Kui linn võib varastada vankri – kas meil on õigus teisaldada linnapea auto?
Meie Plaan B meeskonna vanker, mis oli rahumeelne sümbol ja kodanike protestiväljendus, kadus linnapildist nagu nõiaväel.
Ei olnud hoiatust.
Ei olnud teadet.
Ei olnud omanikuga kontakti.
Lihtsalt kadus. Nagu Stalini ajal inimesed.
Ametlikult paigutatud. Avalikus ruumis. Seaduslikult.
Aga tundus, et sõnum ei meeldinud kellelegi. Ja see tähendas, et see tuli eemaldada. Või peenemalt öeldes: teisaldada.
Aga kujutame nüüd ette, et rollid oleks vahetunud…Meil ei meeldi linnapea Urmas Klaasi ametiauto.
See sümboliseerib võimu, mis vaikib, kui rahvas räägib.
See sümboliseerib süsteemi, mis ei kuula ega vasta.
Ja siis me… teisaldame selle auto.
Viime ära.
Ei jäta teadet. Ei helista.
Lihtsalt ütleme:
“Ei meeldinud. Pole isiklik.”
Kõlab absurdselt, eks? Aga just sellise eeskuju andis meile Tartu linnavalitsus.Kui võim otsustab, et mingi sümbol ei sobi nende maailmapilti, siis pole tähtis, kellele see kuulub, mida see esindab või kas selleks on üldse õigus.
Selle lihtsalt viib linn minema.
Ja kui küsida: miks?
Siis ei vastata.
Vaikus. Vaikus. Vaikus.
Ja võib-olla mõni ametlik keeruline pöördumine, mille sisu on: “Sest me saame.”
Vanker sümboliseeris vastuseisu Tartu linna praegusele seisundile – vaikivale võimule, mis ei kannata kriitikat.Nad ei varastanud ainult vankrit.
Nad varastasid võimaluse näha, et midagi võiks olla teisiti.
Et linn võiks olla avatud, mitmehäälne, vaimukas ja elav.
Aga Tartu tänased juhid tahavad vaikust.
Ja kui keegi midagi ütleb, näiteks hobuvankri vormis – see eemaldatakse. Aga aastaid seisvaid romusid, rääkimata suurematest probleemidest linnas, ei eemaldata. Sest see pole linnavõimu jaoks poliitiliselt isiklikult motiveeriv.
30 aastat Reformierakonna juhtimist Tartus.Kas see on toonud linna, kus inimesed tunnevad end kuuluvana ja kuulduna?
Või linna, kus sümboleid teisaldatakse vaikides, sest need “ei sobi ametlikku esteetikasse”?
Kui 30 aastat võimu tähendab, et ei suudeta taluda ühte puuvankrit,
siis on meil aeg küsida palju suurem küsimus:
Lugupeetud linnavalitsus, meil on teile küsimusi:Millise seaduse alusel eemaldati Plaan B vanker?
Kes selleks korralduse andis?
Kus vanker praegu asub ja mis seisukorras ta on?
Kas tõesti kehtivad seadused ainult siis, kui need sobivad võimulolijale?
Kas me võime sama loogika järgi teisaldada linnapea auto – sest see ei meeldi rahvale?
Kas 30 aastat parteijuhtimist on muutnud Tartu linnavalitsuse isiklikuks klubiks?
Me ei taha teie autosid. Me tahame, et meid ei vaigistataks.Me ei küsi liiga palju. Me küsime vastuseid.
Ja seni, kuni need puuduvad, jääb Tartu küsimus õhku:
Kui rahva vanker ei sobi siia linna, kas RAHVAS ise siis veel sobib?
/Andro Roos, Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees/
