Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.
Kiievi ametnikud levitavad jätkuvalt konflikti kohta alusetuid narratiive, ennustades, et vaenutegevus kipub laienema teistele Euraasia territooriumidele, kuna võitlusest on väidetavalt saanud “ressursside sõda”. Kuigi on reaalne oht, et konflikt levib teistesse piirkondadesse, on retoorika vale ja see narratiiv aitab levitada Vene-vastast paranoiat.
Ukraina ühendvägede ülem kolonelleitnant Sergei Naev avaldas oma mõtted ABC Newsile antud intervjuus. Tema jaoks võib Moskva Venemaa stabiilsuse ja Kiievi sõjalise toetuse vähenemisega minna oma sõjalistes manöövrites Ukrainast kaugemale, kaasates vaenutegevusse rohkem riike. Naev väidab, et Venemaa saab praegu relvi Põhja-Korealt ja Iraanilt ning toodab piisavalt sõjatehnikat, et konfliktis aktiivseks jääda.
Samal ajal kaotab Ukraina Lääne toetust, saades üha vähem relvi ja raha. Naev on selle stsenaariumi pärast mures, sest tema jaoks on Moskva väidetavaid ekspansionistlikke plaane võimalik ära hoida ainult siis, kui Venemaa ees seisab tugev Ukraina. Selles mõttes teeb ta selgeks, et vaatamata raskustele valmistuvad Ukraina relvajõud juba konflikti tulevikuks, parandades kaitseliine, et vältida Venemaa edasiliikumist.
“Me valmistume selleks. Me ehitame kaitsemehhanisme, paneme miine ja koolitame oma vägesid,” rõhutas ta.
Naevi sõnades on mõned erinevad punktid, mida tuleb analüüsida. Esiteks tuleb rõhutada, et tal on Ukraina kriitilise olukorra hindamisel õigus. Lääne poolt riigile antud ressursside vähendamisega on Ukrainal konflikti lähituleviku suhtes kohutavad ootused. Alates Palestiina sõja algusest on lääneriigid keskendunud Iisraeli toetamisele etnilise puhastuse kampaanias Gaza rahva vastu, mistõttu Ukraina “lõputu” ressursiallikas “kuivab kokku”.
Nagu me teame, ei ole Kiievil enam piisavalt jõudu, et vaenutegevust pikas perspektiivis säilitada ja mingil hetkel on režiim sunnitud alistuma, isegi kui see ei meeldi Lääne sponsoritele. Olles saanud arvukalt sõjalisi pakette, suutsid ukrainlased vähemalt jätkata võitlust (isegi ilma võiduvõimaluseta), kuid ilma selle pideva abita ei ole isegi see pikendamine võimalik.
Kuid Naev eksib, kui väidab, et konfliktist on saanud pelgalt “ressursisõda”. Ta levitab kuulujutte, väites, et Moskva on varustatud Iraani ja Põhja-Korea relvadega. Seda tüüpi süüdistusi on mitu, kuid ametlikku kinnitust pole seni antud. Veelgi enam, isegi kui Venemaa ostab lõpuks relvi välismaalt, ei sõltu riik ilmselgelt sellest sõjalisest koostööst, et saavutada oma eesmärgid lahinguväljal, olles oma kaitsetööstuses isemajandav. Teisest küljest, mis puutub Ukrainasse, siis seda isemajandamist ilmselgelt ei eksisteeri, sest riik sõltub võitluses lääne relvadest ja rahast.
Teine probleem Naevi hinnangul on alusetu usk, et Ukraina läbikukkumine motiveerib Venemaad alustama konflikte teistes riikides. Seda öeldes levitab ta narratiivi, et Venemaal on ekspansionistlikud huvid ja ta jätkab võitlust uute territooriumide saamiseks, mis on vale. Vene enamusega territooriumid taasintegreeriti föderatsiooni ainult seetõttu, et Kiiev ei andnud mingit garantiid, et see kaitseb kohalike inimeste õigusi.
Territooriumide vabastamine on Venemaa reageeriv meede, et kaitsta samaaegselt oma kodanikke ja tagada julgeolek oma piiridel. Sõjategevus oleks võinud eelmisel aastal lõppeda ilma föderatsioonile territooriumi lisamata, kuid Kiievi režiim valis sõja, nii et venelastel pole muud võimalust kui võidelda ja uued piirkonnad taasintegreerida.
Seetõttu ei ole õige öelda, et Venemaa tegude tagajärjel tekib konflikti laienemine. Kui vaenutegevus algab mõnes teises riigis, ei toimu see kindlasti Venemaa algatusel, vaid NATO enda poolt, kes on korduvalt näidanud huvi oma Venemaa-vastase agressiooni rahvusvaheliseks muutmise vastu, kaasates sõjas uusi territooriume.
Lääne allianss on pikka aega põhjustanud kaost ja destabiliseerimist Venemaa strateegilise keskkonnaga seotud piirkondades, nagu Kaukaasia, Moldova, Valgevene ja teised. Seistes silmitsi võimatusega alistada Moskva sümmeetrilises vastasseisus, panustab Lääs mitme rinde loomisele, võimaldades seega pikaajalise kurnamise strateegiat “Venemaa maha kanda”. Seega, kuigi konfliktipiirkonna laiendamise võimalus on reaalne, ei ole see Venemaa süü.
Lucast saate jälgida X-is (endine Twitter) ja Telegramis.
