Prantslane Jean Cathala (1905-1991) sai klassikalise hariduse ja alates 1927.aastast töötas ta välismaal, sealhulgas ka Eestis. Ta oskas eesti keelt, teda kui juuti ja lonkavat, kuid tarka meest narriti heasüdamlikult isegi pärast sõda eesti keeles – „hiir hüppas, kass kargas…!“.
Cathala oli 139. ja 1940.aasta sündmuste tunnistajaks Eestis, saladuseks pole tema seotus Prantsuse ja võib olla ka veel mõne teise riigi luurega. 1941. aastal vahetult enne sakslaste sissetungi Cathala interneeriti kui välismaalane ning veetis üle aasta GULAGI laagrites. 1943. aastast oli ta Prantsuse saatkonna pressiatašee Moskvas.
Cathala`st on kirjutatud „Vikerkaares“ (1992, nr 3) , Jüri Hain on teda miskipärast isegi ilmsete avantüristikalduvustega müstifikaatoriks nimetanud. Johannes Semper on tõlkinud tema 1952.aastal Eestis ilmunud „Nad reedavad rahu“, 1937.aastal tsiteeris aga „Uus Elu“ Cathala teost „Portrait de L`Estonie“ üsna põhjalikult.
Alljärgnev on lõik tema raamatust (1981) „Sans fleur ni fusil“ (Lille ja püssita) ja see puudutab otseselt Eestit. Pealkiri viitab ilmselt nekrutitele, kes läksid armeesse lilleke püssitorus.
Vabatahtlikust ühinemisest
22.juunil 1940.aastal teatas peaminister Vares Barbaruse (nii nagu ka Läti valitsus eesotsas Kirchensteini ja Leedu valitsus peaminister Paleckisisega) valitsus ettevalmistustest uuteks parlamendivalimisteks. Sellest võisid osa võtta kõik parteid, sealhulgas kommunistlik partei, kelle tegevuselt võeti keeld maha. Valimised pidid kulgema üsna tavalise ja demokraatliku skeemi alusel – see tähendas proportsionaalsust ja üldriiklikke parteilisi nimekirju.
Paraku ilmusid ajalehtedes mõne aja möödudes igal nädalal Keskvalimiskomisjoni otsused täies mahus koos motiveeringutega ning iga kord olid nad erinevad: programm, “mis kordas teisi programme“, mitte lõpuni töödeldud“, „esitatud mitte piisava selgusega“ – nagu oleks keegi hinnanud koolikirjandeid. Kolme nädala jooksul olid valimiseelsest kampaaniast välja jäetud kõik parteid nii parlamentaarsest enamusest kui ka opositsioonist välja arvatud äsjaloodud „Töörahva Liit“. (Lätis nimetati seda Blokiks ja Leedus Demokraatlikuks Liiduks). Selline oli rahvarinde uus nimetus, mis tegelikult tähendas kommunistide ja parteitute blokki. Sellise bloki poolt esitatakse Nõukogude Liidus ainsaid ja alternatiivivabu kandidaate alates 1936.aastast kuni meie päevadeni välja.
Nii edendas Stalin revolutsioonilist õpetust. 19.septembril 1918.aastal saatis Lenin laiali Asutava Kogu, kus bolševikud olid tegelikult vähemuses. Protseduur, mis oli leiutatud Balti riikide „vabatahtlikuks ühinemiseks“ Nõukogude Liiduga, võimaldas hoiduda vägivalla kasutamisest tõrksate parlamentide vastu. See kindlustas võimuhaaramise mitte ainult rahulikul, vaid ka täiesti parlamentaarsel ja näiliselt mitmeparteilisel viisil.
Paraku nõuab „eesrindlik“ demokraatia rahva osavõttu. Sellepärast organiseeritigi juuli alul hiljutiste sündmuste eeskujul veel üks massimanifestatsioon valimiskampaania võtmeloosungi all. Seekord kandsid sellest osavõtjad vaid punalippe ja loosungitel ilutses vaid üks põhinõudmine – ühinemine Nõukogude Liiduga. Tarvitusele olid võetud just ohutust silmas pidades lisameetmed ning nende täitmist jälgis piinliku täpsusega politsei – kogu protsessiooni kulgemise marsruudil pidid aknad olema kinni ja aknalaudadelt pidid olema kadunud lillepotid. Muuseas, ega igavlejaid eriti polnudki, jäi selline mulje, nagu oleks manifestatsioonil osalenud kogu linna elanikkond.
Vabaduse Väljakul, kus tavaliselt tähistati 24.veebruaril Iseseisvuspäeva, hõikasid oraatorid maha loosungeid, milles kutsuti üles ühinema Nõukogude Liiduga. Õhku lõhestasid juba valmis ja eelnevalt harjutatud heakskiiduhüüded. Protestijad, neid oli kolmekümne ümber, püüdsid Eesti lipuga tõketest läbi tungida. Need paigutati politseiautodesse. Lossieelsel väljakul oli veel üks väiksem kokkupõrge, mis lõppes kiirelt korrakaitseorganite võiduga. Pikal tänaval peatus protsessioon Nõukogude missiooni hoone ees. Rõdule tuleb Zhdanov. Veel üks protestijate grupp püüab läbi rahvahulgast läbi murda – neilt võetakse käest Eesti lipp ja tallatakse jalge alla. Stalini erisaadik on pettunud, selle märgiks vangutab ta oma suurt pead. Kostub paar püstolilasku, ilmselt tulistavad missiooni kaitsjad õhku. Demonstrandid kiirendavad sammu. Järgmisel päeval pole lehtedest intsidendi kohta midagi lugeda… Hiljem saab teatavaks, et Vilniuses ja Riias toimusid analoogilised samasugused manifestatsioonid.
Kõigis kolmes riigis toimusid valimised 14. ja 15.juulil. Mitte kunagi polnud valijate hulk olnud nii suur. Eestis kogus „Töörahva liit“ 92, 8% häältest, Lätis 97% ja Leedus 99%. Kaks nädalat enne seda ei teadnud valija mitte üksnes kelle, vaid ka mille eest ta hääletab. Oluliselt suurema tegevusvabaduse tingimustes, kui seda olid valitsuse poolt organiseeritud manifestatsioonid (oli võimalik hääletada kas poolt või vastu), olid kõikides valimisjaoskondades kabiinid, mida kasutas suur valijate hulk.
Selles hääletuses, sisuliselt referendumis, muutusid kindlad ¾ või 4/5 vastuhäältest peaaegu üksmeelseks „ja-ks“. Kas toimus võltsimine?! Kuid häältelugemise meetod välistas selle. Võib-olla allumine tugevama tahtele ja valijad tahtsid oma kodumaad säästa veelgi kohutavamast saatusest? Ilmselt kõige targemad nii talitasidki, kuid see ei seleta valijate ebatõenäolist üksmeelt. Selle põhjus ei allu seletustele.
See oli mingi tahet halvav hirm külmaverelise monstrumi ees, mis allutas enesele inimeste teadvuse ja käitumise kuni kõige tervema mõtlemisega indiviidideni välja: tundus, et talle on teada isegi see, mis toimub hingesoppides. Sellises ajude ja hingede segadus, kaasa arvatud kõige karastutumad, kajastub kogu Venemaa ajaloos. Ilma selleta poleks olnud võimalikud ei terror, vallutused ega „normaliseerimised“. Moralistid nimetavad seda arguseks, ise pole aga nad kunagi sellise Moolokiga tegemist teinud.
„Meil hääletas Rahvarinde vastu üle 7% ja see on kohutav: Lätis oli see kõigest 3% ja Leedus kõigest 1%“ – see oli ühe segaduses tavatingimustes täiesti terve mõistusega eesti ajakirjaniku ülestunnistus tulemuste teatavaks tegemise päeval. See näitab, mida tegi okupatsioon inimhingedega kõigest ühe kuu jooksul, mis ei olnud isegi liiga karm ja polnud varustatud organiseeritud propagandaaparaadiga – lihtsalt kuu aega kohalolekut. Tõsi, kohal oli midagi hullemat, keegi Teine ja varem nimetati teda saatanaks.
21.juuni hommikul kogunesid kõigis kolmes vabariigis uued vastvalitud parlamendid. Punased transparandid üleskutsetega ühineda nõukogude kodumaaga kaunistasid Tallinna lossi ja tema suurt täisnurkset saali, kus istusid pinkidel saaadikud otsekui oleks tegemist õpilastest tulvil klassiruumiga. Saadikute selja taga asunud pressiosakond ja samuti ajakirjanikele mõeldud ülemine rõdud olid samuti viimse kohani täis. Vana kaardiväe esindaja kommunist Arnold Veimer oli eesistuja, temale sai osaks amnestia 1938. aastal pärast seda, kui ta 14 aastat oli ära istunud. Tema pilk ja näojooned olid säilitanud otsekui mürgised jooned, mis olid omased suvaliste endiste režiimide poolt vangistatutele. Tribüünil vahetasid oraatorid teineteist, nende esinemised olid koostatud ühe ja sama šablooni järgi ning meenutasid kehva tõlget mõnest võõrkeelest (poolakad nimetavad seda hiljem „puukeeleks“).
Kõik need sisaldasid vaatepunkti riigi ajaloole, mis juba hiljem sai küll ametlikuks, kuid tol hetkel oli ootamatu: ainsaks legitiimseks võimu järglaseks Eestis tuli lugeda nõukogusid, mis kukutati „kodanliku diktatuuri“ poolt koostöös „inglise-prantsuse interventsiooniga“ (sakslasi enam ei meenutatud ja ameeriklastest polnud veel juttu). Vabaduse ja sõltumatuse nimel tuli just see võim taastada. Aeg-ajalt ilmusid presiidiumi jalami juurde delegatsioonid – küll töölised punaste lintidega, küll talupojad rahvariietes. Nende juhid lugesid ette üleskutseid, mille sisu seisnes soovis pöörduda tagsi suure idanaabri rüppe. Kõik see pidi tunnistust andma rahvamasside meeleolust ning meenutas karikatuurselt delegatsioonide jada Prantsuse Konvendi liikmete ees. Kõlasid sõbralikud, otsekui kronomeetri järgi ühisharjutuste käigus selgeksõpitud kiiduavaldused. Eriti emotsionaalsetel hetkedel tõusid nii saadikud kui publikum sünkroonselt püsti nagu missal ja istusid järgmisel hetkel jälle tagasi. Saaliga ühel tasapinnal asunud diplomaatide loožis istusid nägudega saadikute poole saadikud, kes olid kohale kutsutud ilma tõlkide või teiste kaastöötajateta, kes oleksid olnud võimelised neile ära seletama toimuva mõtte. Oli üsna lõbus jälgida, kuidas jälgisid Gallienne (Inglise saadik Tallinnas) ja Saint Juan (Prantsuse saadik Tallinnas) õndsalt seda rituaali ning aplodeerisid iga kord, kui kõnelejad häbistasid Antante`i kuritegusid. Ainult Soome saadik, sünge hiiglane esimeses reas, istus liikumatult oma toolil olles asetanud oma käed laiali asetatud põlvedele: tema sai eesti keelest aru.
Istungi lõpu poole hääletasid delegaadid üksmeelselt nõukogude võimu taastamise poolt ja võtsid vastu palvekirja teksti NSVL-i Ülemnõukogu poole Eesti astumise kohta Nõukogude Liitu. Hääletamise tulemused võeti vastu kõrvulukustavate ovatsioonide saatel. Rõõmsate hõigete saatel tormasid saadikud ja publikum Nõukogude Liidu saadiku juurde, kes istus üksinda loožis (ülejäänud diplomaadid kadusid pärast hommikust istungit). Nad võtsid ta kätele ja hakkasid õhku viskama (nii tervitati vene kombe kohaselt võitjaid).
Selles kollektiivses hüsteerias osalesid ka need, kes teadsid, et nende hukk oli vältimatu. Üks neist, kes oli Välisministeeriumi osakonnajuhataja ja suri hiljem laagris, ütles mulle kaineks saades: „Nüüd mõistan ma, kuidas protsessid Moskvas kulgesid“.
22.juulil kuulutati välja maa, pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimine. Pätsi volitused lõppesid (ta kirjutas alla vajalikud paberid) ning presidendiks kuulutati Vares-Barbarus, kes hiljuti oli astunud kommunistlikku parteisse. Johannes Lauristin, kommunist aastast 1917 ja kes oli istunud vangis 15 aastat vahetas Vares-Barbaruse välja peaministri ametis, kelle valitsusse kuulunud ministrid olid enamuses sama partei liikmed. Samal ajal hääletasid samasuguste otsuste poolt saadikud Vilniuses ja Riias.
Eelmis korra ajalehed ilmusid viimast korda tervitades siiski äsjamöödunud sündmusi. Ainult „Päevalehe“ juhtkiri sisaldas endas inimlikku nooti. Peatoimetaja Harald Tammer kirjutas selles: „Nende ridade autor on kasvanud liberaalsetes veendumustes ja ei ütle neist lahti. Kuid kui riigil pöole muud valikut kui fašismi ja kommunismi vahel, siis pole meil õigust kõhklusteks“. Tänavatel ujus lämmatav kärsahais: samaaegselt koos asutuste ja eraisikutega põletasid dokumente ka diplomaatilised missioonid, kes said aru, et neil tuleb tagasi minna sinna, kust nad pärit olid (peale Reichi diplomaatilise esinduse, kuna ta ei olnud veel jõudnud kõike oma kraami välja vedada). Kuna igasugune suhtlemine mitte-nõukogude tsooniga oli katkenud, jäi põgeneda otsustanud eestlastele vaid üks võimalus – proovida jõuda Soome randa paatidega. Rannakaitse tihe võrgustik ja maal asuva piirivalve tõttu oli selline ettevõtmine vägagi ohtlik. Otsekui vastuseks sellele kujunes välja solidaarsuskett ja paljud eestlased ohverdasid selleks oma kaatri. Põgenike arv ulatus mõningate andmete järgi tuhandetesse.
Nende seas ei olnud eriti rikkaid ega kõrgel positsioonil paiknevaid isikuid: tõenäoliselt oli neil silm peal. Kõige sagedamini võtsid selliseid katseid ette väikeametnikud, teenistujad, arstid, advokaadid, kalurid – isegi vasakintelligentsi esindajad. Tuttav võis teile kohtumisel otse tänaval öelda: „Täna öösel sõidan ma minema“ või isegi pisut salapäraselt: „varsti saate minu käest teatekese“. Ja tõepoolest, paari päeva pärast tuli teile postkaart süütute sõnadega: „Tervisi Helsingist“. Kõige hämmastavam oli see, et pisut varem, hääletuskastide juures, lõid need uljaspead araks.
Jäi veel üle korraldada ära mõned formaalsused. 3.augustil rahuldas NSVL-i Ülemnõukogu Leedu parlamendi palve, 5.augustil Läti ja 6.augustil Eesti analoogilise soovi. See järjestus vastas täielikult „jah“ häälte arvule, mis anti kolme riigi valimistel. 25.augustil toimus parlamentide II istung uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, mis oma olemuselt oli nõukogude põhiseaduse otsene tõlge vastava riigi keelde ja nimetati teda „stalinlikuks“. See kehtib siiani ja teatavasti sisaldab see enesemääramise õigust kuni lahkulöömiseni välja.
Ülalkirjeldatud sündmused minu otsust ei muutnud. Mulle on vastik Jarry (Prantsuse kirjanik 1873-1907) stiilis farss, kus Koletis sunnib Pöialpoissi anuma, et too ta ära sööks. Ma kannatan, kui revolutsiooniga varjatakse võimuvõttu. Tulevikus peaks sellele lõpu tegema.
Minu ja Eesti vahele moodustus kuristik. Ma sain sellest aru samal päeval, kui Zhdanovi silme all tõmmati puruks Eesti lipp ja üks tuttav hõikas mulle: „Teil oleks parem Prantsusmaale tagasi minna ja jutustada seal, mida te siin nägite!“. Ma tundsin seda veelgi selgemalt, kui uue võimu esindaja lausus mulle minu poolt põhjendatud siiajäämise taotlusele vastuseks, et „ma ei näe, et teist sellele maale kasu oleks“.
Kuid kõik olid mulle tänulikud soovi eest jagada nende saatust ja seda isegi juhul, kui ma ei jaganud nende vaateid. See solidaarsus õnnetuses oli vägagi liigutav. Ühel juulikuu päeval sokutas mulle vargsi pihku roosi üks mööduja proua ja sosistas: „ Ärge pange imeks, see on selle eest, et jäite meiega“ ning kadus rahvahulka.
Prantsuse saatkonna töötajad Chancel, Laloi, Saint-Juan püüavad mind ümber veenda. Nad selgitavad mulle, „buržuaa“ on valmis kannatama, kuna ajab õiget asja ning mina seevastu satun otse saatana käppade vahele. Mulle räägitakse: „Lasseron ja Vaganay (prantsuse õpetajad Eestis) suudavad nõukogude keskkonnas märkamatuks jääda, teist nad aga niisama mööda ei lähe – teist lõhnab välismaalase järgi kilomeetri kauguselt“. Keegi tõi isegi esile argumendi, mis tänasel päeval kõlab kahtlaselt: „Natsilaagris jääte te võib-olla isegi ellu, nõukogude omas aga mitte“. Vastan kõigile neile argumentidele mitte eriti veenvalt. Kui otsus on vastu võetud, siis milleks ise seda kõike üle elada ja panna teisigi veel kannatama? Ma tean, et seda kõike räägitakse sõbralike tunnete ajel ja hoidmaks mind nende arvates mõtlematu teo eest.
Kaotus lähendab inimesi nagu ühe pere liikmeid. Just seetõttu on Saint Juani keelitused mulle kõige koormavamad: nad on täis armastust, taktitundelist soovi mulle mitte liiga teha, vahel naiivsed ( nii näiteks kutsuus ta mind lõunastama Nonsiga arvates, et vaimulik suudab mind ümber veenda). Kuid just tema on see, kes on suuteline tabama otse kümnesse nagu jalgpallimatši ajal staadionil, mis oli korraldatud nõukogude võimu taaskehtestamise puhuks. Kahe korraldatud ovatsiooni vahel, mis lõppesid samuti korraldatud Internatsionaali laulmisega, mida kuulati püstiasendis, ütles ta mulle ootamatult: „Loobuge oma plaanidest, Cathala! Teie, jakobiin, usute vabadusse ja õiglusse, kuid vaadake neid – neile on vaja vaid võrdsustamist…“
Kõike lihtsustavad uued asjaolud: pärast liitumist Nõukogude Liiduga teatab uus valitsus kõigile diplomaatilistele esindustele, peale Saksa oma, et nende edasisel olemasolul puudub mõte. Vichy ettekirjutuse järgi seotakse Prantsuse saatkond Prantsuse diplomaatide ja teiste kodanike välja saatmiseks Saksamaa kaudu Saksa omaga ja seda kõike erivagunis. Isegi kui me eelnevalt poleks kindlat otsust teinud, oleks see sündinud nüüd. Pole minu reeglite järgi, ei temperamendi ega kasvatuse koha pealt, kompromiteerida end suhetega vaenlasega. Ma keeldun sõitmast ja teen seda vaid ülemuste kirjalikul korraldusel teatades, et vastutan oma otsuse tagajärgede eest ise. See juhtus 16.augustil 1940.aastal. Algab lõppvaatus – Laloi ja Reinhard sõidavad minema, nad on määratud oma maa saadikuteks Moskvas. Sykes, minu juhandaja õpetajana Sõjakoolis, kes oli kadumahakkava vanade inglaste-russofiilide esindajate tõust, hakkas minuga jagama oma muret – ta peab Eestist lahkuma hetkel, mil sinna saabuvad tema südamele nii armsad venelased. Ta jutustas häbelikult, kuidas ta juba 1918.aastal arreteeriti nõukoguide võimu poolt ning ta mõisteti isegi surma kuuluvuse tõttu mingitesse salateenistustesse. Kogu nädala jooksul, mis eelnes ärasõidule, sõidutas Wylie perekond eesti Vabariigi endist justiitsministrit oma Ameerika lipuga varustatud Chevrolet`s ringi arvates, et päästavad sel viisil ta tuleviku teadmata, et lükkasid seda vaid edasi…Mind kutsub lõunale „tõkkesalgana“ mahajäetud Rootsi sõjaväeatašee ja palub pärast kohvi koostada heas prantsuse keeles noot, milles ta avaldab tänu nõukogude valitsusele loa eest repatrieerida Rootsi Vormsi saare elanikud (veetsin seal oma viimase sõjaeelse puhkuse). Enne ärasõitu koju Türki jätab mulle Batu õikond maha bloki sigarette ja hulga konserve. Evelin ja Arnold Smithid ilmuvad minu juurde transporttööliste seltsis, kes tassivad raskeid kaste: nad kingivad mulle oma raamatukogu. Nende hulgas on Marx, Engels, Lenin, Stalin ja isegi Sholohhov – mul on, mida lugeda! Nende rong väljub õhtul ja me kallistame pidulikult.
Ja siis ilmub sellesse tohuvabaohusse unustatud (tegelikult ei julenud ükski liitlane teda kaasa võtta) Poola allveelaeva „Orzel“ endine kapten, kes oli nende sündmuste ajal välja saadetud Tartusse. Ta tahtis end sakslastele vangi anda. Saksa saadik aga saatis õnnetu otsekohe viisakalt uksest välja, kuna too kompromiteerivat saatkonda. Nurga taga patrullinud NKVD auto viib poolaka vanglasse.
1940.aasta 3.septembril, täpselt aasta pärast sõja puhkemist, istusid prantsuse saatkonna ja sõjaväelise missiooni töötajad rongi. Neid ei saadetud viisil, mis neil puhkudel diplomaatilisele missioonile oli kombeks olnud. Kodanlus oli „väljasõidul“. Perroonile oli kogunenud grupp eestlasi – Kallista Kann, meie instituudi kaastöölised Tartust, Kiivet, Haridusministeeriumi keskhariduse osakonna juhataja, Päss, prantsuse lütseumi juhataja. Neil agadel nõudis see tubli annuse julgust. Kolm prantslast – Vaganay, Lasseron ja mina vaatasime öös eemalduvale rongile pikalt järele.
Järgmisel päeval, täites ärasõitnutele antud lubadust, läksime saatkonda vaatama, et äkki olid nad midagi maha unustanud. Saatkond paiknes ilusas puumajas, mis oli ehitatud üle saja aasta tagasi. Kaks ühekorruselist tiiba jooksid kokku mitte kuigi suure mansardkorrusega tiibhoone juurde. Enne oli see kuulunud kellelegi paroness Stackelbergile ja sakslastele vara tagastamise komisjon pidi kohale jõudma iga minut, et vara tagasi saada. Põrandatel, kus vedelesid muljutud pappkarbid, oli krohvitükke ja õlekõrsi ja vaid mõned kapid, mis olid kuulunud eelmisele omanikule (riigile kuulunud mööbel saadeti aeglaselt Prantsuse saatkonda Moskvas). Ülemteener oli purjus, kaks koristajat samuti. Antressoolidest leidsime kuus Prantsuse lippu. Igaüks meist võttis ühe lipu ja ülejäänud põletasime ära endise konsulaadi kantselei ahjus. Tõmme oli kehv – ilmselt just seetõttu muutusid silmad vesiseks.
Saint Juani ärasõidu eel külastasin teda viimast korda. Jumalaga jättes pigistas ta tükk aega mu kätt: „ ma andsin korralduse, et teile antaks üle sigarite ja veini jääk. Raskel hetkel meenutavad nad teile vana saadikut, kelle ülesandeks oli teid ümber veenda. Ta tegi kõik, mis suutis…“
Ta pilk tuhmus ja ta lisas: „ Nüüd võin ma teile öelda, et teie asemel oleksin ma talitanud vist sama moodi…“
Sovjetiseerimine
Ajalugu on alati Balti riikidesse suhtunud üleolevalt. Kuni ajani, mil Vene impeerium nad endale sai, nähti neis vaid vahetusraha teiste riikide omavahelise arveteklaarimise käigus. Saanud Vene provintsiks, uppusid nad teiste rahvuste massis, kes elasid impeeriumi äärealadel. Kui nad iseseisvuse saavutasid, pööras Venemaa neile vähe tähelepanu, teated nende alade annekteerimise kohta võtsid ajalehtedes enda alla vaid paar rida rubriigis „NSVL-i laienemine“. Kõige selle taustal väärib nende kolme riigi ajalugu, mis XX sajandil olid ainsana nii pikka aega sõltuvate staatuses, hoopis suuremat tähelepanu.
Mulle langes osaks õnn olla tunnistajaks sellele, kuidas üht neist päev päeva järel „sovjetiseeriti“. Tõsi, see toimus otsekui udus, tundus, et kuudele lisandusid kuud ja see kõik pikenes lõpmatuks jadaks ning sündmused, mille tunnistajaks ma olin, muutusid teisejärguliseks võrreldes ootustega, mis mind täitsid. Nüüd, hiljem, saan ma aru, et poleks kunagi nii paljut selgeks saanud just ilma selle perioodita ning kahetsen vaid seda, et ei osanud õigeaegselt läbielatut hinnata.
Ma näen ennast – veel augustis – viimas miilitsaosakonda vana süütenööriga musketit: see oli liiga suur ja ma ei viinud teda missiooni koos teiste jahiarsenaliga (elanikkonnale oli antud korraldus kõik tulirelvad ära anda). Mina täitsin korraldust südametunnistuse puhastamiseks ja seoses püssi auväärse eaga lootsin, et seda seal vastu ei võetagi, antakse tagasi ja peetakse mind isegi naljatilgaks. Kuid musket võetakse ära ja antakse isegi vastav kviitung. Minu imestusele vastuseks selgitatakse, et „klassivaenlane“ on võimeline kasutama isegi streletside ränilukuga eestlaetavat püssi.
Järgmise päeva hommikul ilmub mu koju uljas politseinik. Varem käis ta meelde tuletamas, et vaja on viisat pikendada, kui ma pikka aega polnud jaoskonnas käinud. Kurvalt ulatab ta mulle paberi: korraldus välisajakirjanikele riigist lahkuda 48 tunni jooksul…
Kabinettidest, kus keegi midagi ei tea, saadetakse mind kabinettidesse, kus keegi midagi parata ei saa. Suundun NSVL-i konsulaati, kus millestki aru ei saada, sest räägitakse vaid vene keelt. Püüan selgitada, et ma pole mingi ajakirjanik. Kas minust saadi lõppude-lõpuks aru või aitas lihtsalt juhus, igatahes ma jään Eestisse.
Mõne päeva pärast antakse ajalehtedes teada, et suletakse kõik välisosalusega õppe- ja muud asutused. See puudutab meie lütseumi, instituuti Tartus ja paraku ka minu prantsuse „alianssi“.
Ma suudan aru saada, et rahvalik režiim kardab rahvast, kes teda ei taha (mul on meeles mõte, mille autorlus on omistatud Brechtile – „valitsus, mis oma rahvaga rahul ei olnud, kukutas selle“), kuid miks võim, mis on lubanud rahvale paradiisi maal valmis ehitada, ajab eemale neid, kes võiksid selle imelise metamorfoosi tunnistajateks olla? Kas mitte samal põhjusel, miks Kiplingi püüton proovides alla neelata ahve? Kui kahju, et „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ kirjutati 20 aastat hiljem! Seal kirjeldatud vangla ehitusplats nimega „Sotslinnake“, kus vangid pidid enne ehituse alustamist end ise muust maailmast okastraadiga eraldama, meenutas mulle ja aitas mõista toimuva sisu.
Septembris korjatakse ringlusest kohalik raha – kroonid – ja vahetatakse rublade vastu ringi. Vahetuskurss on rubla krooni vastu ja seda selleks, et arveldused lihtsamaks teha – nii seletatakse rahvale. Arvestades rubla ja krooni tegelikku väärtust on selline vahetus ebaõiglane ja sellele lisaks oli kroon konverteeritav, rubla aga mitte. Inimene tänavalt arutleb: Kui sunnitakse oma rahast loobuma, küllap siis tahetakse petta.
Peaaegu samaaegselt trükitakse lehtedes ära uus palkade võrgustik-tariif. Enamikus harudes paistab silma oluline suurenemine (peale õpetajate, kes jäeti näljapajukile ja arstide, kelle teenistus võrdsustati kvalifitseeritud töölise omaga). Lehed pasundavad suurenemisest: palsam hingele, midagi see võim paremaks ikkagi ju teeb!
Möödub paar päeva ja ühel hommikul selgub, et kõik hinnad kauplustes on tõusnud, need on ühtlustatud hindadega NSVL-i muu territooriumiga. Toidukaupade hindade kallinemine, mis oma odavuse tõttu olid olnud eestlaste rahvusliku uhkuse üheks näitajaks, ületab isegi kõige suuremate palkade kasvu. Mis puudutab rõivaid, siis oli kallinemine sedavõrd suur, siis ei väsinud rahvas ikka uuesti hämmeldumast, vaadates hinnasilte, kuid ei mässa. Lõppude –lõpuks tuleb leppida ilmse tõsiasjaga – sotsialism on elu kolm korda kallimalt… Nüüd on see üldteada, kuna ükski sotsialistlik riik ei pääsenud selle seaduspärasuse eest. Siiani toimub see kõik nagu keegi seda ei teaks ja kuna sotsialism on ikka veel meeliköitev – vähemalt seal, kus seda ei ole.
Räägitakse (nüüd on kuulujutud ainuke infoallikas on „ülal“ toimuva kohta) paljudest ebakõladest Eestimaa Kompartei ja NSVL-i alalise esinduse (endine missioon) vahel Tallinnas: tema endine saadik on kellegi otsekui asehalduri asemik riigis-protektoraadis. Kuulu järgi süüdistavad kohalikud kommunistid oma vanemaid vene vendi selles, et nood ei saa midagi aru „rahvuslikest omapäradest“ ja nimetavad eestlasi „kodanlikeks natsionalistideks“.
Tõtt öeldes ilmutab vallutaja painduvust, mingis mõttes võib talle omistada isegi head tahet ning seda mõistagi, vaid okupatsiooni esimestel kuudel: nii näiteks ei natsionaliseeritud väikekaubandust, sellel lastakse surra loomulikku surma ja se ei lase end kaua oodata. Käsitöölised (nende tooted olid Eestis kõrge kvaliteediga) kutsutakse artellidesse, kuid töö riigiettevõtetes osutub tulusamaks, ehkki kvaliteet on seal oluliselt madalam.
Teine näide: ehkki uus elamukoodeks piirab elamispinna normi 9 ruutmeetriga elaniku kohta (ülejäägid pidi jaotatama vajajate vahel), ei moodustata siin vene eeskujul kommunaalkortereid, kus seitsmetoalises korteris elab seitse peret ühe vanni ja ühe köögiga. Asi on selles, et uus seadus teenis kõigepealt nõukogude komandöride huvisid (sõna „ohvitser“ loeti kontrrevolutsiooniliseks), kes pidid majutatud saama kohalike elanike majades. Kui üür normikohases korteris oli madal, siis ülejäägi eest maksti kõrgendatud hinda. Kodanlus rääkis mulle hiljem, et katoliku piiskop osutus lihtsalt maksujõuetuks, kuna pühakoda vormistati talle kui teine elukoht(võib-olla lõi välja venelaste põlgus katoliku usu suhtes, seda eriti pärast XVII sajandi poolakate sissetunge).
Moskva säilitas ka Eesti armee kui iseseisva üksuse „laskurkorpuse“ (sic!) näol, kus kogu komandörkoosseis jäi paigale, kaasaarvatud kindralid. Režiimiga rahulolematud torisevad: karm vastuvõtt, niikuinii ei õnnestu ohvitseride lojaalsust saavutada, keda valmistatigi ju ette võitluseks tänaste peremeeste vastu. Kuid natsiohu eel saatis seda manöövrit edu: eesti korpus näitas end suurepärasest küljest võitluses sakslaste vastu. Nii näiteks küsis minult üks minu õpilatest sõjakooli päevilt seoses A.de Vignyga: „Monsieur, kui järgida autorit, siis oleks meil bolševistlik režiim, siis peaksin ma seda teenima?“ – ja tema hukkus Nõukogude Eesti vabastamislahingutes kamandades polku.
Talupoegade suhtes püüdis uus võim samuti järske liigutusi mitte teha. Uus agraarseadus jagab maa ümber, kuna 1920.aasta seadus jättis kohaliku eliidi maast ilma ja selle käigus õnnestus paljudel osavatel talumeestel maa jagamisel teistel omasugustel tagumik „lohku“ tõmmata. Kuid kulakuid ei puudutata ja kollektiviseerimisega ei alustata – võib-olla ajapuudusel (kollektiviseerimine algab pärast sõda). Võib-olla ka seetõttu, et Moskva sai aru – pole mõtet tormakate sammudega lõhkuda kõrge rentaablusega eesti põllumajandust. Üks suur maaomanik mõtles välja kartuses, et ta maa natsionaliseeritakse, kavaluse: ta jagas fiktiivselt maa talumeeste vahel ära, et nood valiksid ta hiljem mitte väehm fiktiivse kolhoosi esimeheks. See inimene arreteeriti vasakpoolsusesse kaldumise eest. Süüdistus vasakpoolsuses oli üsna pikantne, kuid vene omanikule ei meeldi tõepoolest, kui põrgusse ronitakse vanapaganast eespool. Ajaleht „Rahva Hääl“ trükib luuletuse (jäljendades nõukogude pressi, kaunistati uusi ajalehti luuleridadega, isegi suur Severjanin ei pidanud kiusatusele vastu), kus kodanlasi naerdi välja nende värvitud küünte tõttu ja kes on kogu aeg kohvikutes.
Toimetusel tuli otsekohe vabandust paluda teatades, et ka komandöride naised käivad kohvikutes ja kasutavad küünelakki – see on kultuuri tunnusmärk. Suuremate prohmakate korral tehakse noomitus kinniste uste taga, kuid fakt ise lastakse osavalt avalikkusele kättesaadavaks.
Nii näiteks saab teatavaks, et kohalik parteikomitee sai pähe selle eest, et organiseeris suure kisa saatel Vabadussõja mälestusmärgi mahavõtmise. Oleks vaja olnud, õpetasid parteiseltsimehed, kõigepealt organiseerida laiaulatuslik kampaania ja selgitada selliste monumentide – möödaniku jäänuste – ebakohasust ja alles seejärel asuda suurejoonelise monumendi mahavõtmise tseremoonia juurde üheaaegselt töötajate miitinguga, kus nood oleksid ise nõudnud, et see monument poleks solvanud nende vaatevälja.
Uue võimu suuremeelsus paistis silma ka sellega, kuivõrd lihtsaks oli tehtud maalt lahkumine. Piirivalveleping Saksamaaga jaanuarist 1941 vallandas uue repatrieerumislaine: nüüd, kui Balti riikides oli võim muutunud, võis saksa elanikkond, kes polnud 1939.aastal lahkunud, tahta „olukorda muuta“. Tahtjaid oli nii palju, et talve lõpuks saabub Tallinna hitlerlik Punane Rist selleks, et kindlustada haigete lahkumine. Repatrieerujate seas on palju neid, kes saavad väljasõiduloa ebaseaduslikult: Siseministeerium, koletu NKVD, annab nad silma pilgutamata välja, isegi kui kuulsad saksa esivanemad olid esimese suurusjärgu müüdid ja kui jutt käib 180 kraadilistest pööretest nagu näiteks ühe paadunud anglomaani perekonna puhul. Kui selle võimaluse jäätis kasutamata veelgi suurem hulk eestlasi, siis vastupidiselt toimuvale ei tahtnud nad oma kodumaad maha jätta.
Esimesel pilgul paistab, et Moskva ei püüagi eriti oma politseilikku olemust demonstreerida. Tõsi, Päts ja Laidoner olid koos peredega välja saadetud, endine välisminister Akel oli arreteeritud (endine saadik Berliinis) ja Frohwein (Saksa saadik), kelle tütart ma juhtumisi poes nägin ja kes hirmunult ümberringi pilku heitis ja kellele ma mõne kaastundliku fraasi sosistasin. Vana liberaal ja antifašist Tõnisson, mõned kaupmehed ja töösturid (nende seas ka köitja Taska – üleilma tuntud meister) olid ära viidud kes teab mis kuritegude eest, samuti ka grupp noori, kes olid arreteeritud patriootilise manifestatsiooni ajal (võimalik, et see oli organiseeritud provokaatorite poolt) – kõik need inimesed kadusid 1940.aasta sügistalvel ja nagu reegliks oli – igaveseks. See oli vaid piisk üldises seadusetuses, mis toimus sel ajal Nõukogude Liidus. Kuni kevadeni välja olid eestlased ise ülimalt üllatunud, kui juhuslikult nägid möödumas mõnd enne tuntud tegelast ja et see ikka veel vabalt ringi jalutab.
Selles mõttes olid kolm Balti riiki otsekui polügoniks uue meetodi tarbeks ja mida hiljem võib hakata nimetama väikeste sammude meetodiks. Tuleb tunnistada selle edukust, kuna iga kord, kui seda kasutatakse Euroopas või muudes maailma paikades, kasvõi näiteks Vietnamis, siis arvavad lihtsameelsed, vahel isegi targad, et midagi erilist ju ei toimugi. Inimsuhete vallas ei tunne eestlased esialgu vähemalt okupantide vastu vastikust. Neile on võõras ebameeldivustunne venelaste kui rahvuse vastu (erinevalt näiteks soomlastest). Nad pigem jälgivad barbareid uudishimuga. Peremehed, kelle korterites asuvad komandörid, imestavad selle üle, et nende asukad võtavad vannituppa kaasa teenistusrelva. Eestlased naeravad naiivse kapteni üle, kes hüüatab ehmunult nähes üle ämbriääre loksuvat piima: „Kas pole ometi häbi nii väärtuslikku toiduainet raisata?! Meie toome seda Leningradist, et teie lapsi toita!“ (Eesti kui traditsiooniline piimatoodete eksportija varustas anneksiooni algusest saati nendega endist Peterburgi). Kohalikud tunnevad vähemalt esialgu kaasa vaesekestele, kes on ummistanud kauplused, vähemalt jalanõude omad: mõned ostavad kümneid paare vaatamata suurusele. Osutunud järsku külluse keskele, püüavad nad varustada ka sugulasi ja tuttavaid, kes elavad metropolis ja kõige osavamad neist püüavad veel kraami seal vaheltkasuga edasi müüa.
Hiljem sööstavad poodidesse ka eestlased ja seda kartuses, et kohalesõitnud ostavad need lihtsalt tühjaks. Sellisel moel tekib nõukogude järjekordade fenomen veel enne kaupade defitsiiti.
Kuid vallutatud maa traagika laotub tavaliselt laiali mitte inimsuhete tasandil. Isegi kui okupant vääriks austust kui inimene, jääb okupatsiooni fakt ikkagi alles. Vercors (prantsuse kirjanik 1902-1991) kirjutas sellest ajal, mil see kirjanikult erilist mehisust nõudis). Seevastu Eesti okupeerimine oli eriliselt jälk (ka Leedu ja Läti), kuna see ei olnud sõjaline saavutus (võitja õigus, kui karm see ka poleks, sisaldab endas siiski mingeid seoseid õiguse mõistega). Siin käib aga jutt küünilisest lubaduse murdmisest, mis anti igasuguste mööndusteta eesti iseseisvuse tunnistamisega Tartu rahulepinguga ning lisaks de facto iga järgneva lepinguga järgnenud 20 aasta jooksul ja eriti – 1939.aasta vastastikuse abistamise lepingu tekstiga, vähem kui aasta enne anneksiooni. Mitte mingisugused diplomaatilised peensused (11) ei muuda neid ajaloolisi fakte: ja siis pole tõesti midagi paremat, kui need lihtsalt maha vaikida. Veel tänagi peidetakse nõukogude Eestis häbelikult Lenini kõne seda teksti, mil ta Nõukogudemaa nimel tunnistab pidulikult Eesti iseseisvust. Peale kõige muu käitub uus võim rumalalt riivates inimeste enesearmastust. Mida rohkem kinnitavad ajalehed seda, et mitte kunagi pole lääne kapitalile allutatud kodanlik Eesti olnud nii sõltumatu nagu praegu, seda enam tunnevad eestlased end rõhutuna. Kui keelatakse eelmine lipp ja hümnhakkavad isegi need opositsionäärid, kes varem ilmusid demonstratsioonidele punaste lippude ja „Internatsionaaliga“ neid pidama vallutaja sümboliteks. (Kuni sügiseni välja teevad kohalikud põrandaalused meistrimehed sini-must-valgete rahvusvärvidega emailprosse ja lipsunõelu, siis pannakse enamik neist kinni.) valitsuse dekreet kirjutab ette, et kellaosutid tuleb tunni võrra tagasi keerata (Moskva asub 1000 kilomeetrit ida poole) materialiseerides sellega igapäevases elus mulje, nagu Eesti polekski enam Euroopas. Propaganda nüridus, mis kinnitas lõputult, et nüüd võib lõpmatult reisida kasvõi Vladivostokini välja, sunnib end veel rohkem otsekui vanglas tundma: muutus täiesti võimatuks lihtsalt nagu muiste üle lahe sõita ja Helsingis nädalavahetus veeta.
Nimetuste asemel – Gustav Adolfi nimeline Gümnaasium jne – viiakse sisse anonüümne numeratsioon, mis kehtis Nõukogude Liidus: kool nr. 1, pood number 10. Kahesaja aasta vanune vapp (kolm kuldset lõvi punasel foonil), mis meenutas seitset sajandit ajalugu, asendati liiduvabariigi vapiga, mis meenutas põllumajandusliku laada silti. Iidsed jõulud, võib-olla isegi kristluse-eelsed (aasta tähtsaim püha) kuulutati tööpäevaks. Kõik need ukaasid võetakse rahva poolt vastu kui pilkamised.
Eestlased neelavad ülekohtu alla. Neile jäeti ikkagi nende keel (selles mõttes oli stalinlik kolonialism lääne analoogist ettenägelikum). Pikka aega näis, et neile sellest piisaski. Nad õppisid vene keelt kasutades nseda seal ja siis kui vaja ning tegid näo, et ei saa sellest aru – kõigil muudel suhtusid nad sellessse rõhutatult kui võõrkeelde. Üldiselt – nagu ei midagi eriti häirivat, kui järsku, 41 aastat pärast anneksiooni, tulid tänavatele iseseisva Eesti lippudega koolinoored protesteerides okupatsiooni vastu, mis toimus nende isade ja vanaisade silme all. Põlvkondade vahetus ei hävita mälu. Rahvas, kes on tundnud sõltumatust, ei unusta seda iial.
Juba 1940.aastal nägi võim seda ohtu ette. Üks rahvakomissaridest võitles mehiselt, kuid tulemusteta selle eest, et säilitada rahvuslipp või kasvõi selle värvid uue lipu mingil osisel. Moskva sai sellest lõpuks aru ja kui 1944.aastal marssis Eesti rahvuskorpus fašistidest vabastatud Tallinna, siis hõljus selle kohal punalipu kõrval ka sini-must-valge lipp. Sellel päeval mängiti terves NSVL-is pärast Stalini käskkirja ettelugemist, mis teatas Eesti pealinna vabastamisest, tänavate reproduktoritest ette vana Eesti hümn. Kuid sellest edasi asi ei läinud ega saanudki minna.
Sovjetiseerimine – see on fenomen, millele võib ekvivalendi leida süvenedes ajalukku, kuna jutt käib siin mitte ainult suveräniteedi muutumisest või kadumisest. Siin tuleb rääkida uude maailma inkorporeerimisest, institutsioonide süsteemi, tavade ja mõtteviiside maailma, mis peab ülevõetud saama tervikuna, kuna neis on segatud vaimne ja maine, ideoloogia ja riiklus, poliitiline süsteem ja valitsemisviis, kodumaa ja partei. Iga selle süsteemi element on puutumatu, vastasel korral kukub kogu ehitis kokku. See on – „suur tervik“, mida adutakse kui püha kuni selleni välja, et ateistlikus Roomas kasutatakse sõna „püha“ iga kord, kui jutt käib rahvuslikest huvidest. NSVL-i puhul käivad allutamine ja oma usku pööramine käsikäes kusjuures kohtlemine on radikaalne: Kummarda sellele, mille sa maha põletasid ja põleta ära see, millele kummardasid. Selline kohtlemine võib teoks saada isegi ilma anneksioonita: rahvademokraatiad on sellele tõestuseks. Stalin tundis end kindlamalt formaalselt sõltumatu Poola puhul kui tsaarid vene halduri puhul Varssavis. Tahaks, et tulevikus oleks kõik teisiti.
Eesti elas (nagu ka Läti) üle oma ajaloos ühesugused perioodid: alul, kui teutoonid surusid neile peale ristiusu ja seejärel, kui 17.sajandil võtsid feodaalid vastu luterluse ja talupoegadest said nenndi endi teadmata protestandid. Ja lõpuks – kui Aleksander III kasutas usuteenijaid venestamise vahendina. Kuid mitte ükski religioon ei hõlmanud nii laia ala, kui nõukogude ideoloogia, mis sisaldas endas filosoofiat, tunnetuse teooriat, majandust, sotsioloogiat, poliitikat, eetikat, esteetikat, ajalugu ning püüet mingil hetkel juhtida isegi loodusseadusi.
Selleks, et pöörata sellesse usku 6 miljonit baltikumi elanikku, oleks vaja läinud aastaid apostellikku teenistust. Nõukogud seevastu eelistasid meetodit, mis laenati keskajast ja tähendas inimeste massilist ristimise praktikat – olid need siis Hlodvigi või Vene vürsti Vladimiri alamad. Kõigest kolme kuu jooksul oli juurutatud: juulis kohustuslik vene keele õpe koolides, augustis õpetajate kiirendatud marksismi-leninismi kursused, oktoobris loodi Eesti Kirjanike ja Kunstnike liidud. Kuid organisatsioonini, mis oleks täiel määral vallanud seda katehheesi pealesurumist elanikkonnale täiel määral, oli veel minna. Elanikkonnalt nõuti vaid rituaalidest kinnipidamist – osaleda koosolekutel, konverentsidel ja miitingutel, aplodeerida vajalikul hetkel, purustada (võrdlemisi kaheldavaid) rekordeid tootmises, tellida partei häälekandjat selle jaoks, et kirjutada seinalehte või esitada koosolekutel vajalikke stamplauseid; teada peast VKP (b) ajalugu; kuulutada seda, et juba tuhat aastat on Eesti kõige eest tänu võlgu just Venemaale (selles mõttes on eeskujulik näide Tartust, kus 1952.aastal tähistati oma hariduse 150.aastapäeva, täpsemalt venestamist – kakskümmend aastat pärast seda, kui tähistati 300.aastapäeva, mis ulatus tagasi Gustav-Adolfi aega). Ette oli nähtud süüdistada „kodanlikku diktatuuri“ kõigis võimalikes pattudes: nii näiteks oli Riia ühes tehases vaatamiseks välja pandud nuut, millega oleks nagu töölisi Ulmanise ajal nüpeldatud. Igal võimalikul juhul oli samuti ette nähtud korrata seltsimees Stalini ütlust (unustamata lisada – geniaalset) – Elu on läinud paremaks, elada on lõbusam“…
Absurdsed võtted? Kuid Gorenflot (Alexander Dumas` vanema romaani tegelane) ei lootnudki jänest karpkalaks nimetades seda, et sel kasvab külge kala saba… Siis veel ei eksisteerinud sellist mõistet, nagu ajupesu, kuid vahel tuleb mulle pähe lühike fraas, mis oli kritseldatud väikesele paberitükile oma aja ühe suurema mõtleja (jutt on Blaise Pascalist, prantsuse filosoofist ja kirjanikust 1623-1662) poolt – „Isegi see paneb teid uskuma ja lollitab teid ära…“
Alates 1940.aastast ei olnud eestlased jõudnud veel ei pöörduda uude usku ega ka rumalaks muutuda, nad tundsid end lihtsalt riivatuna. Väliselt hakkasid nad uue korraga harjuma, ehkki mitte ilma rahuolematusteta, eriti tööliste hulgas – nö „tootmiskoosolekute“ tõttu, mis olid pigem tühja jutu lõputu ajamise vormiks ja mis kunagi millegagi ei lõppenud, kus kõik oli alati ette valmis kirjutatud; töö planeerimise tõttu, mis nõuab kuunormi täitmist oludes, kus kolm nädalat seistakse materjalide hilinemise tõttu ja siis rassima viimasel neljandal nädalal kui hull. Töölised polnud rahul ametiühingutega, kes selle asemel, et kaitsta nende huvisid organiseerivad sotsialistlikku võistlust ja sunnivad vastu võtma kõrgendatud kohustusi, mida täidetakse vaid paberil…
Staažikas nõukogude inimene harjus selle jaburdusega niivõrd, et see muutus tema jaoks harjumuspäraseks; teda paneb pigem imestama see, et ajakirjandus ja ülemused pole 20 aasta jooksul ikka veel tüdinud sellist olukorda kritiseerimast. Kuid vastküpsetatud nõukogude inimene tahab millestki aru saada, see mida kinnitab aastate pikku endasse süvenenud press ja mis ei anna temale vajalikke vastuseid: näiteks – miks keelati kui amoraalne, vana loterii ja selle asemel sunnitakse pea kogu palk andma otsekui patriootlikku võidulaenu? Mille pärast trükitakse 7.novembri – uue püha – puhul ajalehtedes üleskutsed (tervel lehel, mis on numereeritud a-st z-ni) ja milledest igaüks algab sõnaga „Elagu!“?
Eksinud bürokraatlikesse labürintidesse, millega võrreldes revolutsioonieelne Prantsusmaa tundub loogika musternäidisena (mis alles tuli Napoleoni ajastuga), muutusid isegi mitte antikommunistlike vaadetega eestlased just sellisteks nähes, et partei sekkub iga pisiasja puhul ja iga tühja-tähja puhul on taas vaja pöörduda parteivõimu poole. Neile pole arusaadav atmosfäär, mis valitses NSVL-i Ülemnõukogu valimistel talve lõpul. Iga maja küljes pidi lehvima lipp, tohutusuurte juhtide portreede galeriid varjasid majade fassaadid. Punaste kangastega kaunistatud agitpunktides jagatakse agitmaterjale ning seal peetakse loenguid ning kontserte. Agitaatorid, enamuses naissoost, kes on määratud naiivsete „parteitute“ hulgast, käivad korterist korterisse ja jutustavad ümber plakatite sisu, mis ripuvad juba nädalaid nende trepikojas ning kirjeldavad tulevaste saadikute teeneid. Hommikust õhtuni tambivad valjuhääldid tänavatel, agitaatorid tänavatel ja ajalehed eestlastele, kes on 20 aastat käinud valimas demokraatlike tavade alusel, et esimest korda karikatuursetel valimistel osaleda on auasi. Valimispäeva hommikul käivad agitaatorid kodudes ja ajavad vooditest välja uniseid kodanikke … Ainuke nimi bülletäänil enam ei üllata – 1940.aasta juulis polnud ka enam valikut, kuid siis vähemalt teati, miks teised kandidaadid olid kõrvale lükatud. Aga kust see ainuke tulnud oli?! Kus oli see „rahvas“, kes oleks ta justkui „oma parima poja“ esitanud? Mis idee pani seda kallihinnalist pidustust üldse käima? Normaalsele inimesele ei pruugi isegi pähe tulla, et see oli lihtsalt mingi rituaalne kombetalitus.
Eestlased siiski hääletasid ja jälle – peaaegu ühehäälselt, kuid seekord mitte ainult tahtmatu hirmu tõttu, nagu eelmisel suvel. Alludes reeglitele, mida nad seesmiselt tõrjusid, tegid eestlased näo, nagu nad usuksid seetõttu, et omanik seda nõudis. Nii talitasid näiteks seesmistest veendumustest loobumata õppejõud, kes õpetasid antropoloogiat Engelsi õpetuse kohaselt, filosoofiat stalinlike arusaamade alusel, ajalugu vene kombe järgi (printsiibi järgi – mis oli, seda polnud). Samaaegselt demonstreerisid eestlased võimet töötada armastusega: ma olen harva oma elu jooksul kohanud sellise maitsekusega kujundatud vitriine, kui 7.novembri pidustusteks. Nad tahtsid näidata neile „venelastele“, et nad suudavad, see oli mingi väljakutse, milles alandatud patriotism püüdis võtta revanši.
Kuid kus lõpeb maskeraad ja algab osavõtt mängust? Kui talitada vastupidiselt veendumustele, öelda välja sõnu, millesse sa ei usu ja mille tähendustki sa ei tunne, kui järgida käitumises mingit koodi, mis ei väljenda mitte midagi peale näilise riigitruuduse – siis toimub isiksuse lagunemine.
Aja jooksul jaguneb ta kaheks omavahel mittesuhtlevaks pooleks. Tekib kahene mõtlemine, mis kindlustab kommunistlike režiimide püsivuse – see on midagi nõukogude inimese rahuliku skisofreenia taolist, kes eravestluses eitab seda, mida ta avalikult sama kirglikult pooldab. Kuid 1940.-1941.aasta eestlane polnud sellist tasakaalu veel saavutanud, sest teda kiirustatakse liialt tagant. Tema „mina“ on liialt nakatanud „teisest“, kelle ta enda jaoks on leiutanud. „Mina“ ja „tema“ tegutsevad vastupidistes suundades.
Tekivad võõrandumise ja nakatumise patololoogilised vormid: tekib pealekaebamine, võimud ägavad anonüümsete ettekannete tulva all (kergetööstuse rahvakomissar nimetas neid „minu kallite rahvuskaaslaste postiks“). Levib ka teine vägagi nõukogude haigus, pealekaebuste lihane õde – spioonimaania. Naabrid kahtlustavad üksteist koostoos eriteenistustega. Kuulujutt on juba iidne kohalik eripära ja muutub kättemaksuvahendiks. Paljud langevad äärmiselt madalale: nad jutustavad, et keegi kuskil kohitseti kaaslaste poolt seetõttu, et võttis osa suvistest manifestatsioonidest. Teised, vastupidi, „sublimeerivad“: paljutuhandeline demonstratsioon (mis eksisteerib vaid kujutlusis) peaks kuskil kohe-kohe toimuma seoses endise rahvuspüha, 24.veebruari tähistamisega. Täiesti korralikud inimesed muutuvad natside pooldajateks ja antisemiitideks seetõttu, et sakslaste sissetung tundub neile isamaa päästmisena.
Nad teatavad, et 1940.aasta niinimetatud revolutsioon oli juutide poolt organiseeritud ja et kõik juhtivad positsioonid on juutide käes (valitsuses pole ühtegi juuti ja need vähesed, kes omasid endises administratsioonis mingeid positsioone, olid juba talve alguseks vallandatud). Antisemiidid räägivad, et Punaarmee komissarid on kõik juudid ja NKVD kaastöölised ühes isikus. Muutudes ajaloo mängukannideks kaotavad inimesed mõistuse.
Viieteistkümneselt, higistades Thukydidese tõlke kallal avastasin ma enda jaoks traagilise tõe, mida ma varem ei teadnud, see oli seotud vaimu tuhmumisega, mille kutsus esile Peloponnesose sõda: „Sõnade tähendus muutus… Aru muutus pilgete objektiks, selle asemele asusid kahtlustus ja viha“.
Pascal oli selle unustanud.
Tõlkinud Andres Raid
