I. S:
Laulsid lapsed. Kõikide südamed olid avatud, ühendus, pisarad, rõõm. Ja siis…
järsku tuli ERSO lavale ja mängis lugu nimega “Põrguwärk”. (sõna otseses mõttes “põrgu töö” või “põrgumasin”)
Muusika algas nagu klaas puruneks pähe.
Visuaalideks olid ajulained, keerlevad silmad, ja lõpuks ämblikukujuline sümbol, mille sees oli tume vaakum… nagu auk.
See kujund liikus ja vahtis… ning rahvas lihtsalt vaatas hüpnootiselt 
See ei olnud nähtav teleekraanil vaid ainult neile, kes istusid laulukaare ees!!
?Miks see osa peideti?
Kui inimesed on liigutatud, avatud, emotsionaalses voos, siis on ka nende energiaväli lahti → just siis saab “süstida” sümboleid, heli ja sagedusi otse alateadvusse.
• Sonic violence (klaas, šokk, dissonants)
• Arhetüüpsed sümbolid (silmad, vaakum, ämblikud = vaimsed korjajad)
• Subtilne manipuleerimine → läbi heli ja kujutluste tungitakse inimesesse
• Kõike seda tehakse avalikult, ja ometi peaaegu keegi ei märka
See, mida näidati laulukaare all, oli nagu sümboolne sügavusava, mis liikus, sidus, ja imeks justkui välja… sügavast alateadvusest.
See ei ole süütu sümbol, vaid portaal.
— 
Mu süda vajus hetkega raskeks.
Ma tundsin, et nad püüavad korjata energiat meie kõigist avatud südametest.
Ma panin käe südamele ja kordasin:
“Ma ei anna oma energiat. Ma ei luba, et see võetakse ka üheltki inimeselt siin.”
Ma ei saanud vaikida. Ma ütlesin ka oma kõrvalistujatele: see ei ole okei. Enamus vaikisid. Vahtisid..
peame me seda valvama, et see ei muutuks portaaliks millekski, mida me ei vali.
“Ma kutsun oma energia tagasi. Ma ei luba, et minu väge kasutatakse mu tahte vastaselt. Ma olen puhas valgus.”
Mul ei ole selle kunstiteose vastu midagi, aga Laulupeo ürituse vahele see küll kindlasti ei sobinud!
Aitäh ja kui jõuab inimeseni, kellele see on mõeldud – siis oligi vaja.
