Kui maapood oli vaja kinni panna põhjendati seda suuresõnaliselt Euroopa Liidu seadustega, mis kohustasid näiteks kolme kraanikaussi omama. Kõikvõimalik retoorika, mis seotud inimeste õiguste kitsendamisega, uute koormiste kehtestamise või teab millega veel, on alati olnud põhjendatud eeskätt EU reeglistikega. Kõige kohal hõljuvad muidugi kõige tähtsamad otsused, mis tulevad otse ÜRO-st. Paljude tsensorite ihaldusobjekt vihakõne näib ka baseeruvat mingitel EU reeglitel, kuid siin on paar aga…
Midagi juurde leiutamata ja omapoolset arvamust ning emotsioone vaka all hoides tasuks aga tähelepanelikult läbi lugeda dokument, millele on muidugi alla kirjutanud Eesti Vabariigi vastavad ametnikud. Tekst iseenesest on lihtne ja ei võimalda mitmeti tõlgendamist:
ÜRO inimõiguste komitee võttis komitee koosolekul Genfis 11.–29. juulil 2011 vastu “Üldkommentaari nr 34” (dokument CCPR/C/GC/34). See dokument annab kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklite 19 ja 20 tõlgenduse, mis on KOHUSTUSLIKud, sealhulgas Eesti ametiasutustele ja kohtutele, ettevõtetele ja kõikvõimalikele administraatoritele.
Seda tõlgendust oli praeguselt üsna ÜROlt raske oodata:
“9. Artikli 19 lõige 1 nõuab sekkumiseta arvamuse avaldamise õiguse kaitsmist. See on õigus, millest pakt ei luba mingeid erandeid ega piiranguid. Arvamusvabadus laieneb õigusele muuta arvamust alati ja mis tahes põhjusel. inimene valib nii vabalt.
“Ühegi isiku suhtes ei tohi tema tegelike, oletatavate või oletatavate arvamuste tõttu paktist tulenevaid õigusi kahjustada. Kaitstud on kõik arvamused, sealhulgas poliitilised, teaduslikud, AJALOOLISED , moraalsed või religioossed arvamused. Arvamuse omamise kriminaliseerimine ei ole kooskõlas lõikega 1. [1]
“Isiku ahistamine, hirmutamine või häbimärgistamine, sealhulgas vahistamine, kinnipidamine, kohtuprotsess või vangistamine nende arvamuste tõttu, kujutab endast artikli 19 lõike 1.2 rikkumist.”
[…]
“49. Seadused, mis karistavad ajalooliste faktide kohta arvamuste avaldamist, ei sobi kokku kohustustega, mis pakt paneb osalisriikidele seoses arvamus- ja sõnavabaduse austamisega. [1]
“Pakt ei luba üldist keeldu eksliku arvamuse avaldamiseks või minevikusündmuste ebaõige tõlgendamiseks. Arvamusvabaduse piiranguid ei tohiks kunagi kehtestada ja sõnavabaduse osas ei tohiks need minna kaugemale sellest, mis on lõikes 3 lubatud või artikli 20 alusel nõutud.
CCPR/C/GC/34 – inimõiguste ülemvoliniku büroo
http://www2.ohchr.org/…/bodies/hrc/docs/CCPR-C-GC-34.doc
Seega on tegelikult ikka vist nii, et kui kellelegi laste kohitsemine, 76 soo tunnistamine ja palju muudki ei meeldi, siis võiks nagu sellest ka valju häälega, avalikult ja kindlameelselt teada anda – ka õpetajatele, kes seda agendat juba lasteaias juurutavad. Mis vihakõnest te siis veel rääkida tahate ja veelgi enam – selle eest suisa kinni tahate panema hakata?!
