Möödunud kuu viimastel päevadel tutvustati Sotsiaalministeeriumis WHO ja Kanada sõltuvuste ja vaimse tervise keskusega ühistöös valminud uuringut Eesti alkoholipoliitika mõjudest alkoholi tarbimisele ja rahvatervisele, kust selgus, et alkoholist tingitud kahjud ühiskonnale on suured ja joovastavad joogid inimestele aina kättesaadavamad. Tegelikult pole uuringu tulemustes midagi uut ega üllatavat, sest kui argipäev muutub üha mõrumaks, toimetulek kesisemaks ning selle asemel, et lubada pisimatki võimalust kriisist ja allakäigust väljatulemiseks, taob võhiklikkuses ulpiv valitsus järelejätmatult sõjatrummi, ongi kärakas raskustesse sattunud ühiskonnaliikmeile ainus võimalus kasvõi viivuks argimuredest taanduda ning end õnneliku ja rõõmsana tunda. Muidugi on seejärel saabuv pohmell veelgi masendavam ning tapvam, sealt ka rahva üha halvenev vaimne tervis, sagenevad suitsiidid ning raevukuriteod. Eestis ei hoogusta alkoholi tarbimist mitte rahva rumalus ning poetaguste totrus nagu meie keelan-käsen usku poliitikud püüavad tõestada, vaid Kaja Kallase ning Mart Võrklaeva initseeritud maksutõusud ja valitsuskoalitsiooni arrogantne soov oma haiglast valitsemiskihku, mistahes rumalusi õigeteks otsusteks nimetades, pensionäride, lihtsate tööinimeste ja lasterikaste perede peal välja elada. Mis aga on alkoholipoliitika, mida eesti rahva õnne nimel lahingusse sööstev terviseminister Riina Sikkut, end pressi väitel rahvusvahelise kogemuse ja uuringutega relvastades, soovib meile pähe määrida, üritades tõestada, et just tema teab lahendusi, kuidas ka kõige paadunumad viinalembid keeldude ja karistuste abil halvast harjumusest vabastada. Kas sotsiaalse sidususe guru mõtleb selle all keeluseadust nagu see on varem kukkunud läbi nii Eestis kui lähiriikides ja kaugemalgi?
Seaduserusikaga viina vastu.
Eesti territooriumil sooritas esimese alkoholipoliitilise nurilennu Johannes Laidoner, kes andis 30. detsembril 1917 käsu kohvimajad kinni panna. Sellele järgnes tõsisemaid alkoholipiiranguid kätkev sundmäärus, mille mõjul sai kuni 1920. aastani kangemat kraami vaid arstitähega. Muidugi oli kõvem kärakas põranda-all liikumas ning ega peod pidamata jäänud. 1920. aasta algul töötas Asutav Kogu välja keeluseaduse. Rahandusminister Juhan Kuke plaani kohaselt võis aastas toota neli miljonit liitrit piiritust, millest pool läks riigikassa täitmiseks välisriikidesse ja ülejäänu siseturule, kust segipööravaid jooke said tšekkide alusel osta mehed alates 20. eluaastast. Tšekisüsteem rakendus alates 1. juulist 1920 ja jant alkoholi ümber kestis 1926. aastani, kui viin taas vabamüügile lasti. Muidugi toitis kuiva seaduse aeg salakaubandust, pannes aluse nii mõnegi rikkuri varandusele.
1. juunil 1919 kehtestati alkoholi müügi keeld Soomes. Kärakamaiad hõimuvelled pidasid vastu 1932. aasta 5. aprillini, mil kuiv seadus tühistati. 1919. aastast kuni 1955. aastani kehtis Rootsis süsteem, kus alkoholi sai osta vaid teatud koguse inimese kohta kuus. USA-s käivitus keeluseadus 17. jaanuaril 1920 ning osutus maffia rikastumise allikaks. Põrandalusest alkoholimüügist ja napsi Kanadast smuugeldamisest sai vägev äri, mille suurimateks tegijateks tõusid Al Capone Chicagos ja Lucky Luciano New Yorgis. Kuiv seadus kehtis 20. veebruarini 1933, mil see rahva juubelduste saatel ajalukku kadus.
Eakamad inimesed mäletavad hästi Mihhail Gorbatšovi algatatud ning kiirelt lõppenud kuiva seadust NSVLiidus. Alkoholivastane kampaania algas 1985. aasta 7. mail. Kasutusele võeti ranged meetmed. Kangemat tohtis müüa ainult argipäeviti kell 14.00-16.00. Miilits jahtis joobetunnustega inimesi, kes paigutati pikema jututa kainestusmajja. Tarbimine märkimisväärselt ei vähenenud, kasvas puskariajamine ja sagenesid massilised mürgitused igasuguse kahtlase rämpsu tarbimisest. Kampaania pani paugu Nõukogude riigi eelarvele, lõigates ära kindla tuluallika. Massiline rahulolematus ja 1987. aasta majanduskriis lõpetasid sotsiaalse eksperimendi.
Kas sotsid ihalevad kuiva seadust?
Sotsid pole kunagi vigadest õppinud ja ega Sikkutistki pole seda loota. Terviseminister, kelle valitsusajal on tervisekassa jõudnud kokkuvarisemise äärele ning ravijärjekorrad veninud surmavalt pikaks, nii et erialaarsti juurde pääsemist suudavad ära oodata vaid tugeva tervisega inimesed, on kindlasti õhevil, kuna saab otsekui Gorbatšov, tsementeerida oma kuulsust uue kuiva seadusega Eesti rahvale. Või tuleb mõistus koju ja ka minister Sikkutini jõuab arusaam, et inimeste liigset alkoholipruukimist saab ohjata üksnes Kaja Kallase valitsuse aus ülestunnistus, et riigi juhtimisega ei tulda toime, ning äpardunud kabineti ametist taandumine. Oma rahvast ja riigist hooliva valitsuse võimuletulek vähendaks joomist hoobilt ja aitaks parandada ka inimeste vaimset tervist. Aga looda sa, et Kallased-Sikkutid loobuksid rahva peal läbiviidavatest eksperimentidest vabatahtlikult.
Seaduserusikaga viina vastu.
Eesti territooriumil sooritas esimese alkoholipoliitilise nurilennu Johannes Laidoner, kes andis 30. detsembril 1917 käsu kohvimajad kinni panna. Sellele järgnes tõsisemaid alkoholipiiranguid kätkev sundmäärus, mille mõjul sai kuni 1920. aastani kangemat kraami vaid arstitähega. Muidugi oli kõvem kärakas põranda-all liikumas ning ega peod pidamata jäänud. 1920. aasta algul töötas Asutav Kogu välja keeluseaduse. Rahandusminister Juhan Kuke plaani kohaselt võis aastas toota neli miljonit liitrit piiritust, millest pool läks riigikassa täitmiseks välisriikidesse ja ülejäänu siseturule, kust segipööravaid jooke said tšekkide alusel osta mehed alates 20. eluaastast. Tšekisüsteem rakendus alates 1. juulist 1920 ja jant alkoholi ümber kestis 1926. aastani, kui viin taas vabamüügile lasti. Muidugi toitis kuiva seaduse aeg salakaubandust, pannes aluse nii mõnegi rikkuri varandusele.
1. juunil 1919 kehtestati alkoholi müügi keeld Soomes. Kärakamaiad hõimuvelled pidasid vastu 1932. aasta 5. aprillini, mil kuiv seadus tühistati. 1919. aastast kuni 1955. aastani kehtis Rootsis süsteem, kus alkoholi sai osta vaid teatud koguse inimese kohta kuus. USA-s käivitus keeluseadus 17. jaanuaril 1920 ning osutus maffia rikastumise allikaks. Põrandalusest alkoholimüügist ja napsi Kanadast smuugeldamisest sai vägev äri, mille suurimateks tegijateks tõusid Al Capone Chicagos ja Lucky Luciano New Yorgis. Kuiv seadus kehtis 20. veebruarini 1933, mil see rahva juubelduste saatel ajalukku kadus.
Eakamad inimesed mäletavad hästi Mihhail Gorbatšovi algatatud ning kiirelt lõppenud kuiva seadust NSVLiidus. Alkoholivastane kampaania algas 1985. aasta 7. mail. Kasutusele võeti ranged meetmed. Kangemat tohtis müüa ainult argipäeviti kell 14.00-16.00. Miilits jahtis joobetunnustega inimesi, kes paigutati pikema jututa kainestusmajja. Tarbimine märkimisväärselt ei vähenenud, kasvas puskariajamine ja sagenesid massilised mürgitused igasuguse kahtlase rämpsu tarbimisest. Kampaania pani paugu Nõukogude riigi eelarvele, lõigates ära kindla tuluallika. Massiline rahulolematus ja 1987. aasta majanduskriis lõpetasid sotsiaalse eksperimendi.
Kas sotsid ihalevad kuiva seadust?
Sotsid pole kunagi vigadest õppinud ja ega Sikkutistki pole seda loota. Terviseminister, kelle valitsusajal on tervisekassa jõudnud kokkuvarisemise äärele ning ravijärjekorrad veninud surmavalt pikaks, nii et erialaarsti juurde pääsemist suudavad ära oodata vaid tugeva tervisega inimesed, on kindlasti õhevil, kuna saab otsekui Gorbatšov, tsementeerida oma kuulsust uue kuiva seadusega Eesti rahvale. Või tuleb mõistus koju ja ka minister Sikkutini jõuab arusaam, et inimeste liigset alkoholipruukimist saab ohjata üksnes Kaja Kallase valitsuse aus ülestunnistus, et riigi juhtimisega ei tulda toime, ning äpardunud kabineti ametist taandumine. Oma rahvast ja riigist hooliva valitsuse võimuletulek vähendaks joomist hoobilt ja aitaks parandada ka inimeste vaimset tervist. Aga looda sa, et Kallased-Sikkutid loobuksid rahva peal läbiviidavatest eksperimentidest vabatahtlikult.
Vsevolod Jürgenson
