Elu on pidevas muutumises, nii muutub ka Meie saate nimi, sest vana enam ei kanna.
Alustades seda teekonda, enda jaoks täiesti võõrastel radadel, ei osanud ma ette kujutada, milliseks imeliseks seikluseks see kujuneda võib.Tarkust, armastust, väge, jõudu, maagiat täis rahvast on kogunenud minu ümber nõnda palju, et sellest on moodustunud võimas jõgi, mille voolu ei saa miski väega peatada.
Homme (06.04.2024), kell 16.30 alustame saatega- KUNGLARAHVA HÄÄL (mis kannab järjekorranumbrit 12/1).
Kungla on eesti mütoloogias õnnemaa, imedemaa, muinasjutumaa.Ärkamisajal „hõllandus eestlastele muistne Kungla õnneriik”, Kungla hakkas sümboliseerima „ilmselt midagi, mida eesti ühiskond vajas: eestlaste ühtsust ja paremat tulevikku „parema mineviku” kaudu”.
Armas. Kallis. Eriline.
Kas tead, kui kaua Sind otsisin,
enne, kui leidsin Su üles!
Kuidas äikesetorme trotsisin,
leides varju vaid pilvede süles…
Millist ärevust tundsin ma hinges,
kui silmad märkasid erilist paika,
minust kadusid mured ja pinged,
nähes siidist viljapõlluvaipa!
Selle lähedal üks tilluke täpp
muutus lilledest ümbritsetud majaks,
olid sõstrapõõsad, oli aialapp…
teadsin – just sinna on mind vaja.
Ma sööstsin alla nii kiirelt, kui suutsin
ja maandusin hoolivates kätes,
hällilaule hilisõhtuti kuulsin,
jõin vett otse armastuse lättest!
Sa andsid mulle kodu kallima,
andsid rohkemgi veel, kui suutsid anda,
igat sentimeetrit Sinust pean kalliks ma
ja kui tuuled mind ühel päeval kandmas,
pole tunnetel ma lubanud raugeda,
otsin seni, kuni leian taas Su üles,
see võib juhtuda küll mõnevõrra kaugemal,
aga kindlasti Su Püha Pinna süles!
Autor, Ülle Päll
