Ameerika mõtteliidrite hiljutises episoodis istus saatejuht Jan Jekielek koos klassitsistliku ja sõjaajaloolase Victor Davis Hansoniga. Oma uues raamatus “The End of Everything: How Wars Descend into Annihilation” vaatleb hr Hanson nelja tsivilisatsiooni, mille vaenlased täielikult hävitasid, seejärel võrdleb Ameerika Ühendriike ja selle vaenlasi, nii kodu- kui ka välismaiseid.
Jan Jekielek: Victor, ma alustan millestki, mida sa kirjutasid: “Me näeme korduvat universaalselt inimlikku teemat ajas ja ruumis. Tsivilisatsiooni hävingu äärel hukule määratud inimestel on suhtumine, mis on osaliselt sündinud hubrisest ja osaliselt naiivsusest, võib-olla kõige paremini kokku võetud järgmiselt: “See ei saa meiega juhtuda.””
Victor Davis Hanson: Kui üks pool kaotab sõja, on tüüpiline järg see, et nad alistuvad. Neid ei hävitata. Kuid iga natukese aja tagant seda ei juhtu.
Mind huvitas, miks seda neil vähestel juhtudel ei juhtunud. Valisin välja neli teadaolevast võib-olla 20-st: klassikaline Thebes, mis oli olnud umbes 1100 aastat, Carthage 800 pluss aastat, Konstantinoopol peaaegu 1200 aastat ja Tenochtitlan, millest me päris täpselt ei tea.
Nad tundsid, et on haavamatud. Kui need sündmused tekkisid, tundsid nad, et suudavad seda peeneks teha, selle üle läbi rääkida või võita.
Hr Jekielek: See tuleb tagasi: “See ei saa meiega juhtuda, neid seinu pole kunagi läbitud.” Meie tänapäeva ühiskonnas unustame ajaloo õppetunnid. Mis on Carthage’i suurim õppetund?
Hr. Hanson: Üks on sissetungija mõistmine. Neil polnud aimugi, et roomlastel olid globaalsed püüdlused ja nad tahtsid kontrollida kogu Vahemerd. Nad ei mõistnud, et nad on ainus takistus ja olenemata sellest, mida nad tegid, tõlgendatakse neid takistusena. Nad arvasid, et võivad roomlastega arutleda.
Aga roomlased olid neist väsinud. Nende suhtumine oli: “Nad jooksid Itaalias metsikult 19 aastat ja meil on neist kõrini. Me maandame selle tohutu jõu ja esitame neile ultimaatumi.” Kui nad olid relvituks muutunud, mõtlesid roomlased: “Mis nüüd saab? Niipea kui me lahkume, tõmbuvad nad uuesti kokku.”
Roomlastel oli uus nõudmine: “Sa pead oma linna hävitama, et sa ei saaks mereväge. Sa ei saa minna Vahemerre, kui oled sisemaal.” Nad ei suutnud seda teha. Sel hetkel toimus mäss ja nad tapsid mõned juhid, kes olid nõustunud Rooma esialgse nõudmisega. Nad tundsid, et neil on hea võimalus ellu jääda. Neil oli 500 000 inimest. Nad olid sel ajal suuremad kui Rooma. Nad olid ilmselt sama rikkad kui Rooma. Nad tundsid, et on merel paremad kui Rooma. Nad võiksid oma laevastiku uuesti üles ehitada. Kuid neil polnud aimugi, millised olid Rooma kavatsused. Kogu Rooma Vabariigi võim oleks suunatud Kartaagole.
Hr Jekielek: Sa seisad silmitsi raskete koefitsientidega, kuid mõtled siiski: “Meiega ei saa midagi halba juhtuda.”
Hr. Hanson: Jah. Vaadake Ameerika Ühendriike kui kahanevat jõudu ja Hiinat kui tõusvat jõudu. Me arvame: “Me võitsime kaks maailmasõda, me lõime sõjajärgse korra, me kulutame kõige rohkem raha mis tahes riigi kaitseks. Kui tahame võita, siis suudame ja seetõttu peaksime Hiinat alavääristama.”
Kui sa oleksid Carthage, siis sa mõtleksid nii. Kui te oleksite täna analüütiline, ütleksite: “Oodake hetk. Oleme võlgu 36 triljonit dollarit. Laename iga 100 päeva tagant 1 triljonit dollarit. Meil on sõjaväes puudu 45 000 inimest. Meie linnad on täis kuritegevust. Hiinal on plaan Ameerika Ühendriike tüssata. Nad ehitavad tuumarelvi ja laevu kiiremini kui meie. Nende rahvaarv on peaaegu viis korda suurem kui Ameerika Ühendriikides.”
See oleks realistlik hinnang, kuid me ei kuule seda.
Me lihtsalt kuuleme: “Me oleme Ameerika Ühendriigid, maailma kultuuripealinn ja kõige rikkam kõigist.”
See langus on ise tekitatud.
Hr Jekielek: Meil on Xi Jinping, kes ütleb: “Me peame rahva sõda Ameerika vastu.” Sellest selgem ei saa olla. Aga millegipärast me ei tea.
Hr. Hanson: Täpselt sama lugu on asteegidega. Kui Cortes sellesse linna sammud seadis, ütles Montezuma vend: “Ta ei ole jumal. Ta on tapja. Ta veritseb, sööb, roojab. Need inimesed hävitavad meid.” Aga teda ei kuulatud.
Me oleme nagu need iidsed ühiskonnad, keda halvas hirm ja tegevusetus.
Hr Jekielek: Meie produtsendid on selle otseülekande küsimuste ja vastuste ajal kogunud publikult küsimusi. Järgmine küsimus on: “Kes on suurim oht vabariigile, välisvaenlastele või koduvaenlastele?
Hr. Hanson: Kodumaise. Suurim oht on keegi, kellel on kõrgharidus meedias, kõrgtehnoloogias või valitsuses, kellel on utoopilised impulsid ja kes tunneb end moraalselt või intellektuaalselt meist ülejäänutest kõrgemal. Seetõttu arvavad nad, et kõik meetodid on oma unistuse saavutamiseks lubatud. Kõiki meie institutsioone ründavad messiaanlikud inimesed, kes usuvad, et neil on parem haridus ning nad on jõukamad ja vooruslikumad.
Hr Jekielek: Siin on veel üks küsimus: “Mida käsib Victor Davis Hanson oma perel teha? Millised praktilised lahendused tal on?”
Hr. Hanson: Ma ütlen neile, et nad oleksid kõigepealt ennetavad, sest ma usun, et te peate süsteemis töötama. Ma ütlen neile: “Te peate hääletama. Sa pead oma sõprade seas sõna võtma. Sa pead olema aktiivne kodanik, et hullumeelsust peatada.” Ma ütlen oma lastele: “Jälgige, mida nad teie lastele õpetavad.”
Me oleme uuel territooriumil ning meie ametid ja institutsioonid on muutunud nii sõgedaks, et nad kavandavad lühiajalist poliitilist kasu. Iroonia seisneb selles, et inimesed, kes seda teevad, ütlevad: “Demokraatia sureb pimeduses.”
Kõik peavad olema aktiivsed. Hääletage, aidake inimestel valimistele pääseda, võtke sõna, kirjutage oma kohalikule paberile, jälgige vabatahtlikult valimisi. Tehke kõik endast olenev, et olla kihlatud.
Seda intervjuud on selguse ja lühiduse huvides toimetatud.
Vaata täispikka intervjuud allpool:
