LUGEJAKIRI:EKRE- AINUS erakond, kes asus kaitsma ja esindama kohtus inimesi

Mis see kohtuotsus ütleb:

1. Maskikandmine on ebaefektiivne ja see oli teada ka juba enne pandeemia algust.

2. Kohustuslik maskikandmine oli seadusevastane.

3. Paljud piirangud, sh vaktsiinipassid, mis oli tegelikult vaktsiinisund, oli ebaseaduslik.

4. Sundvaktsineerimine on ebaseaduslik.

Mida saab järeldada:

1. Argument, et iga inimene saab end läbi kohtu kaitsta oma õiguste kaitseks, ei päde, sest sul peab esiteks olema raha jalaga segada ja kohtumenetlus kestab aastaid (sama kohtuotsus on tõestuseks), et seaduserikkumised (antud juhul EV valitsuse poolt) ja piirangud on läbi ammu peale seda, kui saad oma õigustele kaitse.

2. EKRE- AINUS erakond, kes asus kaitsma ja esindama kohtus inimesi.. ja ma ei kahtle selles kui ma ütlen.. “mõtlemisvõimeliste inimeste kaitseks, kes olid suutelised ise tegema oma kodutöö ja nägema läbi kogu selle nn “pandeemia” absurdsust ja seadusevastasust ning ilmselget ülereageerimist”. Samuti on  EKRE avalikult vabandanud selle pandeemia ajal kehtestatud piirangute osas, KUI nad valitsuses olid. Samuti on EKRE ainus erakond, kes kaitseb EV Põhiseaduslikku korda.

Varro Vooglaiu väljavalitud olulisemad punktid Halduskohtu otsuse 3-21-2168 osas:

39. Esmalt rõhutab kohus, et vaidlustatud korraldusega kehtestati sisuliselt vaktsineerimise kohustus, arvestades, et vaktsineerimine seati paljude põhiõiguste realiseerimise tingimuseks. Põhiõiguste riive seisneb esmalt selles, et tulenevalt korralduse nr 305 p-s 14 määratletud tingimustest oli piiratud korralduse nr 305 p-s 10 loetletud kontrollitud tegevustes osalemine – s.o koroonatõendi puudumisel või selle kehtivusaja lõppemisel. Kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lg 1). Samuti riivasid piirangud õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1). Piirangud mõjutasid negatiivselt ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26), sh mõjutas negatiivselt eraelu puutumatust ka kohustus esitada koroonatõend.

Kohtu hinnangul on riivatud ka kaebajate PS §-st 41 tulenevat õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust, PS §-st 20 tulenevat õigust isikupuutumatusele. Vaktsineerimisega seotud põhimõtted, sh tahe otsustada ise oma tervisega seotud küsimused ning isiku subjektiivne sisemine teadmine oma keha vastupanuvõimest on käsitletavad ka veendumustena. Seega tuleb jaatada, et vaidlustatud korraldusega (harjumuspärastes tegevustes osalemine eeldab oma veendumustest loobumist) on riivatud ka isikute õigus jääda truuks oma veendumustele. Kohus juhib tähelepanu, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (edaspidi: ENPA) õigusasjade ja inimõiguste komitee 07.06.2021 raportis on käsitletud vaktsineerimisest keeldumise põhjusena ka isiklikku tõekspidamist või uskumust, kusjuures rõhutati, et sellisel argumendil keeldumisega tuleb liikmesriikidel meetmete kehtestamisel arvestada (vt raporti p 13.3.8, lk 5).7

42. ..//Kohtu hinnangul tuleneb seletuskirjast selgelt, et tegelikkuses oli koroonatõendi nõude eesmärgiks survestada isikuid vaktsineerima.

Kohus on seisukohal, et vaktsineerimine ning vaktsineerimata isikute tegevustes osalemise piiramine ise ei saa olla põhiõiguste riivamise legitiimne eesmärk. Tegemist on nakkushaiguse leviku tõkestamise abinõuga (NETS § 7) ning vaidlustatud korralduste mõttes piiranguga. Kohus rõhutab, et põhiõigusi riivavaid piiranguid ei saa kehtestata piiramise enda pärast. Samamoodi ei saa piirangute kehtestamise eesmärki siduda piirangute puudumisega (ehk eesmärgiga hoida ühiskonda avatuna). Sel põhjusel ei ole vaidlustatud korralduste eesmärgid legitiimsed ning juba siinkohal võib asuda seisukohale, et sellisele eesmärgile suunatud piirangud ei saagi olla proportsionaalsed.

46. Et haiguse levikut ja haigestumist vaktsineerimine ei välista, ei saanud peaasjalikult vaktsineerimisele suunatud meetmed (st meetmed vaidlusalusel kujul kogumis) olla sobivad. Kohtule ei nähtu seejuures, et vastustaja oleks üldse kaalunud vaktsineeritud isikute mõju viiruse levikule ja meetme sobivuse hindamisel sellel eesmärgil nimetatud asjaolu arvesse võtnud. Asjaolu, et vaktsineeritud isikud haigestuvad ja levitavad haigust edasi, on vastustaja meetmete kehtestamisel täielikult eiranud. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega.21

48. …// Vastustaja on vaktsineerimisnõude sobivusele hinnangu andnud vaid valitud järeldustele tuginedes, mis omakorda viitab, et piirangud on kehtestatud meelevaldselt. Mistahes kriitilised ja meetme sobivuse kahtlusele viitavad andmed on jäetud täielikult arvestamata. Kohtul ei ole selliselt võimalik järeldada, et põhjendused vaktsiinide sobivuse kohta nakatumise ja nakkuse edasikandumise ärahoidmiseks on piisavad ning meetmete kohaldamisel oleks lähtutud kõikidest asjakohastest kaalutlustest

56. ….// Arvestades vaktsiinide kaitse lühiajalisust, aga ka teadmata terviseriske, peab jääma igal juhul kõikidele ühiskonnagruppidele vabadus otsustada vaktsineerimine ilma igasuguse poliitilise või õigusliku surveta, kusjuures vaktsiinivajadust peab hindama iga tervishoiuteenuse osutaja personaalselt, lähtudes kasu ja kahju suhtest ning arvestades riske, omamata ka ise õigusnormidest ja poliitilistest otsustest tulenevat survet vaktsineerimise teostamiseks.

Igal juhul tuleb arvestada, et riskirühma kuuluvatel isikutel on suurem oht sattuda haiglaravile, kuid teiselt poolt ei saa välistada õrna immuunsuse tõttu suuremat riski vaktsineerimisega kaasnevatele kõrvaltoimetele. Ka kohtupraktikas on korduvalt jaatatud vaktsineerimisega kaasnevat terviseriski, samuti võimalikkust, et tagajärjeks võib olla surm.56 Nagu eelnevalt on kohus öelnud, peab vaktsineerimise otsus põhinema igal juhul igakülgselt antud asjakohasel teabel ja esmajoones vabal tahtel ning selle kõrval peab olema loodud ka võimalike kahjude kompenseerimise efektiivne süsteem. Kokkuvõtlikult järeldab kohus, et vaktsineerimine raske haigestumise ärahoidmiseks on vaid lühiajaliselt sobiv.

68. Tuleb märkida, et kaebajate põhiõigused on riivatud üheltpoolt kontekstis, kus vaktsineerimata kaebajad on ühiskonnaelust – reguleeritud tegevustest eemaldatud (riivatud on oluliselt õigust haridusele, liikumisvabadusele, eneseteostusvabadusele, õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta, omandipõhiõigust jm) ning teiselt poolt kontekstis, kus tavaelu jätkamise ja põhiõiguste realiseerimise tingimusena on sisuliselt sunnitud lubama end vaktsineerida (selliselt on riivatud õigus elule, õigus jääda truuks oma veendumustele, isikupuutumatus). Kohus on eelnevalt välja toonud, et vaktsineerimine ei ole viiruse leviku takistamiseks sobiv meede ning vaktsineeritud isikutele muude piirangute kohaldamise välistamine sisuliselt aitab nakkuse levikule kaasa. Arvestades, et vaktsineerimisenõue praegusel kujul aitab nakkuse levikule kaasa ning riivatud on eelnevalt loetletud olulised põhiõigused, ei ole vaktsineerimisest saadav kasu ja õigustused nende riivetega proportsioonis. Ka statistiline tõenäosus, et teatav protsent haigestunud isikuid satub haiglaravile, ei viita, et meetmete rakendamisega kaasneks riiveid tasakaalustav tulem. Kohus on seisukohal, et teaduspõhise informatsiooni ebaselgus ei toeta möödapääsmatult meetmete rakendamist viisil nagu seda on tehtud. Tegelikud vaktsineerimise mõju kohta olemasolevad statistilised andmed ei viita sellele, et vaid ühe isikute grupi ühiskonnast eemaldamine toob oodatava kasu. Ainuüksi seetõttu ei saa vaidlustatud meetmeid sellisel kujul pidada ka mõõdukaks. Arvestades, et vaktsineerimise puhul saab lühiajaliselt olla sobiv vaid rasket haigestumist ärahoidev mõju, saanuks vaktsineerimine olla vaid üks võimalik meede isiku enda kaitseks ja mitte niivõrd üldise huvi kaitseks.

72. Kohus nõustub kaebajatega selles, et kaitsemaski ning ka suu ja nina katmise kohustus riivas kaebajate PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatust, sest nimetatud õigusnormi kaitseala hõlmab isikute kehalist enesemääramist või puutumatust. Samuti riivas kohustus ka kaebajate omandiõigust, sest pole vaidlust, et kaitsemask tuli soetada isikul ise enda kulul. Kohus on seisukohal, et kaitsemaski kandmise kohustus riivas ka PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Vaba eneseteostus kui inimväärikuse väljendus hõlmab sisuliselt kogu mõeldavat inimtegevuse spektrit. Eneseteostusvabaduse elemendiks on muu hulgas tegutsemisvabadus ehk vabadus teha või tegemata jätta seda, mida isik soovib. Pole vaidlust, et kaitsemaski kandmise kohustusega võeti isikutelt õigus liikuda katmata näoga ja tunda end avalikes kohtades liikudes vabalt, nägu kui isiku üht olulisemat väljendust kinni katmata. Lisaks 3-21-2168 53(59) riivas kohustus ka isikute õigust vabalt liikuda (PS § 34). Õigus vabalt liikuda hõlmab nii ühest kohast teise liikumise kui ka teatud kohas viibimise – avalikus siseruumis maski kandmise kohustuse kehtestamine tähendas et ilma maskita kehtib isikule avalikus siseruumis liikumispiirang ehk keeld siseneda avalikesse siseruumidesse ning nendes ruumides viibida, samas kui ilma maski kandmise kohustuseta olnuks vabadus nendes kohtades vabalt liikuda.

Tegemist on kohtu hinnangul intensiivse õiguste riivega, kuna kohustuse täitmine oli eelduseks kõigis avalikes siseruumides liikumisel ja viibimisel ning kohustus mõjutas kaebajate elu igapäevaselt mitme kuu vältel.

75. Seletuskirjas toodud ja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei veena, et maskikandmise kohustus viiruse leviku tõkestamiseks on sobiv ehk tagab nakkushaiguse leviku tõkestamise või aitab sellele kaasa määral, mis õigustaks selle üldkohustuslikuna kehtestamist. Selles ei saa olla vaidlust, et nina ja suu katmine igasugusel viisil ei ole nakkushaiguse leviku takistamiseks tõhus (selline on ka vastustaja enda järeldus korralduse nr 362 seletuskirjas). Väide, et mittemeditsiinilisel kaitsemaskil „võib olla soodsaid filtreerivaid omadusi“, viitab võimalusele, et vastavaid omadusi võib sellel maskil ka mitte olla. Selline ebaselge teave meetme tõhususe kohta ei ole kaitsemaski kandmise kohustuse kehtestamiseks piisavalt veenev.

77. Seega puuduvad kohtu hinnangul veenvad tõendid selle kohta, et kaitsemaskide kandmine aitab selle kohustuslikuna kehtestamiseks vajalikul määral tõkestada, piirata või vähendada Sars-Cov-2 viiruse levimist, või kinnitab sellise kausaalse seose tõenäosust, mistõttu korraldusega kehtestatud maski kandmise kohustus polnud eesmärgipärane. See meede saanuks kohtu hinnangul olla ka juba ainuüksi korralduse kehtestamise hetkel teada olnud andmete alusel üksnes soovituslik. Tagantjärgi saadud teave ja nakkushaiguse laialdane levik vaatamata kehtestatud piirangutele üksnes kinnitab vastavat järeldust.

78. Kuivõrd maski kandmise kohustus ei saanud olla sobiv, siis ei olnud see ka vältimatult vajalik ega mõõdukas (ehk proportsioonis riivatud põhiõigustega). Ka puuduvad nii korralduses kui kohtumenetluses esitatud seisukohtades põhjendused, mille alusel saaks veenvalt järeldada, et maski kandmise kohustus oli vältimatult vajalik, veelgi enam, et seda tuli rakendada kõigile isikutele ja igasuguses avalikus siseruumis. Pole vaidlust, et kõik isikud ei saanud samaaegselt olla viiruse kandjad ja levitajad, kuid kehtestatud piirangu alusel olid sunnitud oma nägu katma ka kõik need isikud, kes ei olnud nakkushaiged või nakkuskahtlased isikud. Kui maskide tõhusust kinnitanuks veenvalt teadusandmed, siis olnuks kohtu hinnangul kohane kehtestada maskikandmise kohustus vaid nakkushaigetele ja nakkuskahtlastele isikutele ning ennekõike ikkagi neis kohtades, kus võib eeldada paljude haigete koosviibimist. Kohus lisab, et maskikohustus ei ole põhjendatud ka argumendil, et kaitsta isikut ennast ning isegi kui maskikohustus olnuks suunatud kõigile riskigruppidele sõltumata nende nakkuskahtluse või haiguse seisundist (eeldusena, et maskide tõhusus on piisavalt veenev), ei saanud vastustaja jätta arvestamata, et ka riskigruppi kuuluvate isikute puhul tuleb arvestada vabatahtlikkuse printsiibiga.

79. …// Kohtu hinnangul polnud vastustajal piisavat alust kehtestada kohustust katta siseruumis kaitsemaskiga oma nägu ja sellise kohustuse kehtestamine nö igaks juhuks tuginedes nõrgale teaduspõhisusele, ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Asjaolu, et erinevad isikud tajusid kohustuse intensiivsust ja mõju erinevalt, ei tähenda, et seetõttu saanuks nõuda maski kandmist kõigilt kohustuslikuna.