Hiljutised europarlamendi valimised andsid selge märgi, et inimesed kõigis 27 liikmesriigis hakkavad väsima eurokommunismist, mis ei tegele liidu kodanike heaoluga, vaid keskendub loosunglike nõndanimetatud euroopalike väärtuste jõumeetodil pealesurumisele, inimkaubanduse toetamisele läbi lõtvade migratsioonireeglite ja kaitsmata piiride ning rohehullusele, mis kiirendab majanduse allakäiku ja rahva vaesumist. Seekord pääsesid vonderleyenlased napilt läbikukkumisest ning enam kui tagasihoidlike juhioskustega Euroopa Komisjoni president plaanib kahtlaste kokkulepete abil oma võimu säilitada, kuid uue parlamendikoosseisuga saab see olema keeruline. Muidugi ei taha diktaatoriomadustega von der Leyen seda tunnistada, kuid tema ja ta jüngrite jätkamine liidu juhtpositsioonidel, annab hoogu erimeelsustele ning loob pinnase liidu edasisele lagunemisele, nagu see juhtus Brexitiga. Suurbritannia majanduse hea seis ning positsiooni paranemine maailma rahanduskeskusena, üksnes kinnitavad selle prognoosi täitumise tõenäosust.
Brüsseli nomenklatuur on peale viimaseid valimisi segaduses, millest annab märku ka koduriigi krahhi lävele tüürinud arrogantse naispoliitiku Kaja Kallase nimetamine välisesindaja kandidaadiks, millele mitmed reaalpoliitikud vastu seisid. Ühes võib aga olla kindel – liitu ootavad ees rasked, ent murrangulised ajad, kus keskvõim kaotab parlamenti ähvardava patiseisu tõttu teovõime.
Euroopa vajab paremat tulevikku.
Lenini poolt välja öeldud küüniline loosung “Mida halvem seda parem!” on saanud liberaalutopismi lipukirjaks. Ei hoolita inimestest, vaid tublide ideoloogiarinde võitlejatena tegeletakse pigem samasooliste otsitud probleemide, rohemõtlemise vingerpusside pealesurumise, segregatsiooni kunstliku ülespuhumise ja muu kõrvalisega, samal ajal, kui oma kodanikud jäävad üha vaeseimaks ning Euroopa liberaalsete äärmuslaste tegevus viib sündivuse allapoole rahvuse taastootmiseks vajalikku piiri. See on ilmne allakäiguspiraal ning kui lähiaastail ei saavuta Euroopa hääbumist pidurdavad jõud, keda liberaalne meedia hellitlevalt populistideks ja saatanlikeks parempooseteks kutsub, otsustavat ülekaalu nii Brüsselis kui sotsialistlikest valitsustest kurnatud riikides, pole tulevik liidu rahvaste jaoks roosiline.
Prantsusmaa taassünni teel.
Lisaks liberaalideoloogide haprale seisule Brüsselis, tõid eurovalimised kaasa ka muutuseid liikmesriikide poliitmaastikul. Prantsusmaal kulmineerus ebapopulaarse presidendi Macroni otsus erakorraliste valimiste korraldamiseks rahvuslike jõudude veenva võiduga. See on toonud kaasa kommunistide ja liberaalide jõudemonstratsioonid nii Pariisi kui ka teiste linnade tänavail, kus põletatakse, lõhutakse ja laamendatakse, näitamaks oma vastumeelsust demokraatlike valmiste tulemusele. Liberaalhüsteerikute jaoks on demokraatia see, kui tulemused vastavad nende ettekujutusele. Kui aga selgub, et demokraatlik hääletus näitab rahva selget soovi toetada jõude, mis tahavad reguleerida ohjeldamatut migratsiooni, elustada majandust ning võidelda kasvava kuritegevusega, tulevad liberaalid barrikaadidele, täpselt nagu see toimus 1917. aastal Venemaal.
Valimistulemuste selge sõnum, et aeg on anda kogu võimutäius rahvuslastele, on aga pannud heitunud Macroni tegutsema, kes kutsus üles looma laiapõhist liitu valimiste võitja vastu.
Eesti võimuvaakum.
Eurovalimised on pannud liikuma poliitilised tulvaveed ka Eestis. Kaja Kallas, kelle sõbranna von der Leyen meelitas mingeil üksnes talle endale teadaolevail kaalutlusil kandideerima välisesindaja ametisse, sai sellega hea ettekäände, lahkuda peale kolmeaastast probleemset valitsemisaega Toompealt otsekui võitja, jättes külmalt maha allakäinud majanduse ja rahandusega riigi nukrad varemed. On hämmastav, et peale sellist läbikukkumist, ei võta Kallase valitsuse võimule toonud Reformierakond mingit vastutust, vaid läbipõruja vahetatakse uue maksutõuse ja muid nurjatusi kavandava reformisti vastu. Muidugi on seda hõlbus teha olukorras, kus opositsioon on osavate võtetega tasalülitatud, Isamaale pakutud hüva diili Tallinnas, EKRE juhitud tänu isa ja poja enesekesksusele ja endiste sõprade reetlikkusele kloaaki ning Keskerakonnast tehtud veider moodustis, kus isegi vanad olijad enam ei taipa, mis ideid esindatakse ja kuhu loodetakse mahavõetud linnapea juhtimisel jõuda. Tuleb tunnistada, et kui riigi valitsemine ei tule Reformierakonnal vaatamata ponnistustele eriti hästi välja, siis poliitpokkeris on erakond kadestamisväärselt kõva käsi, mida tõestab muuhulgas ka Tallinna Sadama kohtuasja geniaalne vetsupotist allalaskmine. Tehke järele, või makske värskete sidrunitega kinni!
Esiplaanile tõusku missioonitunne.
Eelseisvad kuud on nii Euroopa kui Eesti saatusele otsustavad. Jääb lootus, et Brüsselis suudetakse tagada rahvuslik-konservatiivsete jõudude koostöö ning murda nomenklatuuri võim. Eestile on aga oluline, et opositsioon leiaks taas oma näo ja koostöövalmiduse, mis aitaks luua konstruktiivse võimaluse riigi käekäigus kaasa rääkida ning muuta Reformierakonnale senise küünilise poliitika jätkamine kas siis raskeks või heal juhul lausa võimatuks. Igatahes võiks Isamaa juhtkond vaadata peeglisse ja jõuda selgusele, kas Tallinna toiduahelast priskete suutäite ampsamine kaalub üles inimeste usalduse, mis väljendub viimase aja tublides toetusprotsentides. Eesti pole kadunud, kui suudame vahetada omakasu missioonitunde vastu nagu seda tehti Laulva revolutsiooni päevil.
Brüsseli nomenklatuur on peale viimaseid valimisi segaduses, millest annab märku ka koduriigi krahhi lävele tüürinud arrogantse naispoliitiku Kaja Kallase nimetamine välisesindaja kandidaadiks, millele mitmed reaalpoliitikud vastu seisid. Ühes võib aga olla kindel – liitu ootavad ees rasked, ent murrangulised ajad, kus keskvõim kaotab parlamenti ähvardava patiseisu tõttu teovõime.
Euroopa vajab paremat tulevikku.
Lenini poolt välja öeldud küüniline loosung “Mida halvem seda parem!” on saanud liberaalutopismi lipukirjaks. Ei hoolita inimestest, vaid tublide ideoloogiarinde võitlejatena tegeletakse pigem samasooliste otsitud probleemide, rohemõtlemise vingerpusside pealesurumise, segregatsiooni kunstliku ülespuhumise ja muu kõrvalisega, samal ajal, kui oma kodanikud jäävad üha vaeseimaks ning Euroopa liberaalsete äärmuslaste tegevus viib sündivuse allapoole rahvuse taastootmiseks vajalikku piiri. See on ilmne allakäiguspiraal ning kui lähiaastail ei saavuta Euroopa hääbumist pidurdavad jõud, keda liberaalne meedia hellitlevalt populistideks ja saatanlikeks parempooseteks kutsub, otsustavat ülekaalu nii Brüsselis kui sotsialistlikest valitsustest kurnatud riikides, pole tulevik liidu rahvaste jaoks roosiline.
Prantsusmaa taassünni teel.
Lisaks liberaalideoloogide haprale seisule Brüsselis, tõid eurovalimised kaasa ka muutuseid liikmesriikide poliitmaastikul. Prantsusmaal kulmineerus ebapopulaarse presidendi Macroni otsus erakorraliste valimiste korraldamiseks rahvuslike jõudude veenva võiduga. See on toonud kaasa kommunistide ja liberaalide jõudemonstratsioonid nii Pariisi kui ka teiste linnade tänavail, kus põletatakse, lõhutakse ja laamendatakse, näitamaks oma vastumeelsust demokraatlike valmiste tulemusele. Liberaalhüsteerikute jaoks on demokraatia see, kui tulemused vastavad nende ettekujutusele. Kui aga selgub, et demokraatlik hääletus näitab rahva selget soovi toetada jõude, mis tahavad reguleerida ohjeldamatut migratsiooni, elustada majandust ning võidelda kasvava kuritegevusega, tulevad liberaalid barrikaadidele, täpselt nagu see toimus 1917. aastal Venemaal.
Valimistulemuste selge sõnum, et aeg on anda kogu võimutäius rahvuslastele, on aga pannud heitunud Macroni tegutsema, kes kutsus üles looma laiapõhist liitu valimiste võitja vastu.
Eesti võimuvaakum.
Eurovalimised on pannud liikuma poliitilised tulvaveed ka Eestis. Kaja Kallas, kelle sõbranna von der Leyen meelitas mingeil üksnes talle endale teadaolevail kaalutlusil kandideerima välisesindaja ametisse, sai sellega hea ettekäände, lahkuda peale kolmeaastast probleemset valitsemisaega Toompealt otsekui võitja, jättes külmalt maha allakäinud majanduse ja rahandusega riigi nukrad varemed. On hämmastav, et peale sellist läbikukkumist, ei võta Kallase valitsuse võimule toonud Reformierakond mingit vastutust, vaid läbipõruja vahetatakse uue maksutõuse ja muid nurjatusi kavandava reformisti vastu. Muidugi on seda hõlbus teha olukorras, kus opositsioon on osavate võtetega tasalülitatud, Isamaale pakutud hüva diili Tallinnas, EKRE juhitud tänu isa ja poja enesekesksusele ja endiste sõprade reetlikkusele kloaaki ning Keskerakonnast tehtud veider moodustis, kus isegi vanad olijad enam ei taipa, mis ideid esindatakse ja kuhu loodetakse mahavõetud linnapea juhtimisel jõuda. Tuleb tunnistada, et kui riigi valitsemine ei tule Reformierakonnal vaatamata ponnistustele eriti hästi välja, siis poliitpokkeris on erakond kadestamisväärselt kõva käsi, mida tõestab muuhulgas ka Tallinna Sadama kohtuasja geniaalne vetsupotist allalaskmine. Tehke järele, või makske värskete sidrunitega kinni!
Esiplaanile tõusku missioonitunne.
Eelseisvad kuud on nii Euroopa kui Eesti saatusele otsustavad. Jääb lootus, et Brüsselis suudetakse tagada rahvuslik-konservatiivsete jõudude koostöö ning murda nomenklatuuri võim. Eestile on aga oluline, et opositsioon leiaks taas oma näo ja koostöövalmiduse, mis aitaks luua konstruktiivse võimaluse riigi käekäigus kaasa rääkida ning muuta Reformierakonnale senise küünilise poliitika jätkamine kas siis raskeks või heal juhul lausa võimatuks. Igatahes võiks Isamaa juhtkond vaadata peeglisse ja jõuda selgusele, kas Tallinna toiduahelast priskete suutäite ampsamine kaalub üles inimeste usalduse, mis väljendub viimase aja tublides toetusprotsentides. Eesti pole kadunud, kui suudame vahetada omakasu missioonitunde vastu nagu seda tehti Laulva revolutsiooni päevil.
Vsevolod Jürgenson
