Poliitikud – ärge arvake, et Eesti inimene oli vait, sest ta on rumal.
Ta oli vait, sest ta lootis.
Lootis õiglust. Lootis, et teda kuulatakse. Lootis, et te ärkate.
Aga nüüd võib selle lootuse maha matta.
Ja matusega koos sünnib midagi uut: rahvas, kes ei kavatse enam vaikida.
Aasta tagasi olin ma ärkamas, kuid mitte veel ärganud.
Midagi minus krigises – tuli, mis tahtis lõõmama lüüa.
Ärritus, millel polnud veel nime.
Ma tajusin, et maailm on valesti, ent ei julgenud seda välja öelda.
Peitsin end sarkasmi ja vihjete taha, rääkisin ringiratast.
Ootasin luba – mitte ainult teistelt, vaid ka iseendalt.
Täna ma enam ei küsi.
See muutus sai alguse ühel ööl, mil Henri ärkas ja äratas ka meid.
Sellest sai alguse vestlus, mida olin kaua oodanud.
Me tegime oma suhetele ausa inventuuri – rääkisime, kuulasime, mõistsime.
Puudutasime teineteist ja see puudutus oli ehe.
Kõik maskid langesid.
See oli hetk, mil sain aru: kui vaikimine võib ühe suhte aegamisi tappa, siis võib see tappa ka rahva.
Ma ei oota kutset lavale ega palu sõna.
Ma ei looda kellelegi meeldida.
Ma teen suu lahti mitte karjumiseks, vaid ütlemiseks.
Et öelda midagi, millel on süda sees ja selgroog all.
Ma ei räägi, et näida targana – ma räägin, et olla inimene.
Et anda neile, kes veel vaikivad, märku: on lubatud mitte vaikida.
Aasta tagasi rääkisin ma suurtest asjadest –
tänapäeva süsteemidest, manipuleerimisest, nartsissismist, sotsiopaatiast, inimeste ärakasutamisest.
Ma teadsin seda kõike, aga kui üritasin inimestega rääkida, vaadati lihtsalt maha.
Nii on see alati olnud.
Täna on need teemad saanud telje.
Neil on siht, struktuur ja suund.
Need on saanud raamatu, manifesti ja hääle.
Aasta tagasi ma vihastasin. Süttisin ja kustusin. Vajusin.
Tundsin, et võib-olla pole mul siin maailmas kohta.
Täna ma tean: mul ei ole valikut – ma pean rääkima.
Ma ei oota enam, et keegi teine midagi muudaks.
See keegi olen mina ise.
Mitte täiuslik, mitte valmis – aga kohal. Elus. Tõeline.
Mu tekstid ei ole enam pelgalt mõtted – need on teod.
Need ei ole enam postitused – need on tõerünnakud.
Need ei palu – need äratavad.
Kui ma ütlesin: „Kui sa enam ei viitsi vait olla…“,
siis mõtlesin ma seda tõsiselt.
Rääkisin enda ja sinu eest.
Sest vaikimine ei vii meid edasi – see hoiab meid ketis.
Ma ei ehita enam argumente – ma ehitan sildu.
Mõned põlevad, mõned varisevad, mõned ei vii veel kuhugi.
Aga ma ehitan edasi, sest plats, kuhu olen jõudnud, on tühi, puhas ja püha.
Kui keegi ütleb: „Sa ju ei tea kõike?“ –
siis ma vastan: „Just. Ja seepärast ma alustangi – mitte targana, vaid inimesena.“
Me ei olnud vait, sest me oleks pimedad.
Me olime vait, sest tahtsime uskuda.
Me lootsime, et keegi seal üleval veel hoolib.
Et äkki seekord on teisiti.
Et äkki seekord tuleb õiglus.
Aga see lootus müüs end maha – koos tankide, testide ja töörahu valega.
Nüüd on meie kord.
Ma olen näinud, kuidas head inimesed muudetakse koerteks.
Ja kuidas koerad saavad ühel päeval tagasi inimesteks,
kui nad kuulevad lõpuks õiget sõna.
Ma ei vihka neid, kes mind ründavad.
Ma vihkan mehhanismi, mis nad lõi.
Koolisüsteemi, mis tapab küsimused.
Meediat, mis paneb suhu valed.
Valitsust, kes peab rahvast karjaks.
Ja karja, kes usub, et orjus on talutav – kui see on piisavalt digitaalne ja mugav.
Ma tean, et mul ei ole relva.
Aga mul on sõna – ja sõna on kõige ohtlikum relv,
kui seda loetakse mitte ainult peaga, vaid ka südame ja maksaga.
Kõik, mis praegu laguneb, laguneb seestpoolt.
Mitte valitsuse nõrkusest, vaid rahva vaikimisest.
Te ei valitse meid – te lihtsalt istute toolidel, mis ei ole enam teie väärilised.
Te teete näo, et esindate rahvast, aga kardate rahvast rohkem kui tõde.
Ja kui keegi ütleb, et rahvas on rumal –
siis vaadake peeglisse ja küsige: „Kes ta selliseks kasvatas?“
Ma ei taha, et mu lapsed õpiksid vaikima.
Ma ei taha, et nad arvaksid, et karta valitsust on normaalne.
Ma ei taha, et nad õpiksid „oma kohta“.
Ma tahan, et nad teaksid: sõna ei anta – sõna võetakse.
Et vaikimine ei ole voorus, vaid reetmine.
Et vabadus algab seal, kus keegi ütleb esimesena: „Aitab.“
Ja kui sa loed seda ning ikka veel mõtled:
Kas peaks midagi ütlema? Kas peaks midagi muutma? Kas on lootust? Kas on mõtet?
siis ma ütlen sulle otse:
Ära küsi, kas keegi teine teeb.
Mitte keegi teine ei tule.
See oledki sina.
Ja see olen mina.
Ja see on meie viimane, kuradi, võimalus öelda: AITAB.
Aitab valedest.
Aitab hirmust.
Aitab juhtidest, kes säravad kaamera ees nagu kloonid ja käsutavad rahvast, keda nad ei mõista.
Aitab propagandast.
Aitab sellest vaikivast vägivallast, mis näeb välja nagu rahu.
Ja kui küsitakse, miks noored ei usalda poliitikuid,
siis ma ütlen: vaadake neid, kes meid „lolliks“ nimetavad.
Me ei ole lollid – me oleme lihtsalt väsinud kuulamast neid,
kes on aastakümneid valitsenud, kuid pole kordagi vastutanud.
See pole enam valitsuse kriitika – see on rahva ärkamine.
See on hetk, kus vaikimisest saab kuritegu ja tõest relv.
Me ei ole lollid – me lihtsalt ei viitsi enam vaikida.
Sest torm on juba käe seina sisse löönud.
Ja mina ei lähe tagasi.
Ma ei vaigista ennast enam.
Minu mõtlemisvõime on nii kiire ja terav, et vahel hirmutab isegi mind.
See loob seoseid ja purustab narratiive nii hoogsalt, et ma ei jõua ise järele.
Ja ma ei hakka selle eest vabandama.
Kui need, keda olen seni pidanud eeskujudeks, vaikivad,
siis ütlen teile otse:
olge mulle toeks nii, nagu oskate, või proovige mind vaigistada.
Aga ma ei anna alla.
Ja ma ei jää vait.
Sest tõde ei hirmuta rumalaid – see hirmutab neid, kes on harjunud end targana tundma.
Kui ma tulen uue kiirusega ja need, keda austasin, ei julge mulle enam otsa vaadata,
siis see ei olnud kunagi võrdne mäng.
Kui keegi ütleb: „See ei kõneta mind,“
siis tegelikult mõtleb ta: „See teeb mulle liiga. See tõmbab mul maski eest. See ütleb välja, mida mina julgen vaid endamisi mõelda.“
Mu tee on olnud lühike, aga järsk.
Ma ei palunud luba – ma murdsin sisse.
Ma ei küsinud kinnitust – ma andsin selle endale ise.
Ja kui keegi ütleb mulle: „Aga ma tean seda juba,“
siis küsin vastu: „Ja mida sa teed nende nimel, kes veel ei tea?“
Teadmise väärtus ei ole teadmises, vaid selles, mida sa sellega teed.
Ma olen näinud, mis juhtub, kui inimesed ei räägi.
Viimase aasta jooksul on liiga paljud võtnud endalt elu.
Süüdlasi ei ole vaja kaugelt otsida – need oleme meie ise, oma vaikimisega.
Kurat, möliseda, sõimata ja mõnitada oskame me kõik vabalt puusalt.
Aga proovime nüüd midagi teistmoodi – räägime päriselt.
Ilma kriitika kaitsekilbita, ilma mürgita, ilma vaimse rusikata näkku.
Meid on õpetatud olema vait.
Aga see vaikus ongi kõige mürgisem asi üldse – see tapab.
Ja nüüd ma räägin.
Ja ma ei lõpeta.
Kui see sind puudutas, siis ära jäta seda ainult endale.
Räägi oma peres, räägi sõpradega, räägi ka võõraga.
Kirjuta, jaga, küsi, vaidle.
Mine kohale, kui näed ebaõiglust, ja ütle välja, kui tunned, et midagi on valesti.
Me ei saa end enam petta, et „keegi teine“ tuleb ja teeb meie eest.
See oled sina.
See olen mina.
Ja see on meie võimalus – mitte homme, mitte siis, kui on mugav, vaid praegu.
Lembit Silla
Isa ja kodanik
