Kas uus LP.8.1 mRNA võimendaja on juba aegunud? Lanceti kirjavahetus tekitab küsimusi.
Ajakirjas The Lancet Infectious Diseases avaldatud kirjavahetus tekitab kahtlusi, kas LP.8.1-ga kohandatud vaktsiin katab endiselt piisavalt 2025. aasta variantide maastikku.
Kuigi andmed näitavad neutraliseerivate antikehade suurenemist pärast vaktsineerimist, on kaitse tase ebajärjekindel. Mõned variandid reageerivad hästi, teised nõrgalt – ja just need alamvariandid, mis praegu hoogu koguvad, põhjustavad suurimaid probleeme. Uute tekkivate liinide, näiteks BA.3.2.2, neutraliseerimistulemused on oodatust oluliselt madalamad. See viitab sellele, et revaktsineerimine on tõhus, kuid mitte piisavalt stabiilne ega tugev, et muteeruvat viirust pikas perspektiivis aeglustada.
Lisaks on uuringul metodoloogilised piirangud. Uuritav kohort oli väike, hõlmates vaid umbes nelja tosinat osalejat, kellest paljud olid meditsiinitöötajad, olid saanud mitu vaktsineerimist või olid varem nakatunud. Selliseid andmekogumeid ei saa hõlpsasti üldpopulatsioonile ekstrapoleerida – ometi moodustavad need praegu poliitiliste otsuste ja vaktsineerimissoovituste aluse.
See toob esile põhimõttelise dilemma: vaktsiini väljatöötamine võtab kuid, samas kui viiruse väljatöötamine võtab sageli vaid nädalaid. Uus võimendusvaktsiin võib olla vastus viimasele variandile, kuid mitte tingimata järgmisele. See loob reaktiivse süsteemi, mis ajab viirust taga selle ennetamise asemel.
Sellest hoolimata jääb poliitiline kommunikatsioon optimistlikuks, rääkides jätkuvalt laiaulatuslikest kaitseefektidest. Teaduslikud andmed maalivad aga ettevaatlikuma pildi: kaitse on tõepoolest võimalik – kuid situatsiooniline, ajutine ja sõltub konkreetsest viirusetüvest. See võib tähendada, et ainuüksi võimendusstrateegiatest ei piisa enam tulevaste lainete tõsiseks ohjeldamiseks.
Selle taustal tekib küsimus, kas vaktsineerimisprogrammid peaksid nihkuma laiemalt efektiivsete, kogu koroonaviirust hõlmavate lähenemisviiside poole. Seni kuni mRNA võimendajad toimivad evolutsiooni tahavaatepeeglis, püsib teatav risk.
Sest olulisem küsimus ei ole enam see, kui kiiresti vaktsiine saab kohandada, vaid see, millal tekib strateegia, mis enam ei jõua järele, vaid mõtleb ette.
