Autoriks Molly Kingsley Brownstone’i instituudi kaudu,
Inimkonna ajalugu on lugu unustatud õppetundidest. Vaatamata Euroopa demokraatia katastroofilisele kokkuvarisemisele 1930.aastatel näib, et 20.sajandi lugu, kus eksistentsiaalsete ähvarduste all kannatavad kodanikud leppisid vabaduse ja tõe tagasilükkamisega kuulekuse ja propaganda kasuks, võimaldades samal ajal despootlikel juhtidel haarata endale üha enam absolutistlikke volitusi – on ohtlikult lähedal unustamisele.
Kusagil pole see nii ilmselge kui seoses ilmse hoolimatusega, mis on tervitanud kahte rahvusvahelist õiguslikku lepingut, mis praegu Maailma Terviseorganisatsioonis läbi töötavad: uus pandeemialeping ja 2005.aasta rahvusvaheliste terviseeeskirjade muudatused, mis mõlemad tuleb esitada WHO juhtorganile, Maailma Terviseassamblee, järgmise aasta mais.
Nagu asjasse puutuvad teadlased ja juristid on täpsustanud, ähvardavad need lepingud WHO, riikide valitsuste ja üksikisikute vahelisi suhteid põhjalikult ümber kujundada.
Need kehtestaksid rahvusvahelisse õigusesse ülalt-alla riigiülese lähenemisviisi rahvatervisele, mille kohaselt WHO, tegutsedes mõnel juhul ühe isiku, peadirektori (DG) äranägemisel, oleks volitatud kehtestama ulatuslikke ja õiguslikult siduvaid juhiseid, liikmesriigid ja nende kodanikud, alates üksikute riikide rahalise panuse andmisest; nõuda vaktsiinide ja muude tervisetoodete tootmist ja rahvusvahelist jagamist; intellektuaalomandi õiguste loovutamise nõudmisele; vaktsiinide, geenipõhiste ravimeetodite, meditsiiniseadmete ja diagnostika riiklike ohutuse heakskiitmise protsesside ülimuslikkus; ning riiklike, piirkondlike ja ülemaailmsete karantiinide kehtestamine, mis takistab kodanikel reisimist ning nõuab arstlikke läbivaatusi ja ravi.
Vaktsiini staatuse või testitulemuste kontrollimiseks kasutusele võetakse ülemaailmne digitaalsete tervisesertifikaatide süsteem ja bioseirevõrgustik, mille eesmärk oleks tuvastada viiruseid ja murettekitavaid variante ning jälgida riiklike WHO poliitikadirektiivide järgimist, et sündmus – oleks manustatud ja laiendatud.
Nende laiaulatuslike volituste kasutamiseks ei oleks vaja “tegelikku” tervisehäda, mille korral inimesed kannatavad mõõdetavat kahju; selle asemel piisaks sellest, kui peadirektoraat oma äranägemise järgi oleks tuvastanud sellise sündmuse pelgalt „potentsiaali”.
Nende ettepanekute mõju liikmesriikide suveräänsusele, inimeste inimõigustele, meditsiinieetika aluspõhimõtetele ja laste heaolule on raske üle hinnata. Praeguse koostamise kujul eitaks need ettepanekud Ühendkuningriigi suveräänsust ja valitsuse autonoomiat tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika üle ning sunnitud sulgemiste ja karantiinide kaudsete mõjude tõttu ning seetõttu, et iga liikmesriik peaks eraldama hämmastavalt 5 protsenti riiklikest tervishoiueelarvetest ja veel määratlemata protsent SKTst WHO pandeemia ennetamiseks ja reageerimiseks, ka majanduspoliitika kriitiliste aspektide osas.
Kavandatavad uued volitused ei hõlmaks mitte ainult inimõiguste ülddeklaratsiooni, vaid ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni. Need annavad märku uuest veelahkmest meie arusaamises nurgakividest inimõigustest: IHRi selgesõnalise muudatusega jäetakse välja praegune sõnastus: „[t]eeskirjade rakendamisel tuleb täielikult austada inimeste väärikust, inimõigusi ja põhivabadusi”, asendada see ebamäärase kinnitusega, et „[t]eesolevate eeskirjade rakendamisel lähtutakse õigluse, kaasatuse, sidususe … põhimõtetest”.
Sätted, mis nõuavad (minu rõhuasetus) – eelkõige – WHO-lt kiireloomuliste regulatiivsete suuniste väljatöötamist paljude tervisetoodete, sealhulgas vaktsiinide, geeniteraapiate, meditsiiniseadmete ja diagnostika „kiireks” (teise nimega leebemaks) heakskiitmiseks, ähvardavad Juristide arvates “meditsiiniõiguste standardeid, mis on kaua võideldud, mille eesmärk on tagada meditsiinitoodete ohutus ja tõhusus” ning see peaks olema vanemate jaoks eriti murettekitav.
Tõepoolest, mitte miski neis dokumentides ei kohustaks WHO-d eristama oma siduvaid juhiseid nende mõju kohta lastele, võimaldades seega valimatuid meetmeid, sealhulgas massitestimist, isoleerimist, reisipiiranguid ja vaktsineerimist – potentsiaalselt uurimis- ja katsetoodete puhul, mille puhul on kiire heakskiitmine volitatud tervetele lastele peadirektoraadi poolt ühepoolselt välja kuulutatud tegeliku või „potentsiaalse” tervisehädaolukorra alusel.
Justkui see poleks piisavalt murettekitav, teeb asja veelgi murettekitavamaks see, et nagu Thomas Fazi kirjutab: “WHO on langenud suures osas erakapitali ja muude omandatud huvide kontrolli alla.” Nagu ta ja teised selgitavad, on organisatsiooni arenev rahastamisstruktuur ja eelkõige pandeemiale reageerimise lahendustele (peamiselt vaktsiinidele) keskendunud korporatiivsete organisatsioonide mõju juhtinud WHO eemale selle algsest eesmärgist, milleks on demokraatliku ja tervikliku lähenemise edendamine avalikkusele, tervis ja ettevõttepõhised kaubapõhised lähenemisviisid, mis “toodavad kasumit oma era- ja korporatiivsetele sponsoritele” (David Bell). Üle 80 protsendi WHO eelarvest on nüüd „määratletud” rahastamine vabatahtlike sissemaksetena, mis on tavaliselt ette nähtud konkreetsete projektide või haiguste jaoks rahastaja määratud viisil.
Ajaloo tund
“Ajalugu võib tuttavaks teha ja see peaks hoiatama,” öeldakse Timothy Snyderi raamatu “Tyranny: Twenty Lessons from the Twentieth Century” proloogis. Kui meid ainult õpetataks, saaksime õppida sellest, kui kaugele on türannia pandeemia autoritaarsus meid juba viinud ja kuidas WHO plaanide elluviimisel võib Covidi pandeemia alles algusest märku anda.
“Ettenägev kuulekus on poliitiline tragöödia,” hoiatab õppetund Esimene ja tõepoolest tundub praegu, et maailmakodanike vabatahtlik kuulekus aastatel 2020–2022 nii hoolimatult – kanda maske, olla lukustatud, aktsepteerida uudseid vaktsineerimisi. Kõik need meetmed ja palju muud on nüüd lisatud ettepanekutesse kui potentsiaalselt kohustuslikud direktiivid, mis on siduvad mõlemale liikmesriigile ja seega ka üksikutele kodanikele.
“Kaitske institutsioone,” soovitab õppetund 2, et “institutsioonid ei kaitse ennast”, mis on kainestav meeldetuletus, pidades silmas WHO enesemääratlust nendes ettepanekutes kui “rahvusvahelise rahvatervise reageerimise suunavat ja koordineerivat asutust”, määramine, mis tõstaks selle organisatsiooni selgelt kõrgemale riiklikest tervishoiuministeeriumidest ja valitud suveräänsetest parlamentidest.
Kolmas õppetund „Ettevaatust üheparteiriigiga” tuletab meile meelde, et „parteid, kes osariike ümber kujundasid ja rivaale maha surusid, ei olnud algusest peale kõikvõimsad. WHO ei maskeeri end poliitiliseks parteiks, kuid ei pea ka pärast seda, kui ta on määranud end ainuõiguslikuks ülemaailmseks kontrollijaks mitte ainult pandeemiate ja võimalike pandeemiate tuvastamisel, vaid ka pandeemiareaktsioonide kavandamisel ja läbiviimisel, pakkudes samal ajal endale laialdast tervise seirevõrku ja ülemaailmset tööjõudu, mida rahastavad osaliselt nende riikide maksumaksjad, kelle kohal see kõrgub – mis on vastavuses selle uue kõrgeima staatusega.
Kutseeetika – viies õppetund – meelespidamine oleks olnud tark nõuanne aastal 2020, kuid kuigi me võiksime kahetseda meditsiinieetika hülgamise üle meie 2023.aasta vaatepunktist (“kui arstid oleksid nõustunud reegliga, et ilma nõusolekuta operatsiooni ei tehta,” räägib Synder seoses sajandi türanniani) tagaksid WHO ettepanekud, et sellised kõrvalekalded meditsiinieetika alussammastest – teadlik nõusolek, inimväärikuse eiramine, kehaline autonoomia, katsevabadus, isegi – saaksid pigem aktsepteeritud normiks kui erandlikuks jälestuseks.
Ettevaatust, hoiatab Synder, „äkilise katastroofi eest, mis nõuab kontrolli ja tasakaalu lõpetamist; …olge elus hädaolukorra ja erandi saatuslike arusaamade jaoks.” Maailma Terviseorganisatsiooni ettepanekud, mis on vajalikud järgmiseks sammuks ülemaailmse rahvatervise koordineerimise ja koostöö saavutamiseks, rajaksid püsiva globaalse järelevalve infrastruktuuri ja bürokraatia, mille eesmärk on tervisega seotud hädaolukordade otsimine ja mahasurumine.
Selle võrgustiku rahastamine pärineb era- ja ettevõtete huvidest, mis võidavad rahaliselt vaktsiinipõhistest vastustest, mida nad ette näevad, seega on võimalused rahvatervise kriiside eraviisiliseks ärakasutamiseks tohutud. Ja laiendades ja tuues õigeaegselt ette asjaolusid, mille korral need volitused võivad vallandada – enam ei ole vaja “tegelikku” rahvatervise hädaolukorda, vaid lihtsalt sellise sündmuse “potentsiaali”, võime oodata erandliku seisundi ohtu hädaolukorrast saama tänapäevase elu poolpüsivaks tunnuseks.
„[B]usu tõesse,” ütleb Lesson Ten – sest „faktide hülgamine tähendab vabaduse hülgamist”, mis sobib meie orwelliliku topeltmõtlemise ajastu jaoks, selle loosungid andsid religiooni staatuse ja ideoloogia, mis kujutab endast terviklikkust: „Ole turvaline, ole tark, ole lahke” (Dr. Tedros Adhanom Ghebreyesus, WHO peadirektor, 2020). Võib imestada, mida teeks Orwell Ühendkuningriigi desinformatsioonivastasest üksusest ja USA tõeministeeriumist või ettepanekutest, mis mitte ainult ei luba, vaid nõuavad WHO-lt institutsioonilise suutlikkuse ülesehitamist, et tõkestada desinformatsiooni ja desinformatsiooni levikut – ja nii määrida seda kui pandeemia tõe ainus allikas?
Mida teeks Hannah Arendt aastatel 2020–2022 toimunud riigi tungimisest üksikisikute ja perede eraellu ja sellele järgnenud pikaajalistest isolatsiooniperioodidest ning – sunniviisilise isoleerimise ja eraldamise kui austavate rahvatervise vahenditena – eraelu sellise hävitamise suurendamisest globaalselt aktsepteeritud normile? “Võtke vastutus maailma näo eest,” ütleb Snyder neljandas õppetükis. Kas saab olla võimsamat sümbolit ühiskonna nähtavatest ilmingutest lojaalsusest oma uuele normaalsusele kui maailma maskeeritud näod aastatel 2020-1?
“Igavene valvsus on vabaduse hind” on tsitaat, mis ei ole vähem tõene selle kohta, et see omistati ekslikult Jeffersonile, kuid ta on elanud kolm aastat ebaõnnestunud Covidi autoritaarsuse rusude keskel. Võib-olla oleme nüüd liiga lähedal, et mõista, kui kaugele me liberaalsest demokraatiast oleme juba langenud.
Isegi kui oleks kogu hingest nõus WHO keskendumisega pandeemiaks valmisolekule ja esilekutsutud sekkumisreaktsioonidele, oleks riigiülesele organisatsioonile (rääkimata ühest üksikisikust selles) selliste ulatuslike volituste andmine hämmastav. See, nagu pandeemiale reageerimine nii jõhkralt illustreeris, põrkub WHO taotletava suurema kasumi optimeeritud versioon sageli laste tervise ja heaoluga, paneb meid toime panema oma laste ja noorte vastu groteskset väärtegu.
Snyderi kõige olulisem õppetund võib siiski olla “paistma silma paista – hetkel, kui annate eeskuju, katkeb status quo loits”. Ühendkuningriik on piisavalt tarbitud riiklikust suveräänsusest, et EL-ist välja astuda – demokraatia plakatilaps võrreldes valimata WHO-ga; Kindlasti oleks praegu mõeldamatu teha ettepanekuid, mille kohaselt Ühendkuningriik loovutaks oma suveräänsuse peamiste riiklike tervishoiu-, sotsiaal- ja majanduspoliitikate üle WHO-le.