Kliimasõda
Euroopas käib sõda, mille hingus toob Eesti inimestele kannatusi kasvavate hindade, elatustaseme languse ja sõjahüsteeriast johtuva ebakindluse näol. Kuid see pole ainus vaenutegevus, mis seni turvalist Euroopat räsib. Ka koroonameetmete tagajärjel tekkinud suletust ja majanduslangust võib käsitleda liialt innukate valitsuste hübriidrünnakuna rahva vastu. Ent tõelise vapustuse on endaga toonud kliimahüsteerikute vallandatud kliimalahingud, mis puudutavad valusalt iga Euroopa Liiduga ühinenud riigi kodanikku. Kliimaäärmuslus sarnaneb oma kompromissituses islami räigemate vormidega, kus igas kahtlejas nähakse vaenlast ning üldsõnaliste dogmade nimel ollakse vajadusel valmis loovutama inimelusid. Näitena sobivad saksa kliimavõitlejad, kes kiirteid blokeerides loovad liikluses ohuolukordi või viimasel ajal ka meil aktiviseerunud teoreetikud, kes tõsimeeli arutlevad lastekasvatamise kahjuliku mõju üle emakesele kliimale.
Rünnak normaalsusele.
Kliimasõdalased on samm sammult vallutanud riikide valitsused ning pannud need tegutsema mitte majandusloogikast, inimeste kasust ja elujärje paranemisest lähtuvalt, vaid alluma käputäie aktivistide poolt peale surutud doktriinile. Kliimasõdalased on toonud meid maailma, kus õhu eest tuleb maksta, sest mis see CO2 kvootidega kauplemine siis muud on. Nende hinnangul pole parim mitte odav elekter, vaid börsil mitmekordistunud hinnaga püha roheenergia. Me elame ideoloogiliselt laetud igapäevas, kus ainsaks mõõdupuuks kuulutatakse müstiline keskkonnajälg ning mantraks süsinikheitmete piiramine.
Mida stalinistlikult ranged keskkonnameetmed endaga kaasa toovad, ei vaevu mõtlema ükski kliimaaktivist, sest nemad ju ei vastuta vaesuse ja nälja eest, kuhu üle võlli kliimareeglid viivad. Lihtsalt fan on koos Greta Thunbergiga viimset päeva ennustades plakateid lehvitada. Kui äärmuslastelt on mõttetu ratsionaalset lähenemist nõuda, siis vähemalt parlamendipoliitikud peaksid lõpetama kliimameetmetele pimesi hosianna laulmise ning arvestama reaalsusega. Et midagi selles suunas siiski liigub, näitab suurejoonelise kuid üdini lapsiku kliimameetme Fit for 55 takerdumine. Annaks jumal, et seda viitsütikuga kliimapommi iial täiel võimsusel ei lõhataks.
Meetmed viivad näljani.
Kuidas kliimaentusiasm võib aga võtta eriti räiged ja ootamatud pöörded, näitab Hollandis toimuv, kus kohalikud tublid põllumehed võitlevad õiguse eest kasutada ka edaspidi põldude viljakuse tõstmiseks väetisi ning kasvatada toidu lauale toomiseks piisaval arvul veiseid ja sigu. Nimelt on Hollandi valitsus võtnud suuna kehtestada põllumajandusele karmid reeglid nii väetiste kasutamisel kui kariloomade ja sigade arvukuse osas. Loomasõnnikut peetakse üheks lämmastiku atmosfääri paiskamise põhjustajaks ja nii on kliimapantvangis valitsus otsustanud Hollandis vähendada põllumajandusloomade arvukust 30% võrra. Põllupidajad ei taha muidugi sellega leppida, ent vaevalt suudavad nad hästimobiliseeritud kliimasõduritele ja relvi kasutavatele politseijõududele pikalt vastu panna. Kardetavalt on Hollandi eeskuju nakkav ka teistele Euroopa Liidu riikidele ning küllap jõuab kariloomade kvoodi kehtestamiseni ka kõike välismaist pimesi matkiv Eesti. Milliseks tõstab see niigi kõrged toiduainete hinnad, võib üksnes oletada.
On ka mõistlikke lahendusi.
Hollandi kogemus demonstreerib, milleni viib soov agressiivsetele survegruppidele meeldida. Selle asemel, et vähendada loomade arvukust, tuleks riigil toetada biogaasi tootmist kohalikust toorainest, ehk siis sõnnikust. Tulemusena seotaks suur hulk lämmastikku ja metaani, teisalt kaetaks gaasivajadus kodumaise taastuvgaasi arvel. Ent Euroopa Liidus ei tea vasak käsi mida parem teeb. Elektri- ja vesinikuettevõtete lobi tulemusel arvati biogaas välja nn nullemissiooniga kütuste hulgast, mille tootmisele on õigus teha soodustusi ning kohandada subsiidiume. Loodussõbraliku sõnnikust biokütuse tootmise soosimise asemel valiti keelu ja käsu meetod, mis kehtestab kariloomade pidamisele ja väetiste tarvitamisele kvoodid. Mida selline ülepeakaela poliitika endaga kaasa toob, näitab Hollandi ehitussektor, kus juba rakendatud süsinikkvootide nõude tulemusel on paljud ehitused seiskunud, kuna vajaminevaid kvoodikoguseid on kulukas hankida.
Nii kaldub Euroopa loojangusse ning süüdi pole selles üksnes sõjakas Venemaa, vaid panuse annavad omad liberaalsed kliimajõmmid, kes pole valmis mõistlikeks kompromissideks.
Vsevolod Jürgenson
