1. juuni tähistame lastekaitsepäeva. Kui varem võis ju kahelda, kas laste õiguste kaitse vajab tähelepanu eraldi päevaga, siis olukorras, kus valitsuse juhterakond sõdib armutult lastetoetuste tõstmise vastu, on lastekaitsepäev igati õigustatud. On aeg vastanduda Reformierakonna poliittehnoloogidele, kelle jaoks on lastetoetustele kuluv 300 miljonit kulu, mis eelarvesse kuidagi ära ei mahu.
Kuni peaminister lastetoetuste suurendamisele häälekalt vastandub pole lapsed meie riigis prioriteet. Riiki, kus suletakse maakoole ja kärbitakse kulusid huviharidusele, ei saa nimetada lapsesõbralikuks, ent ühiskond, mis peab lapsi pigem tüütuks kuluallikaks, mitte võimaluseks tulevikku panustada, hääbub.
Pakume lastele reaalset tuge.
Laste kasvatamine pole vanematele odav. Iga väike ilmakodanik vajab toitu, riideid, mänguasju ja koolitarbeid. On äärmiselt oluline, et riik toetaks peresid, kus kasvavad tulevased kodanikud, kes hakkavad ehitame tuleviku Eestit. Sellepärast peaks pragu arutusel olev lastetoetuste seadus olema vaid esimene samm, lisamaks meie lastega peredele ning üksikvanematele võimalusi eluga paremini toime tulla ja lastele rõõmsamat lapsepõlve pakkuda.
Tuleb tunnistada, et meil on lastega perede jaoks eelmiste lapsesõbralikumate peaministrite poolt juhitud valitsuste ajal mõndagi tehtud. Meenutagem vanemapalka, tasuta koolilõunaid ja erinevaid toetusi. Jääb aga arusaamatuks, miks riigis, kus põhi- ja isegi kõrgharidus on tasuta, tuleb vanematel maksta lasteaiakoha ja toitlustamise eest. Viimane aeg on muuta lasteaiad tasuta kättesaadavaks. Lasteaia eest kohatasu kasseerimine ei tee riiki ega omavalitsust rikkamaks, küll aga oleks tasust vabastamine märk, et me tõepoolest hoolime lastest ja nende käekäigust.
Teine vajalik samm, millega Eesti võiks saada maailmas teenäitajaks, oleks lastepalga sisseseadmine. Kui me ei suuda lähiajal käivitada kodanikupalga maksmist, nagu tehakse Hispaanias, kus palga suurus sõltub peres kasvavate laste arvust, siis võiksime hakata maksma lapsepalka. Mõnesaja eurone igakuiselt lapse kontole laekuv riigipoolne toetus oleks märk hoolivusest. Lapsepalka poleks võimalik võtta välja enne täisealiseks saamist ning kogunenud vahendid oleks toeks, et noor saaks omandada kõrghariduse või alustada iseseisvat elu. Omavalitsuse sotsiaalosakonna nõusolekul oleks lapsepalka võimalik kasutada ka varem, kui on vaja tuge gümnaasiumi lõpetamisel või kutsekoolis ametiõppeks. Lapsepalk ei muudaks meie riiki vaeseks, küll aga rikastaks ühiskonda.
Kindlasti pole otstarbekas luua lapsepalga maksmiseks analoogilisi fonde nagu pensioni II samba kogumiseks. Inflatsioonimõjude maandamiseks võiks lapsepalk moodustuda edukate Eesti ettevõtete aktsiatest, mis kantakse lapse individuaalsele väärtpaberikontole. Muidugi tuleb jälgida, et väärtpaberid oleksid piisavalt likviidsed, et neid saaks vajadusel kohe realiseerida.
Lapsed vajavad vaheldusrikast tegevust.
Meil tuleb läbimõeldumalt ja mitmekülgsemalt rahuldada laste vabaajaveetmise vajadusi, mitte kärpida huvitegevuseks mõeldud vahendeid, et kasvatada poliitikute ja riigiametnike niigi õigustamatult kõrgeid palku. Üksnes ekstreemspordiväljakute rajamisega kõigi laste ootusi ei täida.
Tallinnas on suurepärane loomaaed, kus lastega aega veeta. Kui aga Eesti pere soovib külastada statsionaarset lõbustusparki, tuleb sõita üle lahe. Miks? Kui puudub eraettevõtja, kes suudaks Tallinnas või Tartus tasemel tivoli püsti panna, võiks seda teha riik või omavalitsus. Lõbustuspark annaks digimaailma seiklusmängudes ekslevatele lastele võimaluse avastada, et ka reaalne maailm võib pakkuda põnevust ja adrenaliini. Arvestades kui palju on meil tekkinud internetiavarustes toimetavaid ülekaalulisi ja vaimselt tasakaalutuid lapsi, oleks põnev ja mänguline tivoli võimaluseks seda kurba statistikat muuta.
Meie ühiskond on tugev ja teovõimeline üksnes siis, kui peredes kasvavad terved, elurõõmsad ja vahvad lapsed, kes tunnevad, et neist hoolitakse ning kes ei pea kannatama kitsaste olude ja võimaluste puudumise pärast.
Ärgem tegelgem lastega perede ja üksikvanemate probleemidega üksnes 1. juunil! Kui me ei suuda oma lapsi armastada ja hoida, kaotab riik mõtte.
Vsevolod Jürgenson
