Scott Ritteri poolt
Iisrael ründas Iraani deklareeritud eesmärgiga hävitada selle tuumaprogramm. Kuid desarmeerimise fassaadi taga peitub kaugeleulatuv strateegiline plaan: režiimivahetus Teheranis. Selles vastasseisus saab olla ainult üks võitja.
Operatsioon Lõvijulgus: Iisraeli ennetav rünnak
Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu teatas ametlikult operatsiooni “Lõvijulgus” käivitamisest. Eesmärk on hävitada Iraani uraani rikastamise ja relvatootmise infrastruktuur. Netanyahu ja tema sõjaväe juhtkonna sõnul peaks operatsioon kestma mitu nädalat.
Rünnaku keskmes oli tuumaprogrammiga seotud kõrgete Iraani sõjaväe- ja kaitseametnike sihipärane tapmine. Iisrael viitab väidetavalt uuele luureandmetele, mille kohaselt Teheran on tuumarelvaprogrammi rakendamise äärel. Huvitaval kombel toimub rünnak just ajal, mil USA üritab endiselt pidada Iraaniga diplomaatilisi läbirääkimisi uraani rikastamise ja julgeolekugarantiide üle.
Esialgse info kohaselt ei rünnanud Iisrael mitte ainult juhtimisstruktuure, vaid pommitas ka kaitserajatisi, sidekeskusi, rikastusrajatisi Natanzis ja Firdoses, raketitehaseid Parchinis ning ballistiliste rakettide baasi Piranshahris.
Iraan kui iseenda halvim vaenlane
Iraan on kuid positsioneerinud end tuumarelva lävendiriigina. Kuigi uraani rikastamine tsiviilotstarbel on tuumarelva leviku tõkestamise lepingu (NPT) kohaselt lubatud, ei ole tuumarelvade arendamine lubatud. Uraani rikastamisega 60%-ni – mis on tsiviilotstarbest tunduvalt kõrgem – on Teheran end tehniliselt võimeliseks tootma relvakvaliteediga materjali (üle 90%) mõne päevaga. Selle teevad muu hulgas võimalikuks Firdose ülitõhusad IR-6 tsentrifuugikaskaadid.
Viimase kümnendi jooksul on Iraani relvatööstus välja töötanud tehnoloogiad, mis on vajalikud toimivate lõhkepeade tootmiseks, sealhulgas hüperhelikiirusega atmosfääri taassisenemiseks mõeldud kuumakilbid.
Seni on Iraani takistanud ajatolla Khamenei fatwa, mis kuulutab tuumarelvad islami seaduse järgi lubamatuks. Kuid Iraani ametnike avaldused viitavad sellele, et see religioosne barjäär võidakse Iisraeli eksistentsiaalse ohu korral eemaldada.
Teisisõnu, Iraan on end sisuliselt positsioneerinud peaaegu tuumavõimekusega riigina – reaalsus, mida Iisrael ei talu.
Eskalatsiooni loogika
Iisraeli rünnak paiskab Iraani ohtliku reaalsuse ette: kasuta seda või kaotad selle. Kas Teheran muudab oma tehnilise võimekuse elujõuliseks relvaks – või hävitab Iisrael süstemaatiliselt kõik vajalikud komponendid.
Iraan on ähvardanud rünnaku korral tuumarelva leviku tõkestamise lepingust taganeda. Selle tegemata jätmist praegu peetaks nõrkuseks ja alistumiseks – ning seda saaks kasutada režiimivahetuse hoovana.
Oluline küsimus: kas Iisraeli rünnakutest piisas Iraani märkimisväärseks nõrgestamiseks? Või sundisid need riiki lihtsalt taganema, ostes aega uueks vastasseisuks?
Iisraeli jaoks tähendab see Iraani sundimist avalikult pommi ehitamisele pühenduma. See tooks USA ja Euroopa, kes on seni diplomaatiliselt reserveeritud olnud, sõjaliselt Iisraeli poolele. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa on ühemõtteliselt öelnud, et Iraan ei tohi kunagi saada tuumariigiks.
Strateegiline kalkulatsioon: Häving läbi kulumise
Iisrael teab, et tema sügavale peidetud rikastusrajatisi on tavapäraste rünnakutega praktiliselt võimatu hävitada. Võti peitub inimeste ja struktuuride kõrvaldamises – võtmeisikute peade maharaiumise, tarneahelate hävitamise ja sihipärase sabotaaži abil.
Eesmärk on hävitada Iraani tuumaprogramm enne, kui see saab toimida ühtse organisatsioonilise üksusena. Nädal hiljem oleks Iraanil ehk toimiv tuumastruktuur koos varundamise ja enesekaitsega. Iisrael takistas seda arengut napilt – esialgu.
Teheran peab nüüd tehniliselt ja poliitiliselt end ümber grupeerima, aga aeg on luksus, mida Iisrael keeldub lubamast.
„Tõeline lubadus 3” – viimane variant või lõplik tegu?
Iraan on lubanud ulatuslikku kättemaksu – nii Iisraeli kui ka iga riigi vastu, kes tema rünnakuid toetab. Kui see vastus aga ei realiseeru – olgu siis hirmu, võimekuse puudumise või poliitilise kalkulatsiooni tõttu –, avaneb võimalus diplomaatiaks. Kuid sellisel alusel sõlmitud relvarahu oleks Iraani jaoks samaväärne strateegilise kaotusega: Iisrael oleks võitnud ja Iraan oleks rahvusvahelise kontrolli all – inspektsioonide, desarmeerimise ja alandamise all.
Aga kui Iraan peaks relvi kasutama – pommi või ulatusliku vasturünnaku –, eskaleerub konflikt piirkondlikuks sõjaks, millel on globaalne osalus. Ja just see võib olla Iisraeli tegelik strateegia: sundida Iraani tegutsema, mis vallandaks USA ja Euroopa ulatusliku sõjalise sekkumise.
Kuigi Trump ja Rubio on avalikult distantseerunud, on USA valitsuses võimsad jõud – näiteks senaator Lindsey Graham –, kes toetavad otsesõnu sõda Iraani vastu. Ja tegelikult võimaldas USA Iisraeli rünnakut – nii poliitilise ettevalmistuse kaudu Pärsia lahe riikidega kui ka võltsläbirääkimiste kaudu Teheraniga, mis tegelikult probleemi sihtisid.
Eesmärk: režiimivahetus
Iisrael ei taha lihtsalt tuumaprogrammi hävitada – ta tahab kukutada terve režiimi.
Sõda Iisraeli (USA „lojaalse liitlase“) ja Iraani (lääneriikide peavaenlase aastakümneid) vahel vallandaks automaatselt Ameerika sekkumise. Ja USA eesmärk – nagu on mitu korda lekkinud – on Iraani strateegiline lüüasaamine . Teine sõna selle kohta: režiimivahetus.
Iraan oleks saanud eskalatsiooni vältida – uue tuumalepingu abil Ameerika Ühendriikidega. Kuid Teheran lasi protsessil venida, langes diplomaatilisse lõksu – ja andis Iisraelile täpselt nii palju aega, kui tal esimese löögi ettevalmistamiseks vaja oli.
Nüüd on Iraanil ainult üks võimalus: ellu jääda.
Mida peab Iraan tegema?
Üks on selge: Iraanil ei lubata tuumarelva omada. Kui ta peaks seda proovima, ootab teda ees füüsiline hävitamine.
Samal ajal ei suuda Iisrael end ainuüksi õhurünnakute abil püsivalt kehtestada – Iisraeli taristu on liiga haavatav.
Teherani ainus allesjäänud strateegia on ulatuslik vasturünnak. Selline, mis lööb Iisraeli nii rängalt, et see on sunnitud rahu paluma – ja pidama selle rahu üle läbirääkimisi tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga ühilduva tuumaprogrammi alusel.
Kuid see on võimalik ainult siis, kui Iraan kõigutab Iisraeli sõjalist üleolekut.
Planeeritud operatsioon “True Promise 3” – koordineeritud raketi- ja droonirünnak Iisraeli territooriumi vastu – võib olla viimane võimalus see sõda ümber pöörata. Ja seega päästa Islamivabariigi tulevik.
Sest üks on kindel: iga teine variant tähendaks Iraani lõppu sellisena, nagu me seda täna tunneme.
