Tundub, et peaminister ja tema nõustajad on otsustanud probleemi ignoreerida.
Põhiseadus ega ka ükski alam seadus ei ütle sellise unikaalse olukorra kohta mitte midagi.
On tõenäoline, et me liigume usalduskriisist parlamentaarse kriisi poole.
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon ja korruptsioonivastane erikomisjon on kutsunud peaminister Kaja Kallast ühisele koosolekule idavedude skandaali kohta ütlusi andma. Senini on peaminister saatnud enda asemel rahandusminister Mart Võrklaeva, kes mõistagi ei ole osanud komisjonile peaministri abikaasat puudutavates küsimustes midagi vastata. Tundub, et peaminister ja tema nõustajad on otsustanud edaspidi probleemi ignoreerida, lootes, et teema viimaks ammendub ning karavan liigub edasi.
Peaminister on teatanud avalikkusele, et tema tihe ajakava ei võimalda ühendkomisjoni koosolekule tulla. Kuid mis võiks olla olulisem praeguse skandaali otsustavast lõpetamisest ammendavate vastustega? Ilmselt aga ei soovi või ei saa Kaja Kallas neid vastuseid anda. See tähendab paraku idavedude kriisi liikumist uude faasi, kust peaministril ja koalitsioonil tervikuna polegi tagasiteed.
Oletame, et peaminister ei leiagi parlamendi jaoks enam aega ega lähe infotundidessegi, kuna sealgi kõlab ründavaid küsimusi. Mis siis saab edasi ja millised võiksid olla sanktsioonid?
Põhiseadus ega ka ükski alam seadus ei ütle sellise unikaalse olukorra kohta mitte midagi. Pidades silmas juba Prantsuse revolutsiooni ajal sõnastatud võimude lahususe printsiipi, mille järgi seadusandlik võim kontrollib täitevvõimu tegevust, oleks selline olukord parlamentarismi aluspõhimõtetega lihtsalt vaikimisi olemuslikus vastuolus. Sama mõeldamatu oleks olukord, kus president ei kuuluta välja parlamendivalimisi, sest a) tal on tihe töögraafik, b) ta lihtsalt ei taha, c) talle ei meeldi, et parlamenti valitakse tema jaoks ebasümpaatseid poliitikuid.
Demokraatlikus riigis ei tooda peaministrit parlamenti politseiga, vaid ta ilmub sinna ise.
Praegust olukorda hinnates on tõenäoline, et me liigume usalduskriisist parlamentaarse kriisi poole. Peale valitsuse kevadisi jõu- ja ilunumbreid riigikogus on sealne õhkkond niigi pinev. Paraku pole erikomisjonide käsutuses ühtegi õiguslikku survevahendit, mille abil peaministrit komisjonide koosolekule tuua. See poleks võimalik isegi siis, kui tegemist oleks parlamendi volituste alusel moodustatud uurimiskomisjoniga.
Ehkki sellise komisjoni kohta ütleb riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahv 23, et uurimiskomisjoni ilmumata jätmise eest saab isikut karistada 300 trahviühiku suuruse rahatrahviga, öeldakse seal veel, et väärteo menetleja on kohus. Kuid kohus ei saa asendada politseid, sest kohus ei saa koostada väärteoprotokolli.
Niisiis poleks lahendus ka parlamendi uurimiskomisjoni moodustamine, mis tõenäoliselt niikuinii koalitsiooni häältega läbi kukuks. Kuid säärase lahenduse otsimine olekski imelik. Demokraatlikus riigis ei tooda peaministrit parlamenti politseiga, vaid ta ilmub sinna ise. Vastupidise käitumise eest seadusesse sanktsioonide kirjutamine oleks kummaline, kuna selline olukord on… lihtsalt kujuteldamatu.
Näib aga, et just nii lähebki ning Reformierakonna tagatuba on otsustanud kahju kannatada, lootuses oponentide väsimisele ja teema mahakäimisele. Paraku annab see opositsioonile legitiimse võimaluse barrikaade püstitada ning erakorralised valimised ei tundugi enam võimatud.
