Jagan üht mõtlemapanevat postitust vastavasisulisest teemagrupist.
Kuna olen eelnevalt lugenud ka H. Kortspärna poolt meie eelmisele presidendile saadetud avalikku pöördumist, milles kõlasid samale teemale viitavad faktid (mis autori sõnutsi pärinesid tema otsesest suhtlusest akadeemik Endel Lippmaa- ja Hardo Aasmäega), siis julgen oletada, et vähemalt midagi (kui mitte suurem osa) siin kahjuks tõele vastab-aga otsustagu seda igaüks juba ise! Annaks jumal, et see kõik osutuks kasvõi seekordki nn. “vandenõuteooriaks”!
“Minul fakte ei ole ja ma ei tea isegi seda, kas lugu üldse vastab tõele. Isegi inimese nime, kust minu 1990-ndate paiku saadud info pärineb, ma ei avalda, kuna tegu on inimesega, kes nüüdseks on juba ammu meie hulgast lahkunud. Samuti olen võinud mina selle aja jooksul midagi unustada või segi ajada.
Lugu ise on aga järgmine.
NSVL-ajal toimus ENSV maavarade kaardistamine ja üles märgiti nii põlevkivi (väärtusetu), fosforiit (väärtusetu!!!) kui uraan (väärtuslik).
Liitiumi aimati siin samuti olema, kuid siis oli liitium veel tulevikutrend. Nüüd kaevandatakse loomulikult välja ka boonusena saadav liitium. Kas lekitas Jeltsin Eesti maavarade uuringud või oli see keegi Eestist, ei ole teada, kuid maailma juudiglobalistidel, kes kogu maailma maavarade kaevandamiste taga on, tekkis tohutu huvi (salajane!) Eesti uraani vastu, mille kvaliteet ja kogused väikese maa-ala kohta olid parimad terves maailmas. Jeltsinilt taheti osta uraanikaevandused Eestis või kasvõi väljakaevatud Eesti uraan toormena, kuid Jeltsin ei saanud Eesti uraani,
hoolimata silme ees tiirlevast dollariahvatlusest, kuidagi välismaalastele müüa- NSVL seadused ei oleks seda lubanud. Keskkonnauuringud näitasid, et uraani kaevandamine isegi säästlikuimal võimalikul moel tekitab ökoloogilise katastroofi. NSVL ise vargsi kaevandas Eestis hästi pisut uraani ja isegi rikastas seda Sillamäel, kuid seda hoiti alla selle piiri, kus see elukeskkonda häirima hakkaks (tegelikult ikka häiris küll!). Kaevandusluba EI OLE uraanile inimasustatud aladel võimalik saada, kaevandusloa võiks saada vaid täielikult inimasustamata alale. Prooviti kaubelda fosforiidiga, mille luba ometigi oleks teoreetiliselt saavutatav ja hiljem, kui maapõu juba ka uraanist tühi on, siis… Siin olevat Jeltsinil häirekella tööle löönud, sest: mida peaks NSVL tegema siis eestlastega? Siberisse teist korda ühte rahvast küüditada poleks viisakas ja lisaks on Siber hiinlastest isegi üle ujutatud. Radioaktiivsele maale eestlasi edasi elama jättes peaks NSVL hakkama maksma nende kiiritustõvega kaasnevaid hiiglaslikke eluaegseid raviarveid ja raudtee-tsisternidega vee vedu haige maa haige elanikkonna jaoks võib kestma jääda terveks igavikuks, ega pruugi lõppeda enne viimase eestlase kadumist. Mis kõige imelikum – Jeltsinile ja tolleaegsele NSVL juhtkonnale olevat eestlased meeldinud ja nad ei soovinud neile ja nende maale kurja tulevikku (??? mina ei suuda uskuda, aga mulle räägiti jutt nii ).
Kõige rohkem kartis Jeltsin aga ülemaailmset vastutust tekitatava ökoloogilise katastroofi pärast, mille likvideerimise eest oleks ainsana vastutavaks jäänud NSVLiit, mitte Eesti NSV, sest otsuse kaevandamiseks oleks pidanud väljastama NSVLiit.
NSVLiit mäletas veel värskelt Tšernobõli tuumajaama reaktori lõhkemisel tekkinud ökoloogilise katastroofi reostuse likvideerimise-neutraliseerimise ulatust, ta ei tahtnud uut ökoloogilist katastroofi endale kaela.
Jeltsin ja juudi suurglobalistid leidsid lõpuks mõlemale sobiliku lahenduse – Jeltsin sai justkui “tasustatud” Eesti maavarade eest, kui annab Eesti “vabaks”- nii, et noor ja kogenematu iseseisev riik saaks oma ahnuses ISE oma maavarad juudiglobalistidele maha müüa. Sellisel juhul ei peaks NSVLiit Eesti alal toimuva eest vastutama,
sest vastutus jääks Eestile endale. Jeltsinile seati vaid tingimus “vabastamine” toime panna täpselt siis, kui maavaradeihaluses juudiglobalistid on Eestist leidnud müüdavad, ahned ja karjääri-altid sobilikud mehed uue, noore, taasiseseisvuva Eesti Vabariigi juhtfiguuride tarvis.
NSVL pidi vabastama Eesti liiduvabariigi VAID “õigete” meeste kätte. Jeltsini ilmsel soovitusel peagi “õiged” mehed leiti, nendega sõlmiti valgustkartvad lepingud, mille tulemusel need mehed said rikkaks, upitati taasiseseisvuva Eesti pukki ja neile jäeti meelevald tegutseda segamatult 30 aastat- ainsaks tingimuseks oli, et nad peavad selle aja jooksul säilitama oma võimu Eesti riigis, sest ainult nende riigivõimul püsimine saab tagada juudiglobalistidele vajalikul, kokkulepitud ajal võla sissenõudmise võimaluse kaevanduste käikulaskmise näol. Konservatiivsed valitsused Eesti riigis
lubatud ei olnud.
Tänaseks on kätte jõudnud tasumise tund. Juudiglobalistide kavalus seisnes loomult suurushullustuses, piiratud seadusekuulekusega ahnepätside “kõikide soovide rahuldamise” eest lepingute saamises riiklikele maavaradele. Müüa/osta ei oleks koheselt maad koos maavaradega saanud, ent maavarad justkui panditi saadava võla katteks 30ks aastaks. Eesti rahvas juubeldas, laulis ja tundis end päriselt “hetkeks” vabana.
Aeg on täis saanud. Juudiglobalistide rahaga (mis nende jaoks tähendab vaid trükkimisvaeva!) osteti üles kõik isikud, kes hoiavad lahti teed maavarade kaevandamisteni. Jutt on jõudnud tänasesse päeva. Lepingutes ei ole ette nähtud, kuidas tee Eesti maavaradeni peab nende jaoks avanema või kas see peab vastama rahvusvahelisele õigusele või mitte. Need, kes vastutavad, peavad ise enda rahva ohjes hoidmiseks sobiva võimaluse leidma
ja kaevandusi häirima hakkavate rahutuste mahasurumine jääb seni siseriiklikuks probleemiks, kuni neid ei saa tõlgendada kodusõjana.
Vastasel juhul sekkuks NATO, kuid seda ei soovita, kuna see võib valgustada hämaraid telgitaguseid, miks midagi tehakse ja seega maavarade teemale eredat valgusvihku tõmmata ei soovita- selleks, et ülejäänud tulevased kaevandusalad Euroopas ei saaks hakata ettevalmistusi tegema Eestiga sarnase tuleviku vältimiseks.
Valdavalt on juudiglobalistide kaevandused olnud alati üles ehitatud ühele ja samale riigi võlgujäämise skeemile ja alati on see neil ka õnnestunud – näiteks kõikides noortes Aafrika riikides. Euroopas saab kaevandusalade pioneeriks Eesti.
Usutakse, et Eesti naabritele võib tõenäoliselt kavandatud olla Eestiga sama saatus- kui selgub, et samavõrd väärtuslikke maavarasid leidub ka seal. Tehnika Aafrikast Eestisse vedamine ja käivitamine on isegi globalistide jaoks raske ja tülikas ning samas ka kulukas, seega loodavad nad suurema maavarade saagiga kogu Baltikumi alalt neid kulusid hajutada.
/allikas sotsiaalmeediast/
