2019. aasta veebruaris osales tervishoiuministri Jens Spahni kõrge töötaja rahvusvahelisel pandeemiaõppusel, mille korraldasid erasektori rahastatud USA institutsioonid. Aasta hiljem soovitas sama ametnik mitmel föderaalse siseministeeriumi riigisekretäril valmistada ette sulgemismeetmed – mis ei sisaldunud üheski ametlikus pandeemiaplaanis. Kui Multipolar seda küsib, ei taha ta seda kommenteerida. Uuringud näitavad selgelt, et rahvusvaheliselt hargnenud bioturvalisuse võrgustik oli vahetult enne kriisi puhkemist väga aktiivne.
Pikka aega oli ebaselge, kuidas enneolematu sulgemise idee leidis tee Saksamaa valitsusringkondadesse. Kes soovitas valitsusele radikaalseid meetmeid, mida ei leidu üheski pandeemiaks valmisolekut käsitlevas ametlikus dokumendis? Kust tulid plaanid, mis ulatusid liikumiskeeldude ja suure osa ühiskonna sulgemiseni?
Selle aasta kevadel heitis endine Spiegeli peatoimetaja Georg Mascolo sellele pimedusele valgust. Raamatus “Outbreak – Inside Views of a Pandemic”, mis on kirjutatud koos tema abikaasa, Sterni ajakirjaniku Katja Glogeriga, kirjeldavad esimesed leheküljed seda, mida arutati Saksamaa valitsuses pärast seda, kui Itaalia – pidades silmas viit koroona surma – võttis 23. veebruaril 2020 vastu Hiina mudeli ja sulges terved linnad:
“2020. aasta esmaspäeval, on 24. veebruar, palub Jens Spahni riigisekretär Thomas Steffen kiiret ametisse nimetamist föderaalses siseministeeriumis. (…) Temaga on kaasas Heiko Rottmann-Großner, allüksuse 61 “Terviseohutus” juht. Minister Horst Seehoferi kolm riigisekretäri ootavad juba neid kahte, samuti teisi ametnikke. (…) Riigisekretär Steffen tundub pingeline. Ta ei usu, et koroonat saab veel ohjeldada, tunnistab ta. (…) Nüüd on aeg järgmiseks etapiks, leevendamiseks, kahjude vähendamiseks. Kui siseministeeriumi ametnikud tahavad teada, mida “leevendamine” täpselt tähendab, võtab Rottmann-Großner juhtimise üle. Määramata tähtajaga liikumiskeeldude puhul tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. Samuti tuleb, nagu hiljem vestluse kohta käivas märkuses öeldakse, “halvata majandus ja kutsuda rahvast üles varuma toitu ja ravimeid”. “Lockdowni” hakatakse varsti nimetama millekski selliseks, kuid sel pühal esmaspäeval kasutatakse veel ühte sõna: see on “seiskamine”.”
Saksamaa Liitvabariigi 2017. aasta ulatuslikus riiklikus pandeemiakavas (siin 1. ja 2. osa) selliseid meetmeid siiski ei mainita. Selles soovitatakse vaid palju vaoshoitumaid samme, nagu kogukonna rajatiste sulgemine ja suurürituste piiramine või keelamine. Pandeemiaplaanis suhtutakse koolide sulgemisse väga erinevalt ja arutatakse neid vaid arvukate reservatsioonidega. Piiride sulgemine on selgelt heidutatud. “Sotsiaalne distantseerumine” avalikes kohtades, kus on fikseeritud vahemaad (1.50 meetrit), ei ole samuti soovitusena soovitatav, samuti ei soovitata liikumiskeelde ega isegi “majanduse halvatust”.
Kust siis tulid Rottmann-Großneri ebatavaliselt radikaalsed soovitused? Kas keegi oli talle seda soovitanud? Kui jah, siis kes? Kui Multipolar küsis, hoidis ametnik madalat profiili. Kuigi ta võis “põhimõtteliselt huvist aru saada”, ei saanud ta raamatulõiku “kommenteerida”, mis ei tähendanud, et ta “kinnitaks raamatu enda esitlust või annaks sellele täiendavaid hinnanguid”. Ta jättis vastamata küsimusele, kas ta tahab vähemalt õigustada oma vaikimist selles küsimuses ja seega selgitada, miks sel otsustaval hetkel läbipaistvust ei kehtestata.
Kes on Heiko Rottmann-Großner?
Ministeeriumi ametnik on pärit Merkeli usaldusisiku, poliitikasse siirdunud pankuri Hildegard Mülleri keskkonnast. Algul juhtis ta oma ametit Bundestagi parlamendiliikmena, seejärel alates 2005. aastast, pärast riigiministriks edutamist riigikantseleis, kus Müller koordineeris vastvalitud kantsleri liidumaa suhteid. Müller, kelle poliitilist tõusu kaasrahastas Dresdneri pank, kuulus CDU väikesesse ringi, millele Merkel võis “tõesti loota”, nagu Der Spiegel toona hindas.
Pärast seda, kui Müller taas poliitikast lahkus ja lobistiks sai, jätkas Rottmann-Großner oma karjääri oma järglase Hermann Gröhe alluvuses, kelle ametit riigikantseleis ta juhtis, samuti CDU peasekretärina. Pärast seda, kui Merkel tegi Gröhe 2013. aastal tervishoiuministriks, edutas ta Rottmann-Großneri ministeeriumi juhtkonna juhiks. Kui Gröhe pidi 2018. aasta alguses, pärast Bundestagi valimisi, kantsler Jens Spahni survel teed astuma, määrati Rottmann-Großner oma praegusele ametikohale terviseohutuse allosakonna juhatajana – ja seega koroonakriisi võtmepositsioonile.
Juba enne kriisi pandi mõistele “terviseohutus” järk-järgult tähendus ja halduslik kaal. Kui 2017. aastal oli ministeeriumis vaid väike osakond, siis Spahn laiendas seda kõigepealt allosakonnaks ja lõpuks isegi täiesti eraldi osakonnaks – ministeeriumi kõrgeimaks struktuuritasandiks. Seda osakonda juhtis alates 2020. aasta märtsist Bundeswehri kindral – silmatorkav uudsus tervishoiuministeeriumis. Spahn selgitas oma ametisse nimetamist allklauslis, et osakond oli planeeritud juba 2019. aasta lõpus ehk enne kriisi puhkemist.
Pandeemiaõppus Münchenis 2019
Mis polnud seni teada: Sama ministeeriumi ametnik, kes soovitas föderaalvalitsusele 2020. aasta veebruaris sulgemismeetmeid, oli aasta varem osalenud Saksamaa esindajana kõrgetasemelises pandeemia simulatsioonimängus, mille korraldasid erasektori rahastatud USA institutsioonid. Seal kohtus ta rahvusvahelise bioturvalisuse stseeni “Who’s Who”, väikese rühma lobistide ja ekspertidega, kes on alates Trumpi presidendiks olemise ülemaailmsest šokist 2017. aastal üha enam hoiatanud pandeemiate ja bioterrori eest suure sponsorrahaga ning kaasanud vastavatesse simulatsioonimängudesse poliitilisi otsustajaid paljudest riikidest üle maailma.
Kõige kuulsamad neist harjutustest on “Event 201” oktoobris 2019 New Yorgis ja “Clade X” mais 2018 Washingtonis. Teisest küljest on vahepealne õppus, mis toimus Münchenis 14. veebruaril 2019, üks päev enne Müncheni julgeolekukonverentsi algust, seni vaevalt teada. Spahni “terviseohutuse” allosakonna juhataja Rottmann-Großner kohtus sealse rahvusvahelise bioturvalisuse maastiku võtmeisikutega, keda laiem avalikkus vaevalt tunneb. Nende hulgas olid:
Chris Elias, Gatesi fondi globaalse arengu osakonna president, kes vastutab muu hulgas “vaktsiinide kohaletoimetamise” eest ja mõni kuu hiljem kaasmängija üritusel 201
Tim Evans, vaktsiiniliidu GAVI kaasasutaja, Rockefelleri fondi endine töötaja, aastatel 2003–2010 WHO täidesaatval tasandil ja aastatel 2013–2019 Maailmapangas tervise, toitumise ja rahvastiku ülemaailmse praktika direktorina – ning osales ka üritusel 201
Jeremy Farrar, enam kui 30 miljardi dollari suuruse Wellcome Trusti direktor, Briti ülemaailmse tervise edendamise sihtasutus, mis on sama poliitiliselt aktiivne ja võimas kui Gatesi fond; Farrar ja Elias on alates 2017. aastast olnud ka koos Christian Drosteniga komisjoni liikmed, mis nõustab föderaalvalitsust “rahvusvahelise tervishoiupoliitika” küsimustes
Jeremy Jurgens, ameeriklane Maailma Majandusfoorumi juhtimistasandilt, kus ta on “Global Industries and Strategic Intelligence” direktor
Ülaltoodud pildil on osa osalejate rühma panoraamist, mis on võetud harjutuse lõpparuandest. Näha on Elias (vasakult 3.), Evans (vasakult 6., taga), Farrar (paremalt 4.) ja Rottmann-Großner (paremalt 2.). Üks peamisi õppuse planeerimise eest vastutavaid inimesi, Beth Cameron, on vasakul.
Cameron, Pentagon ja “tuumaohu algatus”
Cameron on ka stseeni võtmefiguur. Ta töötas aastatel 2010–2013 Pentagonis kooperatiivse ohu vähendamise osakonna direktorina ja kolis seejärel Valgesse Majja riiklikus julgeolekunõukogus ülemaailmse terviseohutuse ja biodefense’i direktorina. Selle osakonna, mis loodi alles USA presidendi Barack Obama ajal 2016. aastal, saatis Trumpi julgeolekunõunik John Bolton laiali 2018. aastal. Seejärel läks Cameron üle eraviisilisele lobirühmale “Tuumaohu algatus” (NTI).
See rühmitus, mis asutati 2001. aastal CNN-i asutaja ja miljardäri Ted Turneri rahaga USA endise riigisekretäri George Shultzi ja Henry Kissingeri osalusel, võitles esialgu eelkõige tuumarelvavaba maailma eest. Järgnevatel aastatel laiendas ta aga oma volitusi, et hõlmata muud liiki julgeolekuohte, sealhulgas bioturvalisust, st bioterrorismi ja pandeemiate ohtu. Cameron juhtis seda piirkonda. Tegevusi rahastavad teiste seas miljardär ja Facebooki kaasasutaja Dustin Moskovitz (ka Hillary Clintoni ja Joe Bideni presidendikampaaniate üks suurimaid rahastajaid) ja Bill Gates.
NTI-d juhtis endine USA senaator Sam Nunn, kes juhtis aastatel 1987–1995 võimsat senati kaitsekomiteed. Komitee esimehena avaldas ta suurt mõju Nõukogude Liidu õigusjärglaste tuumadesarmeerimisele 1990. aastate alguses. Formaalselt esindas ta oma senatiametis parlamentaarset kontrolli Pentagoni üle, kuid tegelikult seisis CIA agendi abikaasa Nunn seal äärmiselt delikaatsel kokkupuutepunktil – ühelt poolt sõjaväe demokraatliku jälgimise ning teiselt poolt kindralite ja relvatööstuse huvide vahel. Nunn oli 2001. aasta juunis osalenud ka bioterrori simulatsioonimängus “Dark Winter” ja mänginud seal USA presidenti.
NTI, mida ta juhtis, oli ka 2019. aasta veebruaris Münchenis toimunud pandeemia simulatsioonimängu taga. USA poliitik osales isiklikult. Saab selgeks, et bioturvalisuse ja terviseohutuse osas on USA sõjaväe ja Ameerika julgeolekuaparaadiga tihe isiklik vastastikune sõltuvus. “Ülemaailmse tervise kindlustamine” on termin, mis varjab ka võimuhuve ja võitlust rahvusvahelise mõju eest. On sobiv, et kaks aastat hiljem, 2021. aasta jaanuaris, sai simulatsioonimängu üks korraldajatest Beth Cameron taas riikliku julgeolekunõukogu “globaalse terviseturbe” osakonna direktoriks, mis on nüüd president Bideni ajal uuesti aktiveeritud.
Bill Gates kui ideede allikas
Münchenis toimunud õppus oli ilmselt inspireeritud Bill Gatesist, kes oli 2017. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil kuulutanud, et “järgmine epideemia võib tekkida terroristi arvutiekraanil, kes soovib geenitehnoloogia abil luua äärmiselt nakkava ja surmava gripipatogeeni”. Seetõttu tuleb “valmistuda epideemiateks samamoodi nagu sõjavägi valmistub sõjaks”. Nende hulka kuulusid simulatsioonimängud (Väravad: “Germ Games”) ja muud hädaolukorra harjutused. 2019. aasta õppuse lõpparuandes tsiteeriti sõna-sõnalt Gatesi toonast kõnet: “Me ignoreerime seost terviseohutuse ja rahvusvahelise julgeoleku vahel omal riisikol.” (PDF, lk 3)
Pneumooniline katk kui bioweapon
Münchenis 2019. aasta veebruaris oli tegemist kopsupõletiku katkupandeemiaga, mille patogeen oli stsenaariumi kohaselt tahtlikult levinud ning põhjustanud “gripilaadseid sümptomeid” ja kiiret surma. Patogeen levis õhu kaudu. Oma lõpparuandes, mis avaldati mõni kuu hiljem, 2019. aasta juunis, jõudsid simulatsioonimängu korraldajad tavapäraste soovitusteni: hädaolukorras oleks asjakohane teha rohkem rahvusvahelist koostööd, tihedam koordineerimine ja tsentraalne koordineerimine. See tähendas automaatselt USA-le pandeemia korral alati juhtivat rolli, mis viis kogu planeerimise edasi.
Õppuse stsenaarium puudutas bioterrorit, kuid arvesse võeti ka looduslikke pandeemiaid, sest need rääkisid üldisemalt “suurte tagajärgedega bioloogilistest sündmustest”. Raportis öeldi kriisi fiktiivse käigu kohta:
“Kuna juhtumid levivad Euroopas ja USA-s, kuulutab WHO välja rahvusvahelise tervishoiualase hädaolukorra ning Vestia peaminister [väljamõeldud olustik] palub ÜRO peasekretäril uurida bioloogilise relva võimalikku kasutamist. Stsenaariumi edasises käigus järjestatakse patogeen [vastavalt Robert Kochi instituudi skriptile; P.S.] Ja selgub, et see oli geneetiliselt muundatud ja antibiootikumide suhtes resistentne. Stsenaarium lõpeb sellega, et terrorirühmitus võtab endale vastutuse rünnaku eest ja luurearuanded seovad selle rühmituse võimaliku riikliku sponsoriga. Keeruline stsenaarium töötati välja hiljutiste kogemuste põhjal, mis on seotud keemiarelvade kasutamisega Süürias ning varasemate ja praeguste Ebola kriisidega.”
Konfidentsiaalsed vestlused
Ei ole teada, mida Münchenis toimunud õppusel osalejad omavahel konkreetselt arutasid. Lõpparuande kohaselt toimus üritus nn Chatham House’i reegli alusel, mis kehtib ka näiteks Bilderbergi kohtumiste kohta ja mille kohaselt kohalviibijad kohustuvad hoidma saladust selle kohta, kes mida ütles. Eesmärk on võimaldada võimalikult avatud vahetust. Seega on ebaselge, milliseid vestlusi Spahni ametnik seal täpselt pidas.
Igal juhul lõi üritus raamistiku üksteise isiklikuks tundmaõppimiseks ja sidemete loomiseks, mida saaks hiljem kasutada. Võib eeldada, et Rottmann-Großner on hiljemalt alates 2019. aasta veebruarist säilitanud isikliku sideme selliste inimestega nagu Chris Elias, Tim Evans, Jeremy Farrar või Beth Cameron – kõik funktsionäärid, keda võib lugeda “Pandeemiaks valmisoleku” ülemaailmsesse juhtimisringi. Seda seost võib eeldada eelkõige seetõttu, et eelkõige Saksamaa peab vastavalt nende osalejate tahtele võtma endale “teerajaja” rolli “ülemaailmses tervishoiupoliitikas” rahvusvaheliselt. Chris Elias Gatesi fondist, Jeremy Farrar Wellcome Trustist, Christian Drosten ja teised eespool lühidalt mainitud Saksamaa valitsuse rahvusvahelise nõuanderühma liikmed sõnastasid selle 2019. aasta juunis üsna avalikult:
“Meie Saksa kolleegide mantra oli “Ole ambitsioonikas”. Meil on suured ootused Saksamaa suhtes, kes maailma juhtiva majandusjõuna on neljandal kohal ja peab Saksamaa valitsuse sõnul võtma suurema globaalse vastutuse. Usume, et ülemaailmne tervishoid sobib ideaalselt Saksamaa väärtuste, võimete ja otsusekindluse tõhusaks ühendamiseks, et toetada ja laiendada inimõigusi, mitmepoolsust, humanitaarabi ja säästvat arengut. Loomulikult tahame, et Saksamaa teeks veelgi rohkem – eriti poliitikas, arengu rahastamisel ja ülemaailmsete institutsioonide, eriti Maailma Terviseorganisatsiooni toetamisel. Usume, et Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine 2020. aastal võiks olla selleks ideaalne aeg. (…) Loodame väga, et meie töö aitab kaasa Saksamaa tugevamale teerajaja rollile ülemaailmses tervishoiupoliitikas.”
Nende hulgas on: Lothar Wieler
Rottmann-Großner oli ilmselt üks selle kontaktisikutest, mitme hulgas. Igal juhul ei olnud ta ainus Saksamaa esindaja Müncheni simulatsioonimängus. Kuigi avaldatud lõpparuande tekstis seda ei mainita, võib seda siiski näha selles sisalduval fotol: kohal oli ka RKI president Lothar Wieler. Teda võib näha korraldaja Beth Cameroniga (vasakul; Allikas: lõpparuanne, lk 5).
Wieler kuulus ilmselt väikesesse gruppi vaatlejaid, kes simulatsioonimängus aktiivselt ei osalenud, vaid osalesid pealtvaatajatena – mis selgub ka teisel pildil, kus Wieler istub Cameroni kõrval ja otse moderaatori taga, NTI kaasesimees Ernest Moniz, endine minister Bill Clintoni alluvuses.
Wieler, keda avalikkus usaldab kui isalikku kriisikaaslast televisioonist ja keda kriitikud sageli naeruvääristavad kui väidetavalt ebakompetentset loomaarsti, on palju paremini seotud, kui on üldiselt teada. Alguses mainitud Mascolo ja Glogeri raamatu kohaselt on Wieler ja föderaalse luureteenistuse juht “vanad sõbrad” (lk 21). RKI president ja BND president Bruno Kahl, kes on aasta noorem, “tunnevad üksteist juba tudengipäevadest saati” ja “sõuavad Wannsees tänaseni, kaheksas roolimehega”.
Wieleril on ka rahvusvaheline roll. 2019. aasta juunis, vaid mõni kuu pärast Münchenis toimunud simulatsioonimängu, määrati ta WHO gripiks valmisoleku ja sellele reageerimise töörühma kaasesimeheks. 2020. aasta septembris ülendati ta ka rahvusvahelise terviseregulatsiooni läbivaatamise komitee juhiks ja seega poliitiliselt erakordselt plahvatusohtlikule võtmepositsioonile, pidades eelkõige silmas praegu kavandatavat rahvusvahelist pandeemialepingut.
Pandeemia simulatsioonimängud 2019. aasta detsembris ja 2020. aasta veebruaris
Saksamaa “tugevamat teerajaja rolli” on aktiivselt edendatud. 2019. aasta veebruaris Münchenis toimunud õppus oli vaid üks aspekt. Kolm kuud hiljem, 2019. aasta mais, kutsus Bundestagi CDU/CSU parlamendirühm konverentsile “Ülemaailmne tervis” ja “Piiriülesed terviseohud”, kus osalesid Farrar ja Drosten, Merkel ja Spahn ning WHO juht Tedros (videosalvestus siin). Vahetult enne koroonakriisi puhkemist järgnes sellele 2019. aasta detsembris (!) New Yorgis pandeemia simulatsioonimäng, mida hiljem avaldatud NTI aruandes mainitakse vaid möödaminnes ja kirjeldatakse järgmiselt (PDF, lk 9):
“See õppuse versioon hõlmas sügavamat sukeldumist katastroofiliste bioloogiliste riskide heidutusse ja ennetamisse potentsiaalselt riiklikult toetatud biojäätmete uuringute kaudu, sealhulgas bioloogiliste relvade juhusliku ja tahtliku vabastamise kaudu.”
Selle kohta tahaks rohkem teada saada, eriti arvestades hämmastavat ajastust. Siiski on avaldatud ainult selle New Yorgi simulatsioonimängu osalejate nimekiri (PDF, lk 24). Sellesse nimekirja kuulub “Event 201” mängija, endine CIA juhi asetäitja ja praegune USA luurekogukonna direktor Avril Haines.
NTI sõnul oli New Yorgi õppuse eesmärk valmistuda järjekordseks bioterrori simulatsioonimänguks Münchenis, jällegi osana Müncheni julgeolekukonverentsist, mis toimus järgmisel aastal 2020 14.-16. veebruarini – teisisõnu täpselt samal ajal, kui tõeline koroonaviirus Aasias levis. Stsenaariumi kohaselt oli seekord tegemist laboris aktiveeritud gripiviirusega, millega hiljem nakatus mitu miljardit inimest. Korraldajate poolt on koostatud lühike aruanne ja üksikasjalik lõpparuanne selle harjutuse kohta. Sellele simulatsioonimängule ei kutsutud aga kedagi Saksa poliitikast. Ei ole teada, kas Wieler või teised Saksa ametnikud osalesid vaatlejatena.
Kümme päeva hiljem soovitas Heiko Rottmann-Großner föderaalsel siseministeeriumil kehtestada Saksamaal liikumispiirangud. Kes neile tähelepanu juhtis, jääb avatuks.
