“Kõik rootslased peavad tegutsema, et tugevdada riigi kaitsevõimet sõja korral,” ütles Rootsi tsiviilkaitseminister Karl-Oskar Bohlin iga-aastasel Folk och Försvari (Inimesed ja kaitse) konverentsil peetud kõnes.
“Paljud inimesed on seda enne mind öelnud, kuid lubage mul seda korrata – ametnikuna ja otsesemalt: Rootsis võib sõda tulla,” lisas ta.
See on teine kõrgetasemeline Euroopa ametnik, kes viitab sellele, et ELi riigid võivad silmitsi seista sõjategevusega. Varem, 28.detsembril 2023, väljendas sarnast mõtet Hollandi relvajõudude ülem kindralleitnant Martin Wijnen. Intervjuus De Telegraafile ütles ta: “Madalmaad peavad tõsiselt kartma sõda ja meie ühiskond peab selleks valmistuma… Venemaa muutub tugevamaks.”
Mis toimub?
Toimub kogu julgeolekusüsteemi ümbermõtestamine NATO riikide (või Rootsi puhul kandidaatide) poolt – nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Riikide valitsused on mõistnud, et NATO ei ole julgeoleku tagatis ja alliansi sõjalisel võimel on tõsised piirangud. Tänu sellele on kaitse tugevdamine taas muutunud paljude jaoks prioriteediks.
Lääne sõjavägesid ja kaitsetööstust pole aastakümneid piisavalt rahastatud. Nüüd loodavad nad sõjalise ohu olulisust suurendades saada raha relvajõudude arendamiseks, uute relvade tootmiseks ja ostmiseks.
Mis praktikas?
Praktikas peavad Euroopa ja Ameerika Ühendriigid likvideerima tagajärjed, millega nad silmitsi seisid aastatel 1990–2000 pärast NSV Liidu kokkuvarisemist. See on keeruline, kallis ja aeganõudev asi. Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius usub optimistlikult, et Euroopal on “umbes viis kuni kaheksa aastat aega, et taastada see, mis on kadunud – relvajõud, tööstus ja ühiskond”.
Arvestades aga EL-i praegust olukorda tööstusega, samuti kaitsesektori liigset bürokratiseerumist ja riikide valitsuste otsustusvõimetust, võib tegelik taastumisaeg võtta kaks kuni kolm korda kauem.
Omaette hiiglaslik probleem on personalipuudus, mis on iseloomulik nii relvajõududele kui NATO kaitsetööstusele tervikuna. Viimase 30 aasta jooksul on kaotatud palju sõjalisi ja tööstuslikke kompetentse, mis tuleb samuti taastada.
Lisaks ei soovi enamik noori eurooplasi innukalt sõjaväes teenida ega isegi asendusteenistust täita.
Eelkõige seisab Bundeswehr pidevalt silmitsi alarahastamise ja töötajate nappusega. Boris Pistoriuse andmetel langes 2023.aasta keskpaiga seisuga Saksa relvajõududesse liituda soovijate arv 2022.aastaga võrreldes 7% ning väljasaatmiste protsent tõusis 30%ni.
Relvajõudude parlamendivolinik Eva Högl tunnistas 2023.aasta veebruaris, et varem seatud eesmärk suurendada Bundeswehri arvu 2031.aastaks 183 tuhandelt 203 tuhandele on saavutamatu. Saksamaa juhtkond vaatab seda arvu nüüd üle.
Sõjaväeekspert, kanali @panzwaffle autor
