Inimesed on praegu halvatud hirmust ja irratsionaalsest, vastuolulisest igapäevaelust. Kui kunstlik udu tõuseb ja mahhinatsioonid, korruptsioon ja plaanid kulisside taga muutuvad nähtavaks, selgub peagi, et inimesed tahavad elada teisiti, kui šokistrateegid soovivad. See, mille tunnistajateks me oleme, on avalikult välja kuulutatud võimu ülevõtmine. Kuid elu ei ole triviaalne ja etteaimatav ning kuna me ei ole robotid ega küborgid, pole kaugjuhtimine võimalik. – Katkend Wolfgang Wodargi uuest raamatust
Arstitudengina õppisin esimestel kuudel midagi, mis muudaks mu elu igaveseks. See oli nagu kolmekuningapäev. See oli vaid väike joonis, juhtsilmuse pilt. See oli füsioloogia õpikus ja kui ma seda lähemalt vaatasin, et mõista, mida kujutati, tundsin, et olen avastanud midagi fundamentaalset. Sellest räägiti ka varem koolis, kuid ma polnud seda siis eriti märganud. Aga nüüd kahtlustasin äkki, kuidas elu käib.
Alguses olin tundnud ainult oma avastuse tähtsust ja pikka aega polnud ma sellest aru saanud. Siis leidsin ma väga lühikese aja jooksul selle ringleva eneseviite, selle häiriv-reageeriva ja stabiliseeriva mina kõikjalt, kuhu ma vaatasin. Veresuhkru reguleerimises, vererõhus, meie elundite funktsioonide hormonaalses kontrollis, terve soolefloora taastamises, meie immuunsüsteemi reaktsioonides õietolmu või viiruste häirivatele mõjudele ja isegi sotsiaalses suhtluses nägin neid süsteeme, mida iseloomustab tagasiside ja dünaamiline tasakaal. See oli põnev ilmutus. (…)
Väike pilt juhtsilmusest on mulle meelde jäänud. Ma ei saanud seda kunagi peast välja, sest see on omamoodi tööriist, mis muudab protsesside mõistmise lihtsamaks. Igaüks, kes muudab või häirib midagi olemasolevas süsteemis või olemasolevas süsteemis, muudab alati tervikut. Kõik mõjutab kõike. See, mida ma teen, mida minuga tehakse, millest ma hoidun, mida ma valin ja mida ma kuulen, kõik muudab mu elu, kogu aeg.
Kuid selles teadlikkuses kogu aeg elada oleks väga kurnav. Me oleme sunnitud kogu aeg otsuseid langetama. Ja mida kauem te võimaluste kataloogi sirvite, seda rohkem avastate, seda raskem on seda valida. Kui peaksite mõtlema ka kõigile seostele ja tagajärgedele, muutuks elu liiga keeruliseks. Kuna keegi ei saa alati kõike põhjalikult kaaluda ja me peame ikkagi kogu aeg otsuseid tegema, loome reeglid endale ja teistele, et saaksime igapäevaseid ülesandeid peaaegu automaatselt teha. See annab teile rohkem vabadust oluliste ja uute jaoks. Meie riigis on muutumatu põhiseadus orientatsiooniks kõigile. Täpselt nagu seadused, mis on sellest tuletatud või vähemalt ei tohi sellega vastuolus olla. Nende sõnul peab toimuma kogu ühiskondlik elu. Täpselt nagu jalgpall vastavalt oma reeglitele.
Nii et kui soovite meid nõrgestada ja meie üle võimu saada, võite meid halvata, ajades meie igapäevaelu sassi nii sügavalt ja kaua kui võimalik ning peatades meie kooskõlastatud reeglid või muutes neid kiiresti ikka ja jälle. Ja nüüd palun ärge mõelge koroonale! (…)
Maailma unustatud tiirlemine surnud nahkhiire ümber
Tundub, et teel on väga kummaline programm, mis köidab meie pidevat tähelepanu. Naljakas on ka see, et kuhu iganes sa pöördud, on kõik sellega juba kohanenud. (…) See on nagu maailma unustav lähiring surnud nahkhiire ümber. (…) Juba üle aasta oleme programmeeritud kogu maailmas koroona pideva massaažiga, et vaadata ainult juhtumite numbreid ja R-väärtusi. Need põhinevad in silico (1) kavandatud sobimatu testi tulemustel ja ühe diagnoosi või isegi lihtsalt selle kahtluse koodidel, mida edendatakse suurte rahaliste stiimulitega (2). (…)
Ametlikud koroona lood, mis õitsevad kõigis kanalites, on nii kujuteldamatult koeratud, et üha rohkem inimesi seab igapäevase propaganda kahtluse alla. Kõikjal võite tunda kasvavat viha mõttetute meetmete, vastuolude, piirangute, julmuste ja kiiresti kasvava sotsiaalse ebaõigluse pärast. Vahepeal on selle kasvava vastupanu taha kogunenud palju jõudu ja palju teadmisi ning igaüks, kes vaatab tähelepanelikult ja loeb ridade vahelt, võib tunda täitevvõimu peent värisemist, kasvavat ebakindlust ja abitut lendu katsetesse suruda igasugune sotsiaalne suhtlus üha drastilisemalt maha. Valitsuste tegevusel on nüüd selge mõju nagu “sulgege silmad ja saage sellest läbi”. Kuid meil on silmad pärani lahti ja näeme, et võimsate plaanid on nii halvad, et nad ilmselt kardavad, et võiksime neist rääkida. (…)
Me näeme nende järgijaid iga päev, naeratades lahkelt ja hirmutades meid, püüdes hoida meid pinges ja pidevas ebakindluses. Noored globaalsed liidrid, kes on smugeldatud poliitika, meedia ja teaduse võtmepositsioonidele ning kõik need, kes lasevad end sellel ebaseaduslikul võimul võrgutada.
“Me tuleme välja,” ütles Klaus Schwab oma kõnes Pekingi foorumil 2020. aasta detsembri alguses. Maailma Majandusfoorumi (WEF) asutaja, miljardäride Davosi salong, teatas oma viimases raamatus suvel suurest lähtestamisest või – Švaabi keeles – “pöördest”. Ta näeb COVID-19 kui “võimaluste akent”, mis avab võimaluse uueks maailmakorraks. Seda tehes kordab ta suures osas seda, mida Prantsusmaa valitsuste kauaaegne finantsnõustaja ja mastermind Jacques Attali juba 2009. aasta mais seagripi puhul ütles. Attali ütles, et inimkond areneb märkimisväärselt ainult siis, kui ta tõesti kardab. Ta soovitas: “Une petite pandémie permettra d’instaurer un gouvernement mondial!” (“Väike pandeemia võimaldaks paigaldada maailmavalitsuse!”)
Aastaid on paljud finantseksperdid kirjeldanud väga muljetavaldavalt, kui lootusetuks on muutunud olukord pangandussüsteemi ja võlgades riikide jaoks tohutus spekulatiivses mullis või tohutus võlakriisis. (3) Kõik ütlevad: “See ei saa niimoodi jätkuda.” Seda tehes õigustavad paljud asjaga seotud poliitikud arvatavasti salaja oma demokraatiavastast kaasosalust.
Avalikult välja kuulutatud võimu ülevõtmine
Kuid see, mida me praegu kogeme, ei ole pööre. See on avalikult välja kuulutatud ülevõtmine, õpiku šokistrateegia Milton Friedmani eeskujul. Ta on näidanud, kuidas saab luua hädaolukordi ja kasutada neid võimu võtmiseks ilma hirmust halvatud elanikkonna vastupanuta või avalike hüvede radikaalse erastamise algatamiseks. (4)
Tundub, et Hiina sotsiaalset tasustamis- ja karistussüsteemi kopeeritakse, täiustatakse ja globaliseeritakse. Välja arvatud see, et läänt kontrollivad tõenäoliselt Silicon Valley, Wall Street ja Londoni linn, mitte Peking. Siiani näib, et Saksamaa eeskujulikul juhtimisel kulgeb “pööre” plaanipäraselt.
Nii et keegi häirib kogu maailma ja teatab meile suurest lähtestamisest – ilma küsimata. Kuid õnneks ei ole selline riigipööre prognoositav. Suurest lähtestamisest võib peagi saada suur kahetsus või võib-olla lähtestamine, kuid teistsugune, kui selle loojad unistasid. Elu ei ole triviaalne ja kalkuleeritav ning iga mõju – kalkuleeritud või mitte – mitte ainult ei saavuta soovitud reaktsiooni, vaid mõjutab kõike. Ja kuna me ei ole robotid ega küborgid, pole kaugjuhtimine võimalik.
Inimesed on praegu halvatud hirmust ja irratsionaalsest, vastuolulisest igapäevaelust. Kui kunstlik udu tõuseb ja mahhinatsioonid, korruptsioon ja plaanid kulisside taga muutuvad nähtavaks, selgub peagi, et inimesed tahavad elada teisiti, kui šokistrateegid soovivad.
Globaalse suurriigi anonüümne spekulatsioon, pidev jälgimine ja käitumiskontroll vabaduse ja vara võtmise kaudu või regulaarsed kohustuslikud uuringud ja vaktsineerimised geenitehnoloogia sekkumistega ei sobi meie põhiseaduslike sihtväärtustega ja mitte ilusa ja huvitava maailmaga, mis on täis armastust, uudishimu ja seiklusi.
Transhumanism muutub aeglaseks müüjaks, me jätame Marsi rahule, me ei söö Soylent Greeni ja me ei luba end geneetiliselt muundada. Me austame üksteist kui “kõik erinevad – kõik võrdsed”, kaitseme oma olemust ja laseme pandeemonikutel põrgusse minna. (…)
Kui on võimalik mõista seoseid ja näha läbi hirmumulli tausta, siis saab see aur otsa ja mõistusele ja armastusele kui pühendumise ja muutuste mootorile on rohkem ruumi. (…)
Kohtumised dogmaga
10. märtsil 2020, üks päev enne seda, kui WHO kuulutas välja pandeemia, kutsuti mind Berliini ZDF-i stuudiosse. Frontal-21 programmi jaoks pidin olema kriitiline Hiinast tuleva koroonaviiruse nakkuse väljakuulutatud ohu suhtes. Epideemia oli juba jõudnud Euroopasse – väidetavalt Wuhanist – ja muutus üha enam kogu meedias nr 1 teemaks. Seagripipettustest teadlikuna olin Hiina statistikat lähemalt uurinud ja märkasin kohe, et midagi on viltu. Tahtsin sellele intervjuus tähelepanu juhtida.
Pärast asjatuid katseid ajakirjanikega suurematest päevalehtedest, mida ma tean, oli minu vana “Heimatzeitung”, Flensburger Tageblatt, lõpuks avaldanud artikli pealkirjaga “Isoleerivad paanikategijad“, mille olin kirjutanud veebruari alguses külaliskommentaarina 29. veebruaril 2020 tagumises osas. Tuttavate toimetajate väga uus kõhklev huvi oli mind juba kahtlaseks teinud.
2020. aasta veebruari lõpus loeti Saksamaal nakatunuks 27 inimest, kellest 15 pidid selleks ajaks olema “terveks ravitud”. Märtsi alguseks oli lisandunud paar peotäit juhtumeid. Leipzigi raamatumess ja teised suuremad üritused olid ettevaatusabinõuna juba tühistatud.
ZDF-is esinemise ajal püüdsin vastu seista äratuntavale hirmutamisele ja suutsin esitada mõned head näited ja argumendid, kuna olin juba jaanuaris oma uurimistööd alustanud. Pärast ülekannet salvestati ZDF-i Facebooki kanalile otsevestlus (5), mis kulges nagu omamoodi konsultatsioonitund ja sai väga positiivse vastukaja.
Kõik oli läinud hästi, kuid stuudiost lahkudes tajusin toimetustes kummalist õhkkonda. Ma ei võtnud seda nii tõsiselt ja olles rahul kuulaja vestlustega, läksin koju. Tagumise väljapääsu värava juures seisis mees, kes süütas sigareti. Tundsin ära Hubertus Heili, kellega olin aastaid tagasi Bundestagi tervishoiukomisjonis koos töötanud. Naljatleva märkusega suitsetamise tervisemõjude kohta tervitasin ma töö- ja sotsiaalministrit ning tema kaaslast, keda ma ei tundnud. Kui ta küsis minult: “Mida sa siin teed?”, kasutasin juhust ja palusin, et ta aitaks mul selle tarbetu paanika kiiresti lõpetada. Seejärel tõmbas ta sigareti veel kord kinni, naeratas vaikselt ja soovis mulle ilma pikemate kommentaarideta kõike head.
Varsti pärast seda helistas mulle tuttav ajakirjanik, kes oli silmnähtavalt liigutatud ja käskis mul advokaadi hankida. Põhjusena ütles ta, et tundus, nagu tahaksid nad mu head mainet hävitada ja et toimub midagi väga halba. Ajakirjanikul oli õigus: juba 18. märtsil 2020 alustas mu endine parlamendifraktsiooni kolleeg Karl Lauterbach laimava kaastööga minu vastu laimukampaaniat.
Vahepeal on standardid kõikjal muutunud. Paljud inimesed pandi edukalt kartma ja vaikisid. Paljusid on tööalaselt või eraviisiliselt laimatud, laimatud ja rajalt kõrvale heidetud ning paljud on selle tagajärjel haigestunud, enamasti ilma viiruste põhjusliku mõjuta.
Nii et seal see oli, uus narratiiv. Uus ja šokeeriv oli minu jaoks tegelikult ainult selle dogmaatiline iseloom. Alates 2020. aasta märtsi keskpaigast on kantsler kutsunud kõiki inimesi üles näitama üles “solidaarsust”. Kõiki, kes kahtlesid Wuhani narratiivis, peeti edaspidi solidaarsuse puudumiseks, ohuks rahvatervisele. Mis toimus? Miks kõik targad inimesed, kes muidu meie tervisest hoolivad, sellest vaikisid? (…)
Vigadest ja eksitustest
Nelikümmend aastat tagasi avaldas minu lugupeetud doktoritöö juhendaja, sotsioloog ja psühhiaater professor Klaus Dörner koos oma kolleegi, psühholoog dr Ursula Plogiga väga eduka standardtöö programmilise pealkirjaga “Eksimine on inimene”. Selles kirjeldavad mõlemad autorid avatud, küsitlevat ja sotsiaalset psühhiaatriat. (6) Sellest ajast alates on murrangulist tööd pidevalt ajakohastatud. Pealkiri on väga targalt valitud. Seda, keda demokraatias peetakse “hulluks”, määratleb tugevam. Mõnel juhul on see ka enamik inimesi. Seega, kui te täna väidetavalt eksite, võib uus enamus teid homme rehabiliteerida ja pidada teda mõistlikuks.
Mõnikord viivad suured skandaalid uue vaateni asjadest. Mõnikord tuli kõigepealt sõda kaotada. Mõnikord vajavad ühiskonnad välist abi või tõekomisjone või rahvusvahelisi kohtuprotsesse.
Kirjutan seda raamatut, sest näen, et inimesi eksitatakse nüüd vähemalt kolmandat korda (7) pärast linnugrippi ja seagrippi. Ilmselt eksitavad nad muu hulgas viroloogia ja biomatemaatika spetsialiste, kes ennast ohtlikult üle hindavad. Need eksperdid esitavad meile murelikke kulme ja pidevalt uusi prognoose kui varem märkamatuid üksikasju kui ähvardavat tulevikustsenaariumi. Nende ülimalt teaduslikult kõlav tehniline žargoon jätab mulje ja – mida võimendab meedia – põhjustab taas hullumeelset kaitse-, investeerimis- ja vaktsineerimisaktivismi. Enamus pole ilmselt minevikust veel midagi õppinud.
Eespool nimetatud spetsialistide jaoks on need pandeemiakampaaniad kasulikud. Selgete majandushuvidega investorid toetavad oma institutsioone. Ilmselt tasub see alati ära, et teadlased, kes on sageli etapis kogenud, lubavad end “kasutada teiste ostukorvi”.
Oleme tunnistajaks protsessile, mis algas viimastel aastakümnetel: Maailma Terviseorganisatsioon, WHO, mis kahjuks sõltub täielikult vaktsineerimistööstuse sponsoritest, on suutnud võita ettevõtlike viroloogide üle “hirmumasina”. Esialgu teenis see strateegia “ainult” raha, kuid nüüd proovitakse sotsiaalset šokiteraapiat, milles tekib küsimus, kas terapeute endid ei tohiks ravida. Finants-, sõjaväe-, suurandmete ja farmaatsiatööstuse esindajad on kavandanud selle hirmumasina osalejate koordineeritud tegevust osana “pandeemiaks valmisolekust” alates selle aastatuhande algusest, st isegi enne SARSi ja linnugrippi. Sellest ajast alates on seda kontseptsiooni täiustatud ja testitud kogu maailmas. (…)
Teadus järgneb rahale
Käimasolevates avalikes aruteludes olen üllatunud, kui avastan, et meditsiinilised tõendid ei ole üldse nõutud. Vaja on noori, dünaamilisi teadlasi, kes tahavad koroona lainel sõita ja kelle naeratus näitab, et nad on kõik kahtlused edukalt hajutanud. Euroopas on teadus reserveeritud peamiselt ettevõtlusele. See rikub pikas perspektiivis nende põhimõtteid ning takistab suuresti avalikult koostööl põhinevat ja vaba tööviisi.
Euroopa kui “konkurentsivõimeline teadmistepõhine majandus” (8) kannatab majandusliku konkurentsi valitseva surve all ja on eelkõige muutunud majanduse ruumiks, reguleeritud egoismiks oma ärisaladuste, monopolide ja patentidega. (…) Pole kahtlustki, et teadus vajab raha teadlastele, teadusfondidele, õpetamisele ja kommunikatsioonile. Kuna aga Euroopas – ja mitte ainult seal – voolab väga vähe raha avaliku sektori kassast tasuta teadusse, jääb riiklik rahastamine tavaliselt erainvestorite pakkumistest kaugele maha. Sel moel on prognoositav, kes teaduses saab küsimusi esitada, kes loob toole, annab stipendiume, annetab loengusaale, kontrollib väljaannete organeid, sponsoreerib kutseühinguid ja rahastab kongresse. See teeb ka selgeks, kes saab tagada esialgse juurdepääsu ostetud teadusuuringute tulemustele ja kes seab või blokeerib teadusuuringute eesmärgid ning määrab stipendiumide, auhindade ja sihtotstarbelise rahastamise kaudu järgmise põlvkonna karjäärivõimalused.
Meie ülikoolid, uurimisinstituudid ja suur osa teadustaristust on kas juba erakätes või sõltuvad suuresti kolmandate osapoolte rahastamisest, mida erasponsorid konkreetsetel eesmärkidel eraldavad. Isegi avaliku sektori vahendeid jaotatakse peamiselt erasektori huvide huvides. (…) Peaaegu kõigis ülikoolides on nüüdseks täiesti aktsepteeritud tava, et erainvestorid mõjutavad oma fondide kaudu tugevalt riiklikke ülikoole ja seal soositud teemasid. (9) Rektor kehitab täna parimal juhul tagasiastumisel õlgu, kui talle öeldakse, et Christian Drosteni viroloogiaosakond Berliini Charités saab raha Bill &; Melinda Gatesi fondist. See ei ole enam vabadus teadusest. See on juba ammu purjetanud vale lipu all. See on puhas äri ja peab olema teadusest rangelt ja läbipaistvalt eraldatud. Kui seda ei juhtu, kuulub süütegu “institutsionaalse korruptsiooni” alla.
Katku nimetatakse institutsionaalseks korruptsiooniks
Vahepeal ei saa enam mööda vaadata sellest, et suur osa teadusest ja uudismeediast on murettekitaval määral muteerunud pahatahtlikeks teenusepakkujateks või erasektori huvidega teadus- ja arendusosakondadeks.
Eriti farmaatsiasektoris on ülemaailmsed monopolid oluliselt laiendanud oma tungimist teadusesse, poliitikasse ja meediasse ning muutnud need segasel viisil rahvusvaheliseks. Keegi ei kahtlusta näiteks, et ravimitööstus rahastab osaliselt rahvusvahelist politseid Interpoli. Selleks puhastab Interpol sponsorite jaoks imitatsioonitoodete turgu. Interpol, WHO ja paljud teised rahvusvahelised asutused on juba ammu ühinenud avaliku ja erasektori partnerlusteks. Ühest küljest määravad mõned rahaliselt võimsad monopoolsed ettevõtted kindlaks, mida tuleb teha oma sihtotstarbeliste sissemaksete kaudu. Teisest küljest ei ole umbes 190 riiki ühel meelel ja vaatavad, kuidas nad on võimust ilma jäetud.
Investeerides rohkem raha reklaami, avaldavad suured ravimifirmad üha enam mõju meediakajastusele. Selline rahaline sõltuvus mõjutab ka meedia toimetust. (…) Lisaks kontrollivad suured teaduskirjastused ja Interneti-monopolistid üha enam teadustööde teaduslikku vahetust ja avaldamist. Praegu kogeme, kuidas GAFAMi oligopolid ehk Google, Amazon, Facebook, Apple ja Microsoft tsenseerivad, kontrollivad või hoiavad täielikult ära teadusliku vaidluse Corona meetmete mõttekuse ja mõttetuse üle.
2020. aasta oktoobris avaldas Otto Brenneri fond uuringu, milles vaadeldakse lähemalt Google’i grupi “poliitilise maastiku haldamist”. See näitab, kuidas Google ostab sadade miljonite eurodega mõjujõudu Euroopa meediamaastiku olulistes valdkondades.
Mitte ainult meedia ja teadlased, vaid ka poliitikud on alati lubanud end rahaga kontrollida ja välishuvide jaoks kasutatavaks muuta. Tänapäeval on selline altkäemaks aga palju tõhusam ja tõhusam: kui avaliku infrastruktuuri olulised funktsioonid on erakätes, siis pole üksikute korrumpeerunud ametnike tüütu otsimine enam vajalik. Kui tööstus kaasab terveid teaduslikke struktuure, näiteks ravimiuuringuid, siis määrab uurimistulemused investorite huvi. (10)
Selliste esmaste huvide muutustega muutuvad näiteks meedia, rahvusvaheline politsei või Maailma Terviseorganisatsiooni osad farmaatsiatööstuse allhankeosakondadeks. Selle tulemuseks on ühiskonnale ohtlikud vead ja see viib – inimkeha kuvandi juurde jäämine – elundite puudulikkuseni. (…)
Zoonoosid ja funktsioonide juurdekasv
Nagu me teame, nokitsevad teadlased mikroorganismidega paljudes laborites üle maailma. Näiteks katsetasid Wuhani kõrge turvalisusega laborite teadlased transgeensete humaniseeritud hiirte ja SARS-i nahkhiirte viirustega, et nad saaksid nakkuseks kasutada nn ACE2 retseptoreid. ACE2 retseptoreid leidub peamiselt kopsudes, südame- ja endoteelirakkudes, veresoonte sisemises vooderduses, kus nad seovad olulist ensüümi. Nii ehitavad teadlased nahkhiireviirusesse võtme, mis avab sellele inimrakud. Seda nimetatakse “funktsionaalseks täiustamiseks”.
Eksperimenteerimisrõõmuks on ka geeniahelate lõikamine ja uuesti kokkupanek, erineva päritoluga viiruste kokkuviimine erinevatesse peremeesorganismidesse. Seda kõike saate teha seni, kuni on tekkinud midagi “huvitavat”. Neid ohtlikke katseid nimetatakse funktsiooni suurendamiseks. Kuid sõnal “võimendus” on mitu tähendust. Muuhulgas tähendab see suurenemist või suurenemist, aga ka kasumit või kasumit, mis mõlemad tunduvad üsna optimistlikud. Looduslike viiruste ohtlikumaks muutmine, et neid saaks kasutada relvana ja seejärel vaktsiini väljatöötamine, mis kaitseb oma inimesi saastunud riigis, on nii hull idee, millega viroloogid koguvad alati raha oma kõrge turvalisusega hasartmängudes, olgu siis Wuhanis, Rotterdamis, Berliinis või mujal. Idee pidada sõda viirustega on problemaatiline, kui ainult sellepärast, et ohtlikku viirust tuleb mingil hetkel inimeste peal proovida. Lõppude lõpuks peate välja selgitama, kas vaktsiin töötab selle vastu.
USA-s kritiseerisid parlamendiliikmed paar aastat tagasi tugevalt riikliku allergia- ja nakkushaiguste instituudi (NIAID) direktorit Anthony Faucit, kui öeldi, et ta on oma projektid Wuhanisse kolinud. Üks funktsiooni suurendamise uuringute pooldajaid on Christian Drosten Berliini Charité’st. Nende eksperimentide puhul näib olevat oluline see, et teadlased kindlustaksid kohe kõik patendid oma uuele loomingule. Ja tavaliselt teete seda siis, kui teate, et selliste ideedega on palju raha teenida. Selles kontekstis on “kasumi” tõlkimine kasumina sobivam.
See paneb mind uuesti mõtlema WHO projektile “Pandeemiaks valmisolek”. Bill Gatesi sponsoreeritud Genfi agentuuri pandeemia (11) ja karjaimmuunsuse (12) uutele määratlustele. Pandeemia, interpandeemiline faas, pandeemia, interpandeemiline faas ja nii edasi ja nii edasi – see on see, mida vaktsiiniinvestorid ja terviseandmete kogujad soovivad. Me peaksime harjuma mõttega, et pidevalt uued patogeenide lained ja et uusi vaktsiine vaktsineeritakse ikka ja jälle seitsmele miljardile inimesele, et saavutada uus karjaimmuunsus.
Nüüd, kui mRNA ja geneetiliselt muundatud vektorvaktsiinidega vaktsiinide tootmine on lubatud nii odavalt ja kiiresti, on meil vaja ainult poliitikuid, kes, nagu Angela Merkel või Ursula von der Leyen, tagavad vajalike riiklike vahendite kättesaadavuse. Nii et tehing on nutikalt korraldatud.
Selliste profitöörite nagu Bill Gates või Ugur Sahin eesmärk on praegu, et meil oleks umbes iga kuue kuu tagant kaks geneetilist võimendajat ja et see peaks kestma vähemalt kümme aastat. Selle põhjuseks on uued mutandid ja seejärel langenud antikehade tase. Antikehade taseme langus on normaalne ka nakkuse korral. Kuid meid petetakse uskuma, et meie loomulik T-rakkude ristimmuunsus kestab aastaid – vähemalt siis, kui seda ei omandata vaktsineerimise teel, vaid ülemiste hingamisteede kahjutu infektsiooni tagajärjel.
Ärge unustage: seetõttu tuleb elanikkonda nutikalt veenda püsivat pandeemiat taluma. Just sellepärast kartsime linnu- ja seagrippi ning nüüd ka COVID-19. Ja et me ei saaks hirmurežiimist välja tulla, nokitsevad Wuhanis, Rotterdamis, Berliinis ja mujal töötavad spetsialistid alati uute viiruseüllatuste kallal. Minu arvates on hirmutav, kuidas enamus laseb end ilmselt ikka ja jälle paanikasse ajada ning lõpetab kohe selliste kuritegelike tavade kahtluse alla seadmise. Nüüdseks oleks pidanud sellest aru saama palju rohkem inimesi.
Selleks, et hirm-vaktsineerimine-hirm-vaktsineerimismasin töötaks kiiresti ja sujuvalt, tuleb kogu protsess digitaliseerida ja ühendada automaatse viipamisega mobiiltelefoni äpi kaudu, nii et mobiiltelefoni saab uuesti kasutada alles siis, kui see on vaktsineerimiskaardi uuendamisega lukust lahti või elektrooniline sularahavaba konto on lukustamata. Milline võimendus! Philip Alcabes kirjutab sellest oma bestselleris “DREAD”:
“Me peaksime olema valmis pandeemiaks, millel on mingisugune gripiviirus, sest gripivaatlejad, inimesed, kes teenivad elatist viiruste uurimisel ja kes vajavad nende edasiseks uurimiseks üha rohkem rahalisi vahendeid, peavad veenma rahastajaid saabuva epideemia vastu võitlemise kiireloomulisuses.” (13)
Tundub, et tegelikkus on Alcabesi visioonist juba ammu üle saanud, sest erainvestorid on mõistnud, et selliste turvalaborite käitamine hirmumasinatena tasub end rahaliselt ära. Need laborid olid varem range valitsuse järelevalve all. Kuid nüüd – ilma suurema fanfaarita – on nad juba ammu muutunud sõltuvaks erasponsoritest.
Funktsiooni suurenemine, s.t. viiruste funktsiooni suurendamine, võib põhjustada ainult kahju. Minu arvates on ainus funktsioon, mis sellisel kunstlikult toodetud viirusel, mis on kunstlikult toodetud inimeste nakatumiseks, olla hirmu külvamine.
Mulle tundub kogu see asi kaitsereketite uue ja globaliseerunud variandina, sest traditsiooniline maffia elab ka ohtudest, hirmu külvamisest. See võtab kaitseraha ja säästab neid, kes selle vägivallaga ärevalt maksavad. See näib olevat just vaktsineerimismaffia ärimudel. See šantažeerib terveid riike, tekitades paanikat pandeemia õuduskuvandiga ja sõlmib miljardite eurode eest kaitselepinguid oma vaktsiinide jaoks, mis väidetavalt peaksid meid nende viirustest päästma. Funktsiooni suurendamise laborid on nende relvade sepised ja töötavad ainult seni, kuni me usume, et sellist geneetilist nokitsemist saab loodust rikkuda. See tähendab, et vaktsineerimismaffia paneb meid jätkuvalt hirmu, paanikasse ja eksistentsiaalsesse ahastusse, kuni me ei usu enam paanikavirolooge.
Autorist: Dr. med. Wolfgang Wodarg, sündinud 1947. aastal, on internist ja pulmonoloog, hügieeni- ja keskkonnameditsiini ning rahvatervise ja sotsiaalmeditsiini spetsialist. Pärast kliinilist tööd internistina oli ta muu hulgas 13 aastat Schleswig-Holsteini rahvatervise ametnik, samal ajal lektor ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides ning Schleswig-Holsteini Meditsiiniühingu tervisekeskkonna kaitse ekspertkomisjoni esimees; 1991. aastal sai ta stipendiumi Johns Hopkinsi ülikoolis, Baltimore’is, USA-s (epidemioloogia).
Saksamaa Bundestagi liikmena aastatel 1994–2009 oli ta algataja ja eestkõneleja Enquête’i komisjonis “Kaasaegse meditsiini eetika ja õigus”, mis oli Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige, kus ta oli tervishoiu allkomisjoni esimees ning kultuuri-, haridus- ja teaduskomisjoni aseesimees. 2009. aastal algatas ta Strasbourgis uurimiskomisjoni, mis uuris WHO rolli gripiviiruse H1N1 (seagripp) valdkonnas ning jätkas osalemist teaduseksperdina ka pärast parlamendist lahkumist. Alates 2011. aastast on ta töötanud vabakutselise ülikooli õppejõu, arsti ja terviseteadlasena ning oli kuni 2020. aastani Transparency International Saksamaa vabatahtlik juhatuse liige ja tervishoiu töörühma juht. Lisateavet leiate tema veebisaidilt.
(1) In silico – see on loodud arvutis koos silikoonipõhise riistvara ja sellesse programmeeritud tarkvaraga.
(2) 15 eurot kurgutampooni eest. Keskmiselt ravib perearst päevas 52 patsienti, eriarst 38. Nii et kui teil ei lubata ilma testita ooteruumi minna, teate nüüd, mis veenis teie arsti koroonas. See on ilmselt üle 10 000 euro kuus lisatasudena praktika kohta. Isegi kui ta palkab selleks uue assistendi, on see arsti jaoks seda väärt.
(4) Naomi Klein, Die Schock-Strategie, S. Fischer Verlag, Frankfurt a. M. 2007
(5) Otsevestlus oli Facebooki lehel saadaval paar nädalat ja sellel oli sadu tuhandeid klikke. Kui see eemaldati, saatis keegi mulle FB aruande, milles Šveitsi IT-ettevõtja ja roheliste poliitik, kes oli varem töötanud Roche’i ettevõtte väliskonsultandina, kiitles, et on põhjustanud minu vestluse kustutamise ZDF-is.
(6) Klaus Dörner, Ursula Plog jt (toim.), Irren ist Menschlich. Psühhiaatria ja psühhoteraapia õpik, 25. väljaanne, Psychiatrie Verlag, Köln 2019
(7) Ma saan siin anekdootlikult ravida ainult AIDSi, BSE-d, SARS-i, MERS-i, Ebolat ja Zikat.
(8) ELi ideoloogia, mis järgib majanduse ülimuslikkust, on Lissaboni läbirääkimistel väga selge.
(9) 2002. aasta BGH otsus on hea juhis ettevõtluse ja teaduse vajalikul määral eraldamiseks ülikoolides: BGH, 23. mai 2002. aasta otsus – 1 StR 372/01 – LG Heidelberg (Heidelbergi südameklapiskandaal).
(10) Seejärel asutasime Transparency Internationalis töörühma, millest tekkis portaal Hochschulwatch, mida algselt haldas koos ajaleht taz ja mis kannatab nüüd asjaolu tõttu, et taz loobus põhjustest, mis ei olnud mulle sel ajal veel selged.
