Lääne ametnikud tunnistavad nüüd avalikult, et sõda Venemaa (ja Hiina) vastu on ülemaailmne ja koosneb konkureerivatest blokkidest…
Koloonia mõtteviisi võrdlus on sobiv, kuna lääs püüab võtta kontrolli Aafrika ja Ladina-Ameerika ressursside üle. Kuigi see pole midagi uut, nagu näitavad läänepoolsed avaldused selgeks, peaksid Moskva ja/või Pekingiga sõbralikud riigid ootama veelgi rohkem kooskõlastatud jõupingutusi infiltratsiooni, sanktsioonide ja muude vahenditega, et piirata sidemeid Venemaa-Hiina blokiga.
Kuigi mõnele väiksemale riigile võiks kasu saada mõlema poole meelitamine, kannatavad tõenäoliselt paljud, kuna nendes riikides toimub õõnestus ja vahetuskonfliktid. Võtke USA ametnike kommentaarid Bloombergile 24.veebruaril, et USA kavatseb sõja teisel aastal kahekordistada oma jõupingutusi, et “kruvisid kinni keerata” riikide suhtes, kes hoiavad endiselt jalga mõlemas leeris.
See kehtib eriti osariikides, mis on ressursirikkad – kas nafta, gaasi või “roheliste” kaupade osas. Need lahingud käivad juba kogu Aafrikas ja tõenäoliselt süvenevad. Põhja-Aafrika riigid pole seni olnud valmis aitama Venemaad “isoleerida”. ELi energiaolukord on endiselt hull, mida ta püüab parandada Aafrikasse nafta ja gaasi otsimisel ning võidujooks “roheliste” ressursside kontrollimiseks. Hiina ei taha Aafrikas järele anda ning Venemaa, püüdes küll igasugust isolatsiooni ära hoida, võib ka Euroopa varem põlvili suruda, kui EL-Aafrika energiaplaanides mutrivõtmega lööb.
Tõepoolest, on raske mõista, kuidas lääne nõue, et riigid valiksid poole, ei isoleeriks Euroopat ainult veelgi ja süvendaks tema energiaprobleeme, nagu siin Põhja-Aafrika kohta arutleb.
Laienev sõda Põhja-Aafrikas
EL on võtnud oma sihiks Põhja-Aafrika mitmel põhjusel, mille Euroopa välissuhete nõukogu on siin kokku võtnud:
Põhja-Aafrika on ka paljulubav koht rohelise vesiniku tulevaseks tootmiseks. See on energiaallikas, mis on ELi jaoks tõenäoliselt hädavajalik, et täita oma kliimaeesmärke raskesti dekarboniseeritavates sektorites. Piirkond on koduks ka energiaüleminekuks vajalikele kriitilistele toorainetele, pakkudes ELile võimalust veelgi mitmekesistada oma puhta energiatehnoloogia tarneahelaid. Põhja-Aafrika noor ja hästi haritud tööjõud ei paku ELile mitte ainult potentsiaalset tööjõudu tehnoloogia tootmiseks kodule lähemal kui Aasia turud, vaid ka oskusi, mis on vajalikud sisukaks koostööks sellistes valdkondades nagu teadus- ja arendustegevus.
Euroopast vahetult üle Vahemere asuv Alžeeria on praegu Aafrika suurim nafta- ja gaasitootja. See on loomulikult parim kandidaat Euroopa energiavajaduste lünga täitmiseks pärast seda, kui EL katkestas Venemaa tarned. Itaalia üritab kiirendada gaasi ja energia importi ning isegi elektrisõidukite tootmist Alžeeriasse leida, kuid probleeme on lugematu arv.
Esiteks ja kõige tähtsam on see, et numbrid lihtsalt ei klapi. GIS-ist:
Kogu Aafrika mandri tõestatud gaasivarud on võrdväärsed 34 protsendiga Venemaa ressurssidest ja Põhja-Aafrika varud vaid 10 protsendiga Venemaa omadest. Aafrika ja Põhja-Aafrika gaasitoodang moodustab vastavalt 36 protsenti ja 15 protsenti Venemaa toodangust. 2020. aastal oli kogu gaasikaubandus Euroopa ja Venemaa vahel ligi 185 miljardit kuupmeetrit, mis on ligikaudu neli ja pool korda suurem kui kaubavahetus Põhja-Aafrikaga.
Naftarindel toimub sama lugu, mida mujal mängitakse, Põhja-Aafrikas, kus ostetakse kokku Venemaa toornafta ja suurendatakse sanktsioonide lahendamiseks tarneid Euroopasse. Aga tagasi gaasi juurde: Euroopa ja täpsemalt Itaalia, püüdes muutuda ELi energiakeskuseks, üritavad suurendada importi Alžeeriast, kuid taas on probleeme infrastruktuuriga. Jaanuaris Meloni reisi ajal Alžiirisse sõlmisid Itaalia ja Alžeeria lepingud, sealhulgas täiendava torujuhtme ja merealuse toitekaabli uurimiseks ja ehitamiseks, kuid need on aastate kaugusel. Veel maagaasi luurest:
Et vähendada sõltuvust Venemaa gaasitarnetest pärast Ukraina sissetungi, nagu seda teevad ka teised kogu Euroopas, leppisid Alžeeria Sonatrach ja Eni aprillis kokku tarnelepingu. Alžeeria tarniks aastatel 2023 ja 2024 Transmedi torujuhtme kaudu täiendavalt 9 miljardit kuupmeetrit gaasi.
Kuid Alžeeria ja Itaaliat ühendav Transmedi süsteem ei tööta täisvõimsusel. Alžeerial on olnud tootmisprobleeme. Riik ei ole viimase kolme aastakümne jooksul investeerinud uude taristusse, et tootmist suurendada ning see peab suunama gaasi ümber, et rahuldada kasvavat kodumaist elektrinõudlust.
“Täiendav 9 miljardi kuupmeetri lisamine Alžeeriast aastaks 2023 on ebareaalne, eriti kui arvestada, et Alžeeria tarned Itaaliasse kasvasid aastatel 2020–2021 80%, ütles Giuli.
Giuli ütles, et suur kasv 2023. aastaks saab toimuda ainult siis, kui vood suunatakse Hispaaniast Itaaliasse. Alžeeria suhted Hispaaniaga on olnud pingelised, sest Hispaania on Lääne-Sahara maakonflikti tõttu asunud Maroko poolele.
Põhja-Aafrika torujuhtmed Euroopasse. Allikas: Global Energy Monitor
Seega suudab Itaalia veidi rohkem gaasi välja tõmmata, sest vool Hispaaniasse on vähenenud, kuid ilmselgelt ei tee see Euroopale tervikuna midagi. Olukord Hispaaniaga viitab paljudele geopoliitilistele probleemidele, mis raskendavad jõupingutusi muuta Põhja-Aafrika Euroopa uueks esmaseks energiaallikaks. Suurem piiriülene koostöö ja energiakaubandus (eriti kolmandate osapoolte juurdepääs torujuhtmetele) oleks kasulik nii Põhja-Aafrikale kui ka Euroopale, kuid piirkond on lõhestunud. 2011. aastal Liibüa hävitav NATO ei aidanud kindlasti asjale kaasa, sest Egiptus on Põhja-Aafrika naabritest sisuliselt ära lõigatud, kuid ka Alžeeria ja Maroko vahel on oma rivaalitsemine. Barcelona rahvusvaheliste suhete keskusest:
Koos Alžeeria traditsioonilise rivaalitsemisega Marokoga on see kaasa toonud torujuhtme sulgemise, mis kuni eelmise aasta sügiseni viis Alžeeria gaasi Maroko kaudu Pürenee poolsaarele, kuigi Medgaz on jäänud avatuks, mis kannab Alžeeria gaasi otse Hispaaniasse. See sulgemine kehtis palju enne seda, kui Hispaania muutis seisukohta vaidlusaluse Lääne-Sahara territooriumi võimaliku staatuse suhtes [toetus Marokot]. Alžeeria väljendas oma pahameelt Hispaania sammu üle, kuid hindab Hispaaniat jätkuvalt oma suuruselt teise gaasikliendina.
Hispaania, mille taasgaasistamisvõimsus on ligikaudu kaks korda suurem, kui tema siseturg nõuab, saab ELi üldisesse gaasijulgeolekusse rohkem panustada alles siis, kui Prantsusmaa tuumalobby tühistab oma pikaajalise veto 7 miljardi kuupmeetrise gaasijuhtme võimsuse suurendamisel, mis viib gaasi põhja suunas Püreneed. Pürenee koridor saab siis omaette. Vahepeal algasid voolud Magribi–Euroopa torujuhtmes uuesti 28.juunil 2022, gaasi tagasivooluga torujuhtme abil, mis suleti 1.novembril 2021, kui Alžeeria katkestas tarned Marokole. Saksa suurim energiaettevõte RWE võitis lepingu, mis võimaldab Marokol pääseda Euroopa suurimale veeldatud maagaasi turule.
Samal ajal arendab Maroko Ühendkuningriigiga muid energiaühendusi väljaspool ELi. Energiatehnoloogia pioneer Octopus Energy Group sõlmis koostöös Xlinksiga mullu mais lepingu maailma suurima merealuse elektrikaabli ehitamiseks, et tarnida taastuvenergiat Marokost Ühendkuningriigi edelaosas asuvasse Devonisse. See projekt sobib Maroko pikaajalise ambitsiooniga saada maailma päikeseenergia liidriks.
Praegu on Maroko energia netoimportija, millest suurem osa pärineb kivisöest, kuid sellest võib saada kaugemalt lõunasse tulevate energiaressursside ülekandepunkt Sahelis. Samuti on suured plaanid muuta Marokost (ja vähemal määral Tuneesiast ja Egiptusest) ELi peamine rohelise energia tarnija.
Peale maagaasi
Maroko Noor ja Egiptuse Benbani päikesefarmid, kaks maailma suurimat, olid algselt mõeldud selleks, et vähendada riikide sõltuvust kivisöest. Kuid mõlemad (ja paljud teised päikesepargid ja tuuleprojektid kogu Põhja-Aafrikas) on nüüd valmis oma energiat Euroopasse saatma.
Lisaks plaanivad nii Egiptus kui ka Maroko Euroopasse eksportimiseks toota taastuvenergial valmistatud rohelist vesinikku ja ammoniaaki. Need plaanid ei tule ilma Põhja-Aafrika riikide jaoks oluliste keskkonna- ja sotsiaalsete tagajärgedeta.
“Puhas” jõud on mõeldud pigem Euroopale kui koduseks või piirkondlikuks kasutamiseks Aafrikas. Kõrbe ökosüsteemid hävitatakse. Rändhõimud kaotavad maad ja teed oma karjakarjamaade jaoks. Projektid kasutavad ära ka vähesed veevarud, mis on saadaval piirkondades, kus need juurduvad. Laiemad alad militariseeritakse tavaliselt ka seiretornidega, mis valvavad alasid ja vett. Rohkem Yale Environment 360-st:
Vabaühenduse Maroko Vahendusassotsiatsiooni president Atman Aoui näeb suuri taastuvenergiaprojekte, nagu Noor päikesepark, osana laiemast katsest võtta kontrolli alla kõrbealad, mis on varem olnud hõimurühmade pärusmaa. Projektide mastaapsus on “väljakutsuvad eeldused, et vähese CO2-heitega energia üleminek on oma olemuselt progressiivne,” ütleb ta.
Märkides skeemi suures koguses vett, lisab ta: “Iroonia, et kliimamuutuste leevendamiseks mõeldud projekt ainult süvendab kliimamuutuste mõju ühes Maroko vaeseimas ja veesurvemas piirkonnas, ei kao elanike jaoks.”
Sarnaselt Alžeeria ja Itaaliaga on Maroko pidanud läbirääkimisi Euroopa elektrisõidukite akude tootjatega, et rajada riiki tehas, mille eesmärk on kasutada ära oma koobalti- ja fosfaadiressursse. Suur osa Maroko loodusvaradest asub vaidlusalusel Lääne-Sahara territooriumil.
Citroen plaanib oma Maroko tootmisvõimsust kahe aastaga kahekordistada 50 000 supermini elektriautolt. Marokos asuvad Renault’ ja Citroeni emaettevõtte Stellantis tootmistehased, mille praegune kombineeritud tootmisvõimsus on 700 000. Plaanis on see arv suurendada ühe miljonini. Reutersi andmetel olid Maroko autotootjad ja osade tootjad viimase seitsme aasta jooksul riigi suurimad eksportijad, edestades fosfaatide müüki.
Saate hakata nägema, kuidas Brüsseli aju pöörleb: puhas energia tuleb sisse ning tööstus ja tööstus kustub sealt, kus sellega liitub kaevandamine – aia-džungli piiride parem piiritlemine, nagu ELi välispoliitika juhile Josep Borrellile meeldib. Kirjelda seda. Lisateavet selle mõtteprotsessi kohta Euroopa Välissuhete Nõukogult:
Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärk on laiendada läbimurdelise puhta tehnoloogia innovatsiooni kaubanduslikku rakendamist. Selle sektori tarneahelate mitmekesistamisega loodab EL vähendada oma sõltuvust domineerivatest osalejatest, sealhulgas Ameerika Ühendriikidest ja Hiinast. Põhja-Aafrika kvalifitseeritud tööjõud annab sealsetele riikidele potentsiaali saada selles ettevõtmises olulisteks partneriteks. Eurooplased peaksid püüdma ühise katusraamistiku raames üles ehitada turvalised, kulutõhusad, eetilised ja jätkusuutlikud tarneahelad üleminekuga seotud tehnoloogiate jaoks.
ELi teadus- ja innovatsiooniprogramm Horisont Euroopa võiks samuti olla oluline vahend teadus- ja arendustegevuse toetamiseks Põhja-Aafrikas. See keskendub kliimamuutustele ja ÜRO säästva arengu eesmärkidele ning pakub eraldi rahastamisvoogu teadusuuringutele ja innovatsioonile.
Kas kasutada Euroopa vahendeid tööstuse ümberpaigutamiseks EList välja? See peaks proledega hästi mängima.
Venemaa ja Hiina osalus Põhja-Aafrikas
Venemaal on Alžeeriaga pikaajalised tihedad sidemed ning Peking ja Alžiir on samuti tihedamaks muutunud. Välispoliitika:
Hiina on olnud Alžeeria peamine eksportija alates 2013. aastast, tõrjudes välja endise koloniaalvõimu Prantsusmaa ning paar allkirjastas novembri alguses teisele viieaastasele strateegilise koostöö paktile. Samal ajal tarnib Venemaa umbes 80 protsenti Alžeeria relvadest, mis teeb Alžeeriast India ja Hiina järel Venemaa suuruselt kolmanda relvaimportija. Alžiir ja Moskva korraldasid novembris Maroko piiri lähedal ühised sõjaväeõppused.
Alžeeria taotles novembris ka BRICS-iga liitumist varsti pärast seda, kui liitus Hiinaga vöö- ja teedealgatuse projektide pikendamisega infrastruktuuri, energeetika ja kosmoseuuringute vallas.
Moskva on vaikinud Alžeeria gaasitootmise kasvust Euroopas, kuid paljud Euroopa parlamendiliikmed ja USA kongressi liikmed nõuavad Alžeeria suhtes sanktsioone, kuna see on seotud Venemaaga. Tõenäoliselt katkestaks see aga teise Euroopa energiaallika.
USA, kes kardab Venemaa mõju Alžeerias, plaanib ehitada Marokosse sõjatööstusbaasi. Lisaks teatas USA 2020. aastal 1 miljardi dollari suurusest relvamüügilepingust Marokoga, mis hõlmas droone ja täppisjuhitavat laskemoona, allkirjastas 10-aastase sõjalise koostöö lepingu ning eelmisel aastal saatis USA Rabati juhtmevabad taktikalised ja maapealsed juhtimissüsteemid.
Sellegipoolest püüab Maroko hoida jalga nii ida kui lääne laagrites. Rabat jättis hiljutisel ÜRO Peaassamblee hääletusel Venemaa agressiooni hukkamõistmise hääletusel erapooletuks ja eiras USA jõupingutusi lääne leeriga ühinemiseks. Kokkulepe toob kasu Marokole. Middle East Eye selgitab:
Mohammed V ülikooli professor Chtatou ütles MEE-le, et Maroko sõbralikud suhted Venemaaga olid majanduslikult ajendatud.
“Marokol pole muud valikut, kui jääda neutraalseks,” ütles Chtatou. “Põhimõtteliselt on riik lääne liitlane, kuid tal on head suhted ka Venemaa ja Hiinaga. Sama palju kui riik vajab USA-d ja Euroopat investeeringuteks, vajab ta ka idamaailma tehnoloogia ja kaubanduse jaoks, nii et neutraalsus võib tasuda.
Kuna lääneriigid piirasid oma Venemaa fossiilkütuste importi, suurendas Maroko oma. 2022. aastal importis kuningriik Venemaalt 735 000 tonni diislikütust, mis on 11 korda rohkem kui 2021. aastal.
Rahvusvahelised sanktsioonid on raskendanud ka 2020.aasta maailma suurima väetiseeksportija Venemaa võimet seda üliolulist toodet müüa. Maroko, mis oli sel aastal suuruselt neljas eksportija, vastas plaaniga suurendada oma fosfaatide tootmist 10 protsenti.
Lääne-Sahara probleem
Seal, kus vastasblokid, Põhja-Aafrika riigid ja kontroll roheliste energiaressursside üle tõesti kokku saavad, on Lääne-Sahara. Maroko kaevandab üha enam ressursse ning rajab tuule- ja päikeseparke oma lõunapiiri taha Lääne-Saharasse, hoolimata sellest, et territooriumi ei tunnustata rahvusvaheliselt Maroko osana. Rohkem Yale Environment 360-st:
Maroko on Lääne-Saharas juba paigaldanud kolm suurt tuuleparki ja kaks päikeseparki, mis kõik on ühendatud Maroko võrguga. Suurim tuulepark, mis koosneb 56 hiiglaslikust turbiinist, mille Šoti ettevõte püstitas kaldale Aftissati kaluriküla lähedale, kahekordistatakse nüüd enam kui 400 megavatini, pärast 2021.aastal sõlmitud lepingut, mille Maroko allkirjastas Generali Elektrilise tütarettevõttega .
Lääne-Saharas jätkub vabadussõda, mida peavad vähemalt osaliselt Alžeerias, kus paljud põgenikud elavad laagrites, sissid. Vaatamata ajaloolisele sõjalisele ja majanduslikule partnerlusele Alžeeriaga, püüab Venemaa kõiki pooli rahustada. Kutsudes üles leidma Lääne-Sahara konfliktile “õiglast” ja “vastastikku vastuvõetavat” lahendust, taotleb ta ka Rabatiga kinnipidamist. Maroko ei ole Moskva Atlandi-meelsete riikide nimekirjas ja jätkab iga-aastase nisu importimist Venemaalt.
USA on viimastel aastatel täielikult Maroko selja taha jäänud, hoolimata sellisest seisukohast, mis on vastuolus “reeglitel põhineva rahvusvahelise korraga”. Üksikasjad The Progressive’ist:
Lääne-Saharat – ametlikult tuntud kui Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik (SADR) – on erinevatel ajahetkedel tunnustanud 84 riiki ja see on Aafrika Liidu täisliige. Maroko tungis sellesse riiki, mis oli tol ajal tuntud kui Hispaania Sahara, vahetult enne selle kavandatud iseseisvumist koloniaalvõimust 1975. aastal.
ÜRO Julgeolekunõukogu, ÜRO Peaassamblee ja Rahvusvaheline Kohus on kõik kinnitanud Lääne-Sahara enesemääramisõigust. Aastakümneid pole ükski rahvusvaheline organ ega välisriikide valitsused tunnistanud Lääne-Saharat Maroko osaks.
Endine president Donald Trump tunnistas aga oma viimastel ametinädalatel ametlikult Maroko suveräänsust okupeeritud riigi üle, sealhulgas ligikaudu 25% Lääne-Saharast, mis on endiselt SADRi valitsuse kontrolli all. Bideni administratsioon on tagasi lükanud kahepoolsed üleskutsed Trumpi otsus tühistada ja USA on endiselt rahvusvaheline kõrvalisik.
Washingtoniga ühinevad nüüd Maroko toetusega ka teised Euroopa riigid, nagu Saksamaa ja Hispaania. Rabati toetus tuleb vaatamata ÜRO õigusnõustamisele, mille kohaselt piirkonna loodusvarade kasutamine “Lääne-Sahara elanike huve ja soove eirates oleks vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõtetega”.
Hei, mõnikord peab “reeglitel põhinev rahvusvaheline kord” lihtsalt tegema seda, mida ta peab tegema.
Eeldades, et ta räägib millestki muust kui LNG kasumi teenimisest, on see võib-olla osa USA lubadusest ulatada Euroopale abikäsi pärast Nord Streami torujuhtmete õhkulaskmist.
