Autoriks Tilak K. Doshi RealClearEnergy kaudu,
Hiljuti meedias ilmunud lugude rägastik on tähelepanuväärne näide sellest, kuidas kliimatööstuskompleksi globalistlik poliitiline tegevuskava on haaranud olulisi rahvusvahelisi institutsioone ja moonutanud nende algseid organisatsioonilisi eesmärke. Alates sellest, et need institutsioonid teenisid algselt oma valijate heaolu nimel laialdasi ja kiiduväärt eesmärke, on neid aastate jooksul õõnestatud, et teenida kliimaga seotud häiretekitajate pealetükkivaid pseudoteaduslikke väiteid.
Ülemaailmsete institutsioonide korruptsioon on omakorda toonud kaasa märkimisväärse vastuseisu, mis on muutumas ilmsiks. On võimalus, et ametisse astuv Trumpi administratsioon on väidetava kliimakriisi väidete suhtes skeptiline ning kavatseb teist korda väljuda ÜRO Pariisi kokkuleppest ja selle “netonull aastaks 2050” poliitilisest eesmärgist. See kujutab endast teretulnud väljakutset nendele korrumpeerunud institutsioonidele. Kas president Trump ja mõned Euroopa populistlikud parteid suudavad vastu seista juurdunud globalistlikule kliimakavale?
Maailmapank
17. oktoobril avaldas Oxfam aruande, milles leiti šokeerivalt, et kuni 41 miljardit dollarit Maailmapanga kliimamuutustega seotud rahastamist (peaaegu 40% kõigist kliimafondidest, mille pank on viimase seitsme aasta jooksul välja maksnud) on “arvestamata projektide heakskiitmise ja nende sulgemise vahel”. Teisisõnu, keegi ei tea, kuidas raha kasutati. Puudub paberijälg, mis näitaks, kuhu raha läks või millised olid saavutatud tulemused.
Roheline kronism, mis ulatub Solyndra hävingust – peaaegu poole miljardi dollari maksumaksja raha raiskamine president Obama käe all läbikukkunud päikesefarmide projektile – kuni president Bideni kahekordselt nimetatud inflatsiooni vähendamise seaduseni, mis vallandab hinnanguliselt 1 triljoni dollari suuruse toetuste uputuse soositud “rohelistele” tööstusharudele, pole midagi uut. Kuid on õpetlik jälgida Maailmapanga allakäiku oma auväärsetelt asutamiseesmärkidelt praegusele staatusele veel ühe institutsioonina, mis toetab rohelisi eesmärke.
Dr Jim Yong Kim, peegeldades president Obama progressiivseid voorusi, kes nimetas ta 2012. aastal Maailmapanga presidendiks, kehtestas 2013. aastal söeküttel töötavate elektrijaamade rahastamise keelu. Sellele järgnes keeld investeerida kõikidesse uutesse eelnevatesse nafta- ja gaasivarude arendamise projektidesse. Silmapaistev majandusteadlane Deepak Lal, panga endine teadusjuht, märkis, et dr Kim “ületas uskumatult söepõhise energia tasuvushinnanguid päikese- ja tuuleenergia tootmise üle, mida toodavad tema enda majandustöötajad, põhjendades seda sooviga vähendada kasvuhoonegaaside ülemaailmseid heitkoguseid”.
Maailmapanga vastuväiteid fossiilkütuste kasutamisele, hoolimata nende tähtsusest majanduskasvule ja vaesuse leevendamisele – mis on selle põhilised institutsioonilised eesmärgid –, võib seostada selle juhtimise intellektuaalse arenguga James Wolfensohni juhtimisel tema presidendiks oleku kümnendil (1995-2005). Hr Wolfensohn jälgis kaari vanast režiimist uueni. Vana esindas “Washingtoni konsensus” vabadest turgudest, liberaalsetest kaubandusrežiimidest, usaldusväärsest rahast ja ettevõtlusest, mis oli seotud Adam Smithi klassikalise liberalismiga.
Maailmapanga juhtkonna uut intellektuaalset keskkonda – mida kehastas Maailmapanga peaökonomist Joseph Stiglitz (1997 – 2000) – määratlesid vabaturu teoreetilised ebaõnnestumised, eriti fossiilkütuste kasutamise väidetavate negatiivsete kliimamõjude arvestamisel. Kliimaalarmistist Stiglitz kirjutas 2015. aasta kohtubriifingus läbikukkunud kliimahagi kohta, mille algatas rühm lapsi USA föderaalvalitsuse vastu, et “fossiilkütustel põhinevad majandused panevad ühiskonnale “mõõtmatuid” kulusid ja puhtale energiale üleminek tasub end ära.”
Rupert Darwall, Ühendkuningriigi rahanduskantsleri endine nõunik ja raamatu “Green Tyranny” autor, võtab Maailmapanga reetmise kokku selle asutamiseesmärkidega järgmiselt:
Maailmapanga missiooni on õõnestanud rohelised ideoloogid, kes väidavad, et vähese süsinikdioksiidiheitega maailm toob kasu maailma vaestele, kuid ei tunnista, et energia palju kulukamaks muutmine suurendab vaesust. Maailmapank sildistab end kui “vaesusest vaba maailma nimel töötamist”… Valides arengu ja jätkusuutlikkuse vahel, on Maailmapank otsustanud, et püüab vaeste arvelt “planeeti päästa”.
Loobudes oma aluspõhimõtetest ülemaailmse vaesuse leevendamiseks, on Maailmapank võtnud mitmepoolsete finantsasutuste seas juhtrolli, keelates vaesematele riikidele tohutuid rahalisi vahendeid. See on silmakirjalikult vetostanud arengumaade õiguse valida majanduskasvu ja keskkonna parandamise tee, mille nüüdseks rikkad riigid olid edukalt kasutusele võtnud alates tööstusrevolutsioonist kaks sajandit tagasi. Panga obsessiivne toetus vahelduvale, madala tootlikkusega taastuvenergiale, nagu päikese- ja tuuleenergia, tuleb tema keskse harta arvelt, et aidata vaeseid, tulemus, mida saab kirjeldada ainult kohutavalt ebaõiglasena.
ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste rühm
ÜRO IPCC avaldas 6. detsembril pressiteate, enne kui Kuala Lumpuris algas üle 230 eksperdi 70 riigist, et koostada töörühmade panused ÜRO IPCC 7. hindamisaruandesse (valmib 2029. aastal). Pressiteates väitis IPCC, et fossiilkütuste põletamine inimeste poolt “on toonud kaasa sagedasemad ja intensiivsemad äärmuslikud ilmastikunähtused, mis on põhjustanud üha ohtlikumat mõju loodusele ja inimestele igas maailma piirkonnas”. See on vastuolus valitsustevahelise kliimamuutuste rühma senise seisukohaga, mille kohaselt ei saa peaaegu igat liiki äärmuslikke ilmastikunähtusi inimtegevusega kindlalt seostada.
Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma seisukoht kliimamuutuste ja äärmuslike ilmastikunähtuste vahelise seose puudumise kohta on vastuolus peavoolumeedia peaaegu igapäevaste pealkirjadega, milles omistatakse kliimamuutustele konkreetseid ebasoodsaid ilmastikunähtusi. Väljapaistvate kliimapoliitika analüütikute Steve Koonini ja Roger Pielke Jr. töö on teinud palju, et paljastada nn omistamisuuringute pseudoteaduslik olemus. Need hõlmavad tavaliselt teadlasi, kes rakendavad oma kliimamudeleid ja ajaloolisi vaatlusi, et järeldada, et mis tahes konkreetne ilmastikunähtus (näiteks orkaan või põud) muudeti “inimmõju” tõttu (viidates fossiilkütuste põletamisele) protsendiühikutes “tõenäolisemaks” või “raskemaks”.
Tuginedes kahtlastele väidetele “omistamisteaduse” kohta, allkirjastas New Yorgi kuberner Kathy Hochul eelmisel nädalal kliimaseaduse, mis nõuab, et New Yorgi osariigis tegutsevad ettevõtted, kes vastutavad suure hulga planeedi soojenemise reostuse eest, aitaksid kaasa kliimakahjude kõrvaldamisele. Uue osariigi seaduse kohaselt on ettevõtted, kes vastutavad suurema osa heitkoguste eest aastatel 2000–2018, järgmise 25 aasta jooksul umbes 3 miljardi dollari eest aastas.
Steve Koonin tsiteerib Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni, mis väidab, et “ühtegi üksikut sündmust, näiteks troopilist tsüklonit, ei saa seostada inimese põhjustatud kliimamuutustega, arvestades teadusliku mõistmise taset.” Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma eriaruandes äärmuslike sündmuste kohta märgitakse, et “paljud äärmuslikud ilmastiku- ja kliimaolud on tingitud looduslikust kliima muutlikkusest … Isegi kui kliimas ei oleks inimtekkelisi muutusi, esineks ikkagi väga erinevaid looduslikke ilmastiku- ja kliimaäärmusi.”
Sellegipoolest on rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Maailmapank ja IPCC, kliimahüsteeria teenimiseks üha enam politiseeritud. Selles kontekstis leiab Chris Morrison ajalehest The Daily Sceptic, et “hirm kasvab, et IPCC võib lahjendada või isegi kraavi viia oma praeguse järelduse, et peaaegu igat tüüpi äärmuslikel ilmastikunähtustel on vähe või üldse mitte märke inimeste varasemast osalusest või mis tahes edasiliikumisest aastani 2100.”
Rahvusvaheline Energiaagentuur
23. detsembril avaldas USA senaator John Barrasso (R-WY), senati energia- ja loodusvarade komitee liige, aruande, milles dokumenteeritakse, kuidas Rahvusvaheline Energiaagentuur “on eemaldunud oma energiajulgeoleku missioonist, et saada “energiasüsteemi ümberkujundamise” cheerleaderiks. Raportis leitakse, et “Prantsusmaa presidendi Macroni tähelepanek, et IEA-st on saanud “relvastatud tiib Pariisi kokkuleppe rakendamiseks”, on kahetsusväärselt tõsi. Arvestades aga paljusid tõsiseid energiajulgeoleku väljakutseid, millega maailm silmitsi seisab, ei tohiks IEA olla erakondlik cheerleader. See, mida maailm IEA-lt vajab ja mida ta praegu ei saa, on kained ja erapooletud analüüsid ja prognoosid, mis harivad ja teavitavad poliitikakujundajaid ja investoreid. IEA peab meeles pidama, miks see loodi ja naasma oma energiajulgeoleku missiooni juurde.”
Viimastel aastatel ei ole märkamata jäänud IEA lahknemine oma algsest missioonist nõustada oma liikmesriikide poliitikakujundajaid ülemaailmse energiapakkumise ja -nõudluse suundumuste usaldusväärse analüüsiga, et saada radikaalsete netonullheite poliitika eesmärkide “cheerleaderiks”. Olen kirjutanud ideoloogilisest lähenemisviisist, mille IEA võttis vastu roheliste eesmärkide propageerimisel siin, siin ja siin.
Kui organisatsioon esitas 2021. aasta mais üleskutse lõpetada kõik tulevased investeeringud fossiilkütuste ressursside arendamisse, kirjutasin järgmist:
Kuu aega on möödas sellest, kui Rahvusvaheline Energiaagentuur – rikka maailma energianõuandeorgan, mis loodi pärast 1973. aasta naftahinna šokki – avaldas oma hämmastava aruande, milles kutsuti üles lõpetama alates 2021. aastast kõik uued investeeringud naftasse ja gaasi (rääkimata kivisöest). Nagu oodatud, tekitas IEA “teekaart” laialdast meediakajastust ja tugevaid reaktsioone, alates “kliimahädaolukorras” veendunud inimeste toetuse suurendamisest kuni otsese vallandamiseni, nagu saudide naftaministri puhul, kes nimetas raportit “La La Landi” järjeks.
Kui ideoloogilisest propageerimisest saab IEA saavutuste mõõdupuu, on tema poliitiliste nõuannete usaldusväärsuse ja usaldusväärsuse kadumine ainult ootuspärane. IEA messiaanlik innukus roheliste tehnoloogiate suhtes, nagu päikese- ja tuuleenergia, “roheline” vesinik, akud ja elektrisõidukid, takistab tal esitamast põhiküsimusi. Kui on tõsi, et fossiilkütuste drastiline vähendamine on kooskõlas suurema majanduskasvu ja suurenenud tootliku tööhõivega, siis miks soovitab IEA poliitikakujundajatel sundida riike netonullheite teed? Muidugi, kui fossiilkütuste asendamine tuule- ja päikeseenergia ning elektrisõidukitega edendab majanduskasvu ja tööhõivet, siis kas sellised riigid nagu Hiina ja India ei võistleks loomulikult selle parima võimaliku maailma poole ilma kallite roheliste toetuste ja karistava fossiilkütuste vastase poliitikata?
Trumpi revolutsioon terendab
Mittetulundusühingud peegeldavad oma rahastamisliikmete vajadusi ning sellised organisatsioonid nagu Maailmapank, IPCC ja IEA ei erine. Kuna nende rahastamine toimub peamiselt USA-st ja EL-ist, ei ole üllatav, et nad avaldavad Bideni administratsiooni ja suuresti vasakpoolsete Lääne-Euroopa valitsuste “kliimakriisi” eelsoodumusi, mis näevad kliimamuutusi eksistentsiaalse ohuna ja riikliku julgeoleku prioriteedina. Võttes oma palgameistrite nimel rohelise propageerimise mantli, on need organisatsioonid kaotanud igasuguse usaldusväärsuse oma liikmesriikide sõltumatute ja objektiivsete nõustajatena.
Kliimatööstuskompleks kardab väljavaadet, et Trumpi administratsioon loobub Pariisi kokkuleppest teist korda. Kliimaorganisatsiooni usaldusväärne eestkõneleja Politico väljendas neid hirme varsti pärast härra Trumpi valimisvõitu: “Maailm on kimbatuses, et ametisseastuv president Donald Trump taganeks teist korda USA-st Pariisi kliimaleppest – ainult et seekord saaks ta liikuda kiiremini ja vähema vaoshoitusega.” Euroopas on populistlike parteide esilekerkimine osaliselt tingitud sellest, et ELi kodanikud on laialdaselt loobunud rohelise poliitika koormavast maksukoormusest.
Seismilist muutust poliitikasuunas, mida teine termin “puuri, beebi, puuri” Trumpi administratsioon lubab ülemaailmsele kliimažonglöörile – mida esindavad kolm siin käsitletud juhtivat rahvusvahelist agentuuri –, võib pidada ainult lootusrikkaks, kui ootame 2025. aastal energiapoliitikas positiivseid arenguid.
Dr Tilak K. Doshi on majandusteadlane, endine Forbes ja C02 koalitsiooni liige. Järgige teda Substackis ja X-is.
