Täiesti neutraalsed vaatlejad USA-st arutavad Eesti välispoliitikat ja hoiavad peast kinni.
Millise loogikaga mõtleb Eesti rahvas, ja kuidas selline olukord on võimalik, jääb VÄGA paljudele arusaamatuks.
Kes olid need, kes andsid sellistele inimestele hääle? Ma küsin, KES on need inimesed?!
Hiinas räägitakse Eestist ka juba “hea sõnaga” — tigedast ja täiesti mõistuse kaotanud rahvast.
Küsitakse aina enam, kuidas on VÕIMALIK, et rahvas valib “selliseid” inimesi ametipostidele.
Kaua kestab see totaalne ebapädevus ja lausrumalus Eestis? Seda tahab juba pool maailma teada saada!
Kaua saab selliselt purjetada üks tige ja sõjakas rahvas?
Kas see ongi tulevikuks edu ja harmoonia toov tee?
Kas ainus lahendus ongi täna sõda Eesti “ära tuua”, et varasemad patud ja korruptsioon selle taha peita ja käed puhtaks pühkida?
Kus on Eesti diplomaatia ja terve mõistus?
Kas keegi on täna püüdnud olukorda rahulikult valgustada ja selgust tuua, öeldes: “Sõbrad, istume maha ja arutame kainelt. Kas kõik, mis siin täna toimub, on Eesti rahva huvides või hoopis USA huvides?”
Rein Müllerson on seda teinud… ja mis juhtus, teate isegi.
Kõik, kes soovivad muutust või positiivset arengut, tühistatakse ja tembeldatakse Moskva jutupunktide levitajateks.
See on äärmiselt nõrk strateegia — rünnata ikka ja jälle ühe ja sama kaardiga.
Sisuliselt puudub täna igasugune debatt. Kõik liigub ainult ühes suunas.
Kaua peab Eesti rahvas kannatama poliitilist agooniat? KAUA?
Kas see on tõesti parem, kui 30-aastasele eduloole tõmmatakse vesi peale? Kas tõesti peame laskuma nii sügavale põhja?
Kas suudaksime midagi ennetada ja täna lahendusi leida? Või peame mööda maailma ringi käima ja end esitlema tuumariigina, millel puudub igasugune sisu?
Küsimusi on palju, aga vastused puuduvad.
Häbi on… väga häbi.
/Indrek Pähnapuu, ERE/
