Geniaalne rahandustegelane Mart Võtklaev raiub kui rauda, et riigil on tarvis püksirihma pingutada. Valitsus näeb kokkuhoiukohana lastetoetuste kärpimist ja inimeste karmi maksustamist. Kui selle seltskonna pilk oleks teravam ning ajutegevus nutikam, jääksid silma võimalused, mis kohe ja täna aitaksid hoida kokku miljoneid.
Äpuratuur tuleb tööle panna.
Viimasel ajal võib meediast lugeda ridamisi kohtuasjadest, kus peale aastaid kestnud menetlust süüdistusmaterjal kokku kuivab või järgneb õigeksmõistev otsus, mille kohaselt riigil tuleb tasuda sadu tuhandeid kompensatsiooniks haleda süüdistusega kohtu alla sattunud kodanikele. Viimane selline apsakas on Porto Franco mammutsaaga, kus kohtunik absurdse süüdistuse ümber lükkas ja protsessiosalised õigeks mõistis. Kui palju aastaid kestnud protsess prokuröri, kohtunike ja abipersonali palkade ning protsessiga kaasnenud kõrvalkulude näol asjatult riigi vahendeid kulutas, võib vaid oletada, sest neid andmeid ju keegi ei avalda. Prokurör, kes käki kokku keeras, ei kanna mingit vastutust tuulde lastud riigieelarveliste vahendite eest.
Sama muster kehtib ka kohtunik Eveli Vavrenjuki ja kaaskohtualuste korruptsioonisüüdistuses õigeksmõistmise osas. Siingi kulutati aastate jooksul sadu tuhandeid, kui mitte miljonit, et lõpuks prokuratuuri praak tuvastada. 10 aastat kestab Kajar Lemberi saaga, kus 7 eurosest tasuta juukselõikusest üritatakse välja pigistada sajandi korruptsioonidraama. Kuidas aga hinnata seda jama, kus miljonite kantimine Tallinna Sadamast ähvardab jääda kohtulahendita, sest prokurörid on otsustanud end järjest protsessist taandada? Neid ei huvita, palju selline karussellitamine riigile maksma läheb, kui kohtuasi süüdimatult venib, sest äpuratuuris raha ei loeta.
Miski on mäda riigis, kus prokuratuur ei suuda oma tööd korralikult teha ja kohtud jahvatavad aastaid tühiseid kaasusi, sest meedia on pagan teab kelle tellimusel, need suureks puhunud. Kui selline tsirkus lõpetada, jääks raiskamata miljonid eurod riigi raha.
Raiskamine käib täistuuridel.
Riigitasandil raiskamise sümboliks võib pidada keskpiirangutega lõiku Tallinn-Rapla maanteel. Algselt ohutuse tõstmiseks kavandatud äpardunud lahendus on kasvatanud oluliselt liiklusõnnetuste arvu. Liikluskindlustusfondi andmetel on piirdega teelõigul juhtunud 20 korda rohkem liiklusõnnetusi, võrreldes ajaga, kui seal veel piiret polnud. Kuid Transpordiameti kivipallurid kehitavad vaid õlgu ja möönavad, et mis siis, kui seal inimesed vigastada saavad, nemad seda jaburust likvideerima ei rutta. Las töötab eesmärgile vastu, kuid linnuke on ju ikkagi kirjas ja raha kulutatud.
Sellist suhtumist kohtab kõigis riigiametites. Oma kohale pikalt istuma jäänud ülbed ametnikud teevad, mis pähe tuleb, sest ministrid, kes nende tegevust peaksid suunama ja kontrollima, on lihtsalt nõrgad või siis ükskõiksed, sest kogu aur läheb enesekiitmisele ja opositsiooni materdamisele.
Logiseva riigimasina kapitaalremont oleks kiire ja inimeste maksukoormat mitte kergitav väljapääs pidevast rahahädast, mille käes meie rahandusminister, otsekui hambavalus näriline, pidevalt kannatab.
Selle asemel, et ajada rumalat pläusti, kuidas opositsioon soovis riigikogu saali punalippe heisata võiks endine maamõõtja koos oma poliituimas kaaslastega keskenduda ebakohtadele ametite ja ministeeriumide töös, kus annaks raha miljonite kaupa säästa.
Vsevolod Jürgenson
