eelmise aasta viimase kvartali 4,4%-lt 4,9%-le, mis oli kaks linnukest kõrgem kui turg ootas. See näeb kohutavalt välja nagu stagflatsioon, kuid tööturud peavad endiselt vastu (praegu). USA iganädalaste töötute taotluste arv langes 16 000 võrra 230 000ni.
Powell ise tahab uskuda. Teda on viimase 24 tunni jooksul kaks korda imetud. Esiteks Argentina, kes on hinnaliste dollarite säästmiseks nõustunud maksma Hiinast pärit impordi eest Hiina jüaanides. Nagu mu kolleeg Michael Every ütles, laulis Powell kindlasti “don’t CNY for me Argentina” ja kahetses, et Fed ei pikendanud kunagi dollarivahetusliini, et takistada argentiinlastel dollarisüsteemi alt järjekordset jalga löömast. Powellil, kellel oli juba halb päev, oli piinlik video avaldamisest, kus kaks vene koomikut tegid Föderaalreservi juhiga telefoni teel nalja, veendes teda ilmselt, et ta räägib Ukraina presidendi Zelenskiga. Zelenskil endal on eelmine elu koomikuna, nii et ma arvan, et seda on lihtne viga teha.
Vaadates andmevoogu nädala jooksul, olid asjad väga segased. Kindlasti oli teemaks pankade ja tehnoloogiaaktsiate kõrvutamine, kuna nägime Microsofti, Google’i, Meta ja Amazoni tugevaid tulemusi, kuid pangad on olnud surve all pärast First Republicu tulemuste avaldamist eelmisel esmaspäeval. Nii USA riigikassa kui ka Saksamaa võlakirjad on nädala jooksul langenud ning naftaturud on olnud kõikuvad. Brenti toornafta langes esimest korda alates 31.märtsist alla 80 dollari barreli kohta, hoolimata üleeelmise nädala andmetest, mis näitasid varude ootamatult suurt langust ning crack-nafta on karmistunud, kuna rafineerimise kasutamine kasvab ja kindlustunne halveneb. Vahepeal näitas Bloombergi uuring, et turuosalised usuvad, et panganduskriis lisab USA laenuturgudele endogeenset karmistamist umbes 50 baaspunkti võrra.
DXY indeks on nädala jooksul veidi nõrgenenud, samas kui EURUSD on hoidnud tõusuteel ja on kursis iganädalase sulgemisega üle 1,10. Nädal polnud siiski veel lõppenud ja kuna eelmisel reedel toimus BOJ kohtumine ja Euroopa esimese kvartali kasvunumbrid, mis on peagi avaldatud, on kõikuvuse katalüsaatorid veel ees. Tõepoolest, reede hommikul avaldatud Tokyo tarbijahinnaindeksi inflatsiooninumbrid näitavad aprillis 3,5% aastane hinnakasv. See on oodatust kaks linnukest kõrgem ja põhinäidud näivad veelgi tugevamad. Samal ajal tõusis Jaapani töötuse määr 2,8%-ni, kui eeldati, et see langeb ühe linnukese võrra 2,5%-le. Ka see kõik näib olevat stagflatsiooniline, kuid BOJ-i uus kuberner Ueda on öelnud, et majandus on kuludest tingitud inflatsiooni haripunktist möödas. Me tahame uskuda!
Euroopa on eelmisel nädalal olnud helge koht. Sõjad ja räsitud poliitilised süsteemid kõrvale jättes on kontinent ületanud kõigi eelmise aasta madalaid ootusi. Seetõttu oleme juba paar nädalat näinud EURUSD pakkumist. Samamoodi on Euro Stoxx 50 tõusnud aasta algusest peaaegu 15%. See jätab tõesti varju S&P500 7,7% kasvu aasta algusest ja NASDAQi 16% tõus on seda parem. Mitmed EKP kõnelejad eelmisel nädalal on olnud Euroopa kasvuväljavaadete suhtes optimistlikud. Philip Lane ütles eelmisel teisipäeval Le Monde’ile, et andmevoog on piisavalt tugev, et õigustada intressimäära järjekordset tõusu sel nädalal, Isabel Schnabel pakkus, et tõus võib olla poole protsendipunkti võrra, samas kui Luis de Guindos ütles, et esimese kvartali majanduslanguse kartused ei ole põhjendatult aru saanud. Rabobank Research nõustub ja avaldas eelmisel nädalal märkuse üksikasjalikult meie seisukohta, et eelmisel reedel avaldatud euroala 1.kvartali SKT näitajad võivad olla oodatust 0,2% Q/q tugevamad, kuna tarnešokkide taandumine ja Hiina taasavamine on aidanud tootmisvõimsust tõsta.
See on olnud ka suur nädal Land Down Underis. Turud ootasid eelmisel nädalal innukalt 1.kvartali tarbijainflatsiooninumbrite avaldamist, et panustada sellele, mida RBA võib teha, kui järgmisel teisipäeval kohtub rahapoliitika kehtestamine. Inflatsiooniaruanne oli esmapilgul segane, kuid intresside kauplejad pidasid seda lõpuks pehmeks. Kärbitud keskmine näitaja oli kaks korda alla ootuste 1,2% q/q, samas kui koguinflatsioon oli konsensuse hinnangutest tugevam. Oluline on see, et aruanne näitas, et mittekaubeldav inflatsioon 1,9% oli palju tugevam kui kaubeldavate kaupade 0,3% kvartalis. See oli sarnane tulemus üleeelmisel nädalal Uus-Meremaa tarbijahinnaindeksi aruandega ja rõhutab tõesti, et inflatsioon on praegu siseriiklik ja seda ei saa enam usutavalt süüdistada purunenud tarneahelates ja Vladimir Putinis.
Austraalial läheb aga kaubanduses veidi paremini kui Uus-Meremaal. Eelmise nädala arvud näitasid, et Aussie ekspordihinnad tõusid esimeses kvartalis ootamatult 1,2%, samas kui impordihinnad langesid 4,2%. See tähendab, et Aussie kaubandustingimuste buum kestab endiselt, kuid Uus-Meremaal on see teine lugu. Eelmise nädala andmed näitasid, et kiivikaubanduse puudujääk suurenes 12 kuu jooksul märtsini 16,4 miljardi dollarini, kuna nõudlus piimatoodete, valkude ja puittoodete järele on jätkuvalt nõrk. Need numbrid näevad kuratlikud välja majanduse jaoks, mis sõltub suuresti välisfinantseeringust, mille eelarvepuudujääk on ~4,9% ja mille SKP kahanes detsembri kvartalis 0,6%. Kas Uus-Meremaa saab vältida stagflatsiooni? Me tahame uskuda.