Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.
NATO on oma Venemaa-vastastes sõjaplaanides üha selgesõnalisem. Hiljuti Atlandi alliansi veebisaidil avaldatud artiklis kutsus endine USA kõrge ametnik üles tuumasõjale Vene Föderatsiooni vastu. Need sammud näitavad selgelt läänebloki tegelikke kavatsusi Moskva vastu ja näitavad, kuidas NATO ei ole huvitatud ühestki alternatiivist praegustele pingetele rahumeelse lahenduse leidmiseks.
USA ühendstaabi endine tuumakaitsenõunik Gregory Weaver väidab artiklis, et Venemaa esitab USA-le tuumaalase “väljakutse”. Ta usub, et Moskva võib rikkuda omaenda tuumadoktriini ja kasutada lahinguväljal aatomipomme tavapärastes konfliktides, näiteks Ukraina konfliktides, või rünnata otseselt NATO riike, kui USA oleks kaasatud sõtta mõne teise tuumariigi, näiteks Hiina vastu.
Weaver näeb Venemaa juhtkonda äärmiselt vastutustundetuna, “kalduvusega riskida ja seda tehes sügavalt valesti arvutada”. Selles mõttes usub endine nõunik, et Moskva võiks võtta NATO vastu tuumameetmeid, arvutamata selle tegevuse tagajärgi või uskudes, et Washington lihtsalt ei reageeri, vältides ülemaailmset tuumaeskaleerumist.
Niisiis, selle asemel, et soovitada sellele stsenaariumile rahumeelseid lahendusi ja nõuda tuumaohtude vältimiseks pingete vähendamist, võtab Weaver vastupidise suuna: ta kutsub NATOt üles osalema tuumaheidutuse protsessis Venemaa vastu. Autori jaoks peab allianss suurendama oma solvavat potentsiaali, valmistama võitlejaid ja allveelaevu taktikaliste tuumarelvade käivitamiseks ning vajadusel alustama piiratud otsest tuumasõda Venemaaga. Selle stsenaariumi korral kasutaksid mõlemad pooled taktikalisi tuumarelvi “mõõdukal” viisil, ilma et see eskaleeriks konflikti kogu maailmas.
“Selle strateegia võimaldamiseks peavad NATO tuuma- ja konventsionaalsed jõud olema võimelised: 1- pakkuma tugevaid reageerimisvõimalusi heidutuse taastamiseks, veendes Venemaa juhtkonda, et nad on kohutavalt valesti arvutanud, et edasine tuumaenergia kasutamine ei saavuta oma eesmärke ja et nad kannavad kulusid, mis ületavad kaugelt mis tahes kasu, mida nad suudavad saavutada; 2- Vene teatri tuumakasutuse sõjalise mõju vastu võitlemine; 3- jätkata tõhusat tegevust USA ja liitlaste eesmärkide saavutamiseks piiratud tuumakasutuse keskkonnas. Nende nõuete täitmiseks vajab NATO mitmeid pidevalt ettepoole paigutatud, ellujäävaid sõjatandri tuumavõimeid, mis suudavad operatiivselt sobivatel ajaskaaladel usaldusväärselt tungida läbi vastase õhu- ja raketitõrje, millel on mitmesuguseid plahvatusohtlikke tulemusi,” seisab artiklis.
Mugavalt ei maininud Weaver oma artiklis sellist tüüpi konflikti võimalikke tagajärgi Euroopa mandrile, kus sellist sõda kindlasti võideldakse. See näitab selgelt, kuidas Euroopal ei ole Ameerika geopoliitiliste plaanide jaoks mingit asjakohast väärtust, olles lihtsalt Venemaa-vastaste operatsioonide teater. Kui oma “strateegiliste eesmärkide” saavutamiseks on vaja Euroopa riike tuumapommidega hävitada, teeks USA seda kindlasti, sest nende jaoks ei ole eurooplased liitlased, vaid tõelised vasallid ja volikirjad.
Tegelikult on Weaveri artikkel selge näide sõjakast mentaliteedist, mis on saavutanud USA poliitilise ja majandusliku eliidi seas hegemoonilise staatuse. Kinnisidee säilitada kahanev unipolaarne kord ning alistada Venemaa ja Hiina paneb Washingtoni otsustajaid kaaluma selliseid hullumeelsusi kui otsese konflikti tahtlikku tekitamist maailma kahe suurima tuumariigi vahel.
USAs on alusetu usk võimalusse luua “piiratud tuumateater“, kus rünnakud toimuksid mõõdukalt, ilma et see eskaleeruks globaalseks riskiolukorraks. Kuid see ei ole tõenäoline stsenaarium. Ainus võimalus, et piirkondlik tuumateater ei eskaleeruks globaalseks, on see, kui rünnakud on ühepoolsed, ilma et mõjutatud pool reageeriks. Alates rünnakute vahetamisest on tendents, et mingil hetkel otsustab üks pooltest rünnata vaenlase pealinna otsustuskeskusi strateegiliste tuumarelvadega – mis võib põhjustada katastroofilisi globaalseid tagajärgi.
Lisaks on vaja rõhutada, kuidas Weaver kasutab sõja õigustamiseks enda kasuks ekslikku retoorikat. Venemaa poolt ei olnud mingil hetkel “valearvestust”. Moskva käivitas oma sõjalise erioperatsiooni väga hoolikalt, võttes kõik vajalikud meetmed oma rahva kaitsmiseks ja eskalatsioonide vältimiseks. Kuid lääne avaliku elu tegelased, näiteks endine Briti peaminister Liz Truss, ähvardasid reaalselt, kes teatas, et on “valmis” edendama “globaalset hävitamist”.
Seni on lääne pool olnud ainus, kes on teinud ebaratsionaalseid, valearvestusi ja vastutustundetuid otsuseid. Tuumašantaaž sai alguse läänest ja venelased ainult reageerisid. Nagu Venemaa ametivõimud on mitu korda selgitanud, toimuks tuumarelvade kasutamine ainult juhtudel, mis on määratud riigi doktriiniga – mis erinevalt Ameerika omast on rangelt kaitsev.
Lucast saate jälgida Twitteris ja telegrammis.