Järgnevalt Martin Helme postitus:
Neljapäevane riigikogu vanematekogu oli üsna kurvakstegev. Koalitsioon on võtnud nõuks olukorda ja õhustikku eskaleerida ega teeskle isegi, nagu neil oleks mingi soov lahendust leida.
Avalikkusele esitletakse maksukobara neljaks löömist kui mingit suurt sisulist järeleandmist, mida see pole. See, et eelnõusid ei seota puntrasse on hea õigusloome praktika ja endast mõistetavus, valitsuse otsus oli lihtsalt elementaarse korrektsuse tasemele tulek. Kahjuks tehti sellestki žestist poliitilist olukorda pingestav asi, sest kuigi terve nädala oli olnud seisukoht, et valitsuse esindaja saab eelnõud riigikogule üle anda pärast seda, kui riigikogu liikmed on oma eelnõud ja arupärimised üle andnud, otsustas Lauri Hussar oma istungi juhatamise ajal valitsuse esindaja saadikute järjekorra vahele võtta ning tal eelnõud üle anda. Tegi seda jõupositsioonilt, ilma eelnevalt kellelegi teada andmata. Muutis sellega lepitusžesti koha kätte näitamise žestiks. No ei olnud usalduse loomise või hea tahte samm.
Tehti seda muidugi selleks, et saaks eelnõud kiiresti rahanduskomisjoni saata, kus korraldati taas eriline jõudemonstratsioon, saates neli maksueelnõud suurde saali ilma vähimagi tutvustusega või aruteluta.
Samal ajal lükkasid koalitsioonierakonnad jäigalt tagasi opositsiooni ettepaneku, et järgmise nädala riigikogu päevakorras võiks kõik need eelnõud, mis tüli ei tekita, panna ettepoole peretoetuste vähendamise eelnõust. Sellisel juhul saaks muud eelnõud ära menetleda ja vastasseisu tekitavad eelnõud võiks püüda läbirääkimistel mingi kompromissi suunas liigutada. Ei oldud nõus. Eks ikka selleks, et saaks käia ringi ja kurta, et kogu riigikogu töö seisab. Nagu näeme, komisjonides liigub küll ülehelikiirusel. Aga suures saalis seisab kõik selle pärast, et koalitsioon on nii valinud, mitte selle pärast, et muud moodi ei saa.
Koalitsiooni peamine nõudmine on, et opositsioon oleks nõus muutma kodukorda selliselt, et obstruktsioon ei oleks enam võimalik. Või vähemalt ei oleks tõhusalt võimalik. Sisuliselt nõutakse meie käes olevate takistusvahendite täielikku loovutamist, et reformikad saaks oma käsilastega segamatult valitseda. Miks peaks sellega nõus olema, ei oska keegi täpselt vastata. Miks peaks sellega nõus olema olukorras, kus meile ei pakuta vastu mitte kõige väiksematki järeleandmist koalitsioonist on veelgi keerulisem vastata.
Ma olen väga mures selle pärast, kuhu meie riik tüürib. Koalitsiooni jõuvõtted ja kompromissitu “me peame saama teha kõike mida tahame” lähenemine viib meid järjest ohtlikumasse parlamentaarse demokraatia kriisi. Reformierakond tahab riiki valitseda absolutistliku monarhia positsioonilt, olles nõus, et silmamoonduseks võib ju meil mingid (e-)valimised ja opositsioon olla, aga mitte mingil juhul ei tohi keegi takistada neil teha ükskõik mida, mis neile meeldib. See ei ole kooskõlas meie põhiseaduse ega vaba rahva õigustega. Kogu jutu juures põhiseaduslikust kriisist, mida valitsuserakondade esindajad räägivad, just meie seisamegi praegu põhiseaduses olevate õiguste, vabaduste ja põhimõtete kaitsel. Siin ei saa lihtsalt järgi anda!
