Järjest rohkem tuleb avalikuks prokuratuuri tööalaseid tahtlikke rikkumisi. Justnimelt prokuratuuri, selle kes esindab süüdistajana riiki ja kelle puhul peaks olema välistatud pisemadki seaduserikkumised.
Prokuratuur aga, rikub järjekindlalt nii süütuse presumptsiooni kui erinevaid menetlusnorme seejuures tagudes endale rusikaga rinnale “me oleme nii tublid, kõige kõigemad”.
Kuna seaduse järgi pole ühtegi instantsi, kellel oleks õigus prokuratuuri tegevuse üle järelvalvet teostada ja seadusterikkumiste kaasosalised kapo ja politsei juba ootuspäraselt midagi ei näe ega kuule ning ette ei võta, siis jääbki õigust ja nahhaalsust ülearu. Iseenda üle järelevalvet ju keegi ei teosta ja “omasid” vastutusele võtma ka ei hakka.
Sõna “õiguriik” on muutunud tühiseks sõnakõlksuks, reaalsus on teine.
Kui prokuratuur peab lõpuks hakkama oma seadusvastaste tegevuste eest maksma lõivu ehk menetlualustele isikutele kopsakaid hüvitissummasid (kahjuks maksumaksja raha eest) ja reaalselt vastutama oma rikkumiste eest, siis on meil veel lootust saada kunagi päriselt õigusriigiks.
Seni vohab ringkaitse ja korruptsioon, mätsitakse kinni “omade” seadusrikkumisi ning algatatakse poliitiliste tellimustena aastaid kestvaid menetlusi. #justiitsmaffia
Mõelge sellele märtsikuus valimiskasti ees – kas soovite selle jätkumist?
Päästame Eesti!
Saame õigusriigiks!
//Kert Kingo//
